/nginx/o/2024/10/18/16427066t1haef3.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/09/26/15616355t1h32dd.jpg)
Eesti naissportlased Kreete Verlin, Marlen Heldemeel ja Simone Viidas alustasid koostöös BonBon Lingerie'iga naistele suunatud heategevuslikku projekti.
FOTOD ⟩ Eesti naissportlased tõmbasid õilsa eesmärgi nimel selga kauni pesu (1)
Meie kõigi elus leidub imenaine, kes on meie silmis millegi poolest kõikvõimas. On see meie ema, kes alati teab, mida väljapääsmatus olukorras teha, edukas naisjuht, kelle vaated meid inspireerivad, sõbranna, kes suudab alati meie tuju tõsta või me ise, kui saavutame midagi, mis esmapilgul tundus ilmvõimatu, seisab BonBon Lingerie blogis.
Ja siis on need naised, kes saavutavadki ilmvõimatut - naissportlased. Kergejõustiklane Kreete Verlin (26), hiit-treener Marlen Heldemeel (34) ja kick-poksija Simone Viidas (23) on naissportlased, kes ei ole hiilgavad mitte ainult oma isiklike saavutuste poolest, vaid inspireerivad ka meid iga päev olema parim versioon iseendast. Nemad ongi maailma kõige tugevamad naised, kuid, kelle tugevus inspireerib neid?
Nimetame nad ühiskonna nähtamatuteks naisteks. Naised, kelle supervõime on nende sisemine tugevus hirmud ületada ja elada. Nad ei pruugi meie elus leiduda ega meedias figureerida, kuid täpselt nagu kõik imenaised erinevates fantaasiamaailmades, on nad alati olemas varjatult meie seas. Kreete, Marlen ja Simone on valinud Puuetega Naiste Ühenduste Liidu, MTÜ Eesti SV tugigrupi ja Eesti Naiste Varjupaikade Liidu liikmed oma imenaisteks. Loe läbi südamlik intervjuu täis imelisi mõtteid ja super-nõuandeid ning saa teada miks otsustasime annetada kahe järgmise kuu jooksul kolmele naistega seotud heategevusele oma kogukäibest 2%.
Mis inspireeris sind spordiga alustama?
KREETE: «Olen kogu lapsepõlve aktiivne olnud. Kõik suved veetsin maal vanavanemate juures. Väikeses külas liikusime ringi ainult jala või ratastega, poodi jäätise järgi oli vaja vändata 4km, mereäärde lausa 8km. Lapsena tundusid need distantsid üüratu pikad. Usun, et aktiivsetest suvedest spordipisik külge hakkaski. Kui mõtlen tagasi oma esimeste spordi mälestuste peale, siis meenub mulle lasteaedade vaheline teatejooks, kus ma viimases vahetuses kõige väledamini teistes vahetustes jooksnud lastest mööda jooksin. See oli selline hetk kus ma taipasin, et ma vist jooksen teistest päris palju kiiremini. Koolis kehalise tundides, kui pidime aja peale jooksma, tahtsin alati kiirem olla kui vanemate klasside tüdrukud ja poisid. Kergejõustikuni jõudsin 2008 aastal, kui olin just viiendasse klassi läinud. Kui olin kergejõustikuga juba natukene tegelenud, siis mäletan, kuidas osad poisid tahtsid vahel muga ikka võidu joosta. Kõik pidid saba jalge vahel tunnistama, et üks väike punapäine tüdruk jookseb neist kiiremini. Kõik sellised väikesed võidud kinnitasid mulle, et olen jõudnud õige spordi juurde.»
MARLEN: «Sport on olnud osa minu elust juba lasteaia east saadik. Küll aga ei osanud ma end kunagi näha treenerina. Tol hetkel veel ei olnud tegemist kindlasti mitte motivatsiooni ja inspireerimisega, vaid tundsin, et tahan olla tugev ja osav. Põhikooli eas alustasin kickpoksiga. Edasi sealt klassikalise poksiga, siis liikusin jõusaali ja seejärel tuli treeneritöö - kus siis need kõik sai kombineeritud. Harrastan kõiki neid valdkondi tänagi. Sport on nii huvitav asi - see ühendab inimesi kõige ilusamal viisil. Toob esile meie parima. (Mitte Nokia ei ühenda inimesi).»
SIMONE: «Ma olen spordiga terve elu tegelenud. Hakkasin roomamisest ujuma, väiksena isaga suusatamas käima ja seejärel erinevatel aladel võistlema. Alustasin ujumisvõistlustest, siis hakkasin iluuisutama ja võistlema, tantsima ja võistlema, võidusõitma ja võistlema ning lõpuks ka siis poksima ja võistlema. Ma olen kindel, et tahe spordiga tegeleda ja end proovile panna tuli mu perekonnalt, sest kõik minu lähedased on oma elus tippspordiga tegelenud. Sporti mitte teha ei olnud justkui variant. Võimalus valida, millega tahan tegeleda ja erinevaid alasid katsetada tagas, et mul on terve elu spordiga hea suhe. Tänu sellele ei ole ma sporti kunagi vaadelnud kui ebameeldivat kohustust vaid näinud seda kui imelist kingitus mulle, mu kehale ja mu mõttemaailmale.»