Laupäeva pärastlõunal sadama hakanud vihm, mis jätkus ka pühapäeval, muutis rajaolud keeruliseks kõikidele võistlejatele. Niigi tehniliselt raske rada läks iga tunniga mudasemaks ja muutus paljuski sõidetamatuks.
Lõivu sõnul ei olnud eliitnaiste stardiks rajast enam suurt midagi alles. «Urmas (Janika abikaasa ja mänedžer – toim.) käis enne sõitu rada üle vaatamas ja mudarehv oli kindel valik. Sain alguses väga kenasti minema ja stardiring möödus minu jaoks hästi. Läksin peaaegu ainsana laskumisel B-liini ja sain probleemideta alla. Paljud A-liini, kus oli gap'iga hüpe, kasutanud tüdrukud kukkusid lihtsalt sinna auku, sest muda tõttu ei olnud neil piisavalt hoogu.“
«Esimesel täisringil tekkis mul aga sõnuseletamatu hirm, kuna nägin paljusid kukkumas või rehvi lõhkumas. Lisaks nägin, kuidas kivide vastu veljed puruks läksid, seega tundus kõik lihtsalt nii ohtlik ja olin natuke liiga hirmul,» jätkas Lõiv.
«Sealt edasi mäletan vaid seda, et esimene mõte oli jooksmine. Selles mudamülkas tundus lihtsam ratas käes joosta ja paistis, et liigun niimoodi ka kiiremini edasi. Rattalt maha tulek ja peale saamine olid muda tõttu muidugi keerulised. Eks ma sain aru, et teised tüdrukud võtsid rohkem riske ja neid saatis kas edu või ebaedu. Ma võtsin pigem eesmärgiks lihtsalt tervena finišisse jõuda ja ega lõpptulemusel polnud enam vahet. Seetõttu andsin kergelt kohti ära ja tegin lihtsalt enda sõitu/jooksu. Olen õnnelik, et tervena finišis olen ja ratas pidas ka isegi vastu,» lõpetas Lõiv.