:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/10/12/15651403t1h0a0a.jpg)
Enamik inimesi kipub rannavõrkpallist kui võistkonnaalast üldjuhul mööda vaatama, kuid tegelikkuses on sõnal «tiim» seal erakordselt karm tähendus. Sest kui teistel pallimängualadel leiab pingiotsalt ikka kellegi, kes häda korral sekkub, siis rannavolles see nii pole. Nõnda ei jäänudki Mart Tiisaarel augustis-septembris muud üle, kui oodata, kuidas kamraad Kusti Nõlvak ennast ravib
Ideaalmaailmas möllaks meie esipaar praegu Mehhikos Tlaxcalas toimuval MMil, kuid mitmed tervisehädad jätsid nad esimesena(!) turniirilt eemalt. Ent võib-olla oli see kasulik, sest nõnda on neil rahulikult aega hooaja käigus kodaratesse lennanud probleemikaigastega tegeleda ning ühiselt uuesti sadulasse istuda.
Nõlvakul-Tiisaarel jäi mullu selja taha karjääri edukaim hooaeg: MK-etappidel jõuti mitmel korral poolfinaali, King of the Courti finaaletapil saadi kaela pronksmedal ning MMil purjetati koguni veerandfinaali. Ühesõnaga, kõik sujus ja tänavusele aastale mindi vastu lootusrikkalt.
Hooaeg algas samuti korralikult: märtsikuistel MK-etappidel Mehhikos saadi mõlemal puhul üheksas koht, kuid seejärel hakkas kiiva kiskuma. Esmalt sai haigusvimm kätte Tiisaare, mistõttu veetis ta mitu nädalat poole vinnaga asju tehes. «Lihtsalt nõrkus oli sees, ei saanud tugevasti trenni teha,» krutib ta ajaratast kevadesse.
Uuesti MK-karussellile hüppasid meie mehed alles juunis, seda Ostrava turniiril, kus Tiisaar ennast veel päris tervena ei tundnud. Kaks nädalat hiljem Jurmalas oli blokimees juba tipp-topp, kuid siis hakkas kett maha käima Nõlvaku terviserattal.
Šokeeriv diagnoos
«Selline veider trall hakkas pihta: koormusi tõstes väsisin kiiresti ära, kuid neid langetades olin samuti väsinud,» meenutab kaitsemängija. «Kohati oli tunne tegelikult päris hea, kuid seda ainult nii 15 minuti jagu: edasi oli hägusus ja loivamine. Tahtmine oli olemas, aga aru ei saanud, mis kehas toimus.»
Tagasilööke trotsides pandi juulis ennast proovile veel Portugalis Espinhos, kuid suurema eduta. Sama hoo pealt käidi augusti alguses veel Viinis toimunud EMil, aga toonase enesetunde võtab tabavalt kokku Tiisaare meenutus: «Mäletan, kuidas Kusti ütles EMi esimese mängu ajal: «Minu olukord on praegu selline, et kõik, mis vähegi võimalik, proovi ise ära lahendada.»»
«Kaks kuud oli tõesti selline, kus proovisin üht või teist, aga miski ei aidanud,» võtab Nõlvak jutujärje üle ning raputab endale tagantjärele tuhka pähe, et varem arsti jutule ei läinud.
«Ma polnud ju haige, lihtsalt keha reageeris koormustele teistmoodi,» põhjendab ta. «Mõtlesin, et kogenud sportlasena on kehatunnetust küll, ning alati olin ju kuidagi asja paika saanud. Pealegi oli soov hästi esineda, sest oli vaja olümpiapunkte koguda...»
Lõpuks tohtri juurde jõudes ja vereproove andes sai pilt kärmelt selgeks: selgus, et Nõlvak oli kevadsuve jooksul läbi põdenud Covid-19 ning lisaks diagnoositi tal mononukleoos ja kopsuklamüüdia.
Aga asenduspaariline?
Samal ajal kui Kusti Nõlvak vigastust ravis, hoidis Mart Tiisaar mängutunnetust näiteks prantslase Arnaud Gauthier-Ratiga septembris Rotterdamis toimunud King of the Courti etapil käies.
MK-etappidel osalemiseks saanuks samuti teoorias asju ümber mängida ja ennast näiteks koos Dmitri Korotkoviga üles anda, kuid see ei tasunuks Tiisaare sõnul end ära.
«Seal on kaks nüanssi. Uue paarilisega läheb alati aega kohanemisele ja head tulemust olnuks hoobilt raske oodata. Võistlustele peale saamisel võetakse arvesse aga viimasest neljast turniirist kolme paremat, seega kui kellegi teisega mängima minna ja kehv tulemus teha, on edaspidised šansid tunduvalt kehvemad,» selgitab ta ning lisab, et olümpiapunktide teenimiseks tuleb kogu aeg mängida ka sama paarilisega.
Küll on nii Tiisaar kui ka Nõlvak seda meelt, et meie rannavolle tagala võiks suurem olla, et vajadusel saaks sääraseid vangerdusi ikkagi teha. «Suuremates koondistes seda varianti ikkagi kasutatakse,» osutab Nõlvak.
Teadmine käes, tuli vollehundil hoog täiesti maha võtta ning nullist taasalustada. August-september mööduski Nõlvakul seega vaikselt omaette (aeroobselt) nokitsedes, kuniks tarkusekuu lõpus sammud taas esimesse pallitrenni seadis.
Seal tõmbas ta aga küljelihase ära ning tagatipuks algas päev hiljem alaseljas veel närvivalu. Arvestades, et Nõlvak käis aastaid tagasi analoogse probleemiga operatsioonil, tunnistab ta tagantjärele, et ärevad mõtted käisid sel hetkel ikkagi peast läbi.
«Korra käis jõnks kurgus, aga suurt paanikat ei tekkinudki. Võib-olla oli see supp, kus olin, tolleks hetkeks juba nii paks, et üks lisatagasilöök polnud enam otseselt oluline,» kostab ta muigamisi.
Õnneks andis närvivalu taastumisharjutuste tulemusena paari päevaga järele ning sel nädalal õnnestus Nõlvakul üle kahe kuu taas pallitrenni teha.
Süüdlast ei nähta
Kuigi võiks arvata, et kamraadi tervisehädade tõttu augusti-septembri niisama turniire pealt vaadanud Tiisaar krigistas terve selle aja kodus hambaid, sõnab ta stoilise rahuga, et nii see polnud ning tema mingit süüdlast olukorras ei näe.
«Eks see ajastus teeb haiget, täpselt olümpiapunktide kogumise faasis, kuid vigastused on protsessi üks osa ja midagi pole teha. Meil on läinud isegi hästi, et oleme saanud viimased seitse aastat pikemate pausideta kogu aeg uhada,» sõnab ta ning lisab, et ei tundnud ennast ka kevadel n-ö patuoinana, kui ise tervisega kimpus oli.
/nginx/o/2023/03/30/15227470t1h1432.jpg)
Nõlvak räägib sama juttu: «Kui Mart jäi kevadel haigeks, siis minu treenimist see otseselt ei seganud. Jah, mänguliselt ei saanud me koos asju teha, kuid seitsme-kaheksa aasta jooksul oleme seda niigi oksendamiseni teha saanud. Pole hullu, kui väike paus sisse tuleb. Mingit lisaraskust või süüdistamist ei tekkinud, sest haigused ikka tulevad-lähevad.
Praegu ei tundnud ma samamoodi, et Mart oleks mulle kuidagi pingeid peale pannud või saatnud signaale, et «davai, saa nüüd kiiremini terveks, mängime!». Pigem ütles ta, et võta rahulikult ja vaatame pikka perspektiivi. See oli ka mulle lihtsustav, sest sisimas käis mul kogu aeg võitlus oma spordihingega, kes tahtis tulemusi teha.»
Praeguseks, nagu öeldud, on mõlemad mehed tagasi trennis ning esimeseks võistlussihiks novembri teisel nädalal Tais toimuv MK-etapp. Kuigi kohad olümpiarongil on selle aja jooksul vaikselt täitunud – neid on kokku 17 ning kvalifikatsioonitabelis võetakse arvesse aasta 12 parimat turniiri –, pole Nõlvak-Tiisaar Pariisi-mõtet veel maha matnud.
«Järgmise aasta alguses on piisavalt suuri turniire kavas. Kui suudame heasse vormi saada, oma asjad ära klaarida ja häid tulemusi näidata, on punktidega peale saamine võimalik,» sõnab Tiisaar, kuid toonitab, «aga see nõuab päris palju häid tulemusi.»
Kui edetabelis joone peale tõusta ei õnnestu, oleks meeste viimaseks olümpia-õlekõrreks 12.–23. juunini toimuv Euroopa kvalifikatsiooniturniir, kus Pariisi pilet antakse aga ainult võitjale.