Füsioterapeudi hullumeelne suvi, mis tõi endaga kaasa kamaluga medaleid

Liisi Sakala (ees keskel) noorte olümpiafestivalil poseerimas koos sportlaste ja nende medalitega. Foto: Erakogu

Kui enamik eestlasi naudib suviti puhkust, siis füsioterapeut Liisi Sakala jaoks olid just päikselised juuni, juuli ja august tänavu need kuud, mil ta kõige rohkem tööd vihtus. Rassimisel oli aga tulemus, sest nõnda sai ta kogeda 17 medali võitmise rõõmu

Sakala tee füsioteraapia, või õigemini spordi juurde, sai tänu ujumistreenerist emale paika juba maast madalast. Basseinist alustades jõudis ta koolieaks aga kergejõustiku juurde, millega tegeles kümmekond aastat.

Kes teab, võib-olla löönuks ta staadionil isegi (Eesti kontekstis) läbi, kui ülikooliõpingud poleks toonast juhendajat Maarja Pärnat (toona Vinkel – K. J.) Inglismaale viinud. Läks aga just nõnda ning kuna järgmise treeneriga klappi ei olnud, jättis Sakala kergejõustiku sinnapaika. «16–17-aastaselt pole palju vaja,» kostab ta ammuse otsuse kohta aastaid hiljem imepisikese kahetsustundega.