Baruto: ma pole hädaldaja tüüp

Baruto

FOTO: SCANPIX

Tänu jaanuariturniiri võitmisele alustas Kaido Höövelson ehk Baruto tänavuse hooaja teist sumo suurturniiri Haru-basho’t esimest korda oma karjääri jooksul yokozuna kandidaadina.

Sumohierarhia tippu tõusmiseks pidanuks 27-aastane eestlane koguma vähemalt 12 võitu ja saama 2. koha. Haru-basho peeti Osakas ehk linnas, kus Baruto käis 2002. aasta suvel amatöörina võistlemas ning kust sisuliselt sai alguse tema teekond profikarjäärini.

Ka tänavune turniir algas ilusti, kuid esimene tagasilöök tuli turniiri neljandal päeval, kui Baruto jäi alla Kakuryule, lootused yokozuna’ks tõusta luhtusid aga 11. päeval pärast kaotust Kotooshule. Lõpuks oli Baruto saldo kümme võitu ja viis kaotust.

Seega peab 2004. aasta mais profisumodebüüdi teinud Lääne-Virumaa vägilane oma suurima unistuse täitumist veel mõnda aega ootama. Baruto aga tunnistas täiesti ausalt, et ei näe põhjust nukrutsemiseks.

«Noh, eks ta oli turniir nagu turniir ikka. Rahul muidugi ei ole, aga mis seal ikka kurta,» mõtiskles ta. «Päris ausalt, ma ei ole pettunud. See oli pigem ajakirjanduse mull, et tahan yokozuna’ks saada. Ma pole seda sõna otseses mõttes öelnud, annan endast alati parima ja eks siis paistab, kuidas läheb. Kunagi ikka tahaks yokozuna’ks tõusta, aga see polnud sel turniiril minu eesmärk.»

«Ma ei mõelnud ka selle peale,» jätkas ta. «Väike lootus muidugi oli, et äkki tuleb turniirivõit, aga ma ei tõusnud pilvedesse.»

Küsimusele, kas ta loodab, et millalgi tuleb uus võimalus ihaldatud yokozuna staatust püüda, vastas Baruto lõbusalt: «Aga kus ta pääseb?»

Baruto avaldas, et turniiri vältel ei õnnestunud tal siiski lisapingetest pääseda, ent seda hoopis muudel põhjustel. «Alguses sain pingevabalt maadelda, aga lõpp läks väheke nihu. Mul oli turniiri ajal natuke tervisega probleeme,» tunnistas 199 cm pikk ja 188 kg kaaluv Baruto. «Õigemini, mitte natuke, vaid ikka päris palju. Oli igasuguseid muresid, aga ma ei ole hädaldaja tüüp. Haigusevimm oli sees, palavik ja nii edasi. Ega haiguse tõttu saa turniiri pooleli ka jätta, tuleb ikka ära kannatada.»

Aga nüüd on tervis parem? «Pisut olen ikka tõbine, ei teagi, mis mul viga on, kuidagi pikaajaliseks on see viirus veninud,» vastas ta köhatades. «Naljakas on see, et viimasel paaril turniiril on olnud niimoodi, et kohe pärast viimast päeva olen haigeks jäänud, seekord jäin üldse keset turniiri haigeks. Ilm oli ka selline heitlik.»

«Kurgumandlid on paistes kogu aeg, kas peaks need ära lõikama või hoopis alkoholi likku panema?» lisas ta naeru lagistades.

Baruto lubas, et kui enesetunne lähipäevil paremaks ei lähe, käib ta end arstile näitamas. «Olen püüdnud mandleid ise peeglist vaadata, aga ma ei saa aru,» nentis ta. «Eks vaatan, kuidas tunne on. Ausalt öeldes ei viitsi ma nendes järjekordades seista, sellepärast ma kunagi arsti juures ei käigi. Ja pensionäridest pole ju ka ilus ette trügida.»

Praegu on Barutol väike hingetõmbeaeg, aga sedagi mitte kauaks, seetõttu ei tulnud kõne alla ka Eestisse puhkama sõita. «Olen nii väsinud, et tahan puhata, aga pühapäeval algab juba laager, pole aega ära käia,» sõnas ta. «Ja maikuu turniir algab juba 6. mail, sinna pole enam üldse palju aega jäänud. Saan kondid-liigesed ja tervise korda ning juba algabki jälle turniir.»

Lõpetuseks lausus Baruto oma poolehoidjatele: «Muidu on kõik okei, liigume aga edasi!»

Tagasi üles