Eesti võrkpallilegend uuest ametist: olen treenerina hoopis teistsugune isiksus kui mängijana

Rait Rikberg. Foto: Eesti Maaülikooli Spordiklubi/Facebook

Eelmise hooaja järel sportlaskarjääri lõpetanud eksvõrkpallur Rait Rikberg paneb end nüüd proovile uues ametis, juhendades esiliigas mängivat Eesti Maaülikool/Structura meeskonda.

Pärast sportlaskarjääri lisaks tennisega seotud töistele tegemistele ka võrkpallitreeneri leiba maitsev Rikberg ütleb, et naudib seda rolli väga ja väidab, et on platsi ääres hoopis teine inimene kui oli platsi peal, kirjutab volley.ee.

«Treener on äge olla! Ma olen treenerina hoopis teistsugune isiksus kui olin mängijana – selline rahulik, analüüsiv, mängijaid toetav,» iseloomustab võrkpallurina ülimalt võiltluslik ja (ka verbaalselt) väga emotsionaalne olnud Rikberg iseennast.

Bigbanki meeskonna statistikuks olev Mikk Kesküla tunneb Rikbergi läbi ja lõhki. Nüüd mängib ta Maaülikooli meeskonnas tema käe all liberona. Temagi kinnitab mängija Rikbergi ja treeneri Rikbergi erinevust.

«Ta ei valeta – libero Rait Rikberg ja treener Rait Rikberg on kaks täiesti erinevat inimest. Minu jaoks natuke harjumatu, kui oled libero Raiduga harjunud ja siis tuleb selline muhe positiivne treener Rait,» kirjeldab Kesküla. «Oma kogemustega ja teadmistega ta ikkagi väga sobib treeneriks ja käitumine on ka selline positiivne.»

Esiliigasse kuuluva Maaülikooli meeskonna mehed siiani kuulavad, mida noor treener räägib ja mingit isetegevust pole. «See on ka omaette lahe kogemus treenida mängijaid, kel mingil tasemel tehnika on olemas ja siis taktikalise poole pealt panna mingid asjad paika, kuidas see mäng minu nägemuses võiks käia. Sellega nad saavad päris hästi hakkama ja õnneks on esiliigas palju meeskondi ning saab asju aegamööda paremaks lihvida,» ütleb endine mängumees oma hoolealuste kohta.

Lisaks esiliiga meestele on ta treeneriks ka rahvaliiga naiskonnale. Omamoodi väljakutse on amatöörvõistkondade treenerina töötamisel mängijate muu eluga arvestamine. Iga kord ei ole kõiki trennis ega mängudel.

«Siis peadki olema avatud, et okei, seda venda täna ei ole ja peab leidma mingi muu lahenduse. Profitreeneritel seda muret pole, kui just vahel vigastused ja haigused ei sega, ent mina pean sellega pidevalt arvestama. Aga meeskonnas käivad kõik väga hästi trennis, need kaks korda nädalas käiakse suure isuga ja vahel on mul trennis olukorrad, kus mul on 18 meest trennis,» kiidab ta oma mängijaid.

Pärast võrkpallimänguga lõpparve tegemist tahtis Rikberg jätkata oma endise koduklubi juures noortetreenerina, ent kokkuleppele ei saadud. «Pärast sportlaskarjääri lõppu pidin midagi töö mõttes juurde võtma, et pere ära elatada. Võrkpalliga tahtsin ma ju seotuks jääda. Üheks mõtteks oli hakata noortetreeneriks, see olnuks loogiline variant, kui oled nii kaua seda mängu mänginud. Võtta paar-kolm gruppi ja nendega toimetada,» ütleb ta.

«Aga pärast 22 hooaega meistriliigas ja palju aastaid enne seda noortes mängimist, siis pärast karjääri lõppu mu oma klubilt mingit pakkumist ei tulnud. Suhtlesime korduvalt ja ütlesin, et olen valmis noortetööd tegema mis iganes kujul, aga sealtpoolt mingit huvi ei olnud ja see oli üllatav mu jaoks. Olles seal klubis nii pikalt mänginud, siis ma nägin, kui vähe tuleb noorteklassist sellisel tasemel mängijaid peale, kes saaks meeste liigas hakkama. Neid on ülivähe, kes jõuavad meistriliigasse ja koondisesse. Järelikult see noortetöö ei ole piisav. Ma ei ütle ühegi treeneri osas halvasti, aga mingid põhjused peavad sel olema, et seis selline on.»

Bigbanki klubi mänedžer Hendrik Rikand ütleb, et omavahel suheldi küll, aga tol hetkel polnud klubil sellist võimalust ja vajadust. «Meil on hetkel grupid kaetud ja tal sel hetkel polnud ka vajalikku treenerikategooriat. Lisaks tundus, et ta päris täpselt ise ka ei teadnud, mida ta teha soovib. Aga hetkel õpib ta kehakultuuri magistris ning meie mõtetest koostöö temaga kindlasti kadunud pole ja koostööd temaga me tulevikus kindlasti ei välista, kui tal selleks soov peaks olema,» ütleb Rikand.