Vehklemisliidu president: Eestis on inimesi, kes ei taha, et me olümpiale saaks

Tokyo olümpiamängudel kulla võitnud epeenaiskond. Foto: Tairo Lutter

Lugedes ja kuulates meie spordikommentaatorite kommentaare epeenaiskonna teemal, siis kui juhtuks ime ja Eesti koondise naiste epees saaks koostada mitte sportlased ja treenerid, vaid ERR ja meie spordiajakirjanikud, näeks koondis 2023. aastal välja vist selline: esimene vahetus Lehis, teine Lehis, kolmas Lehis, neljas varus samuti Lehis!

Te võite sellise kommentaari peale vihastada, aga uskuge – ühe naiskonna komplekteerimine on kindlasti raskem, kui Teie ette kujutate. Võiks komplekteerida Eesti naiskonna selle järgi, millisel kohal sportlane parajasti maailma reitingus. Või siis vaid Eesti reitingu järgi.

Oma kommentaaridega Te ei aita Lehisel vormi tagasi saada. Ka pärast MK-etapil kolmandaks tulekut oli sportlane ratsionaalselt tasakaalukas ja rõhutas, et enne võistluse algust polnud tal selgust, kui kaugele ta suudab sel turniiril jõuda. Sportlane, kel olnud trauma, vajab mitte ainult füüsilist paranemist, vaid ka eneseusu taastamist. Sportlane peab olema ise valmis koondisse tagasi tulema. Seda ei saa teha teiste poolt tagant lükates.

Sportlane vajab ka koondises esinedes edu, et sellele toetudes end edasi üles töötada. Kes on see, kes ütleb, palju sportlasel on peale rasket ja pikka individuaalvõistlust veel järel energiat (eelkõige psüühilist, aga ka füüsiline pole siin vähetähtis), et anda endast sada protsenti naiskonnavõistluses. Samuti ei saa teha kedagi ajakirjanduse kaudu naiskonna liidriks.

Naiskonna liider on sportlane, kes annab naiskonna võidusse kõige suurema panuse ja kellele saab kõige enam loota. Kuigi ajakirjandus ei väsi Irina Embrichist kirjutades pidevalt rõhutada («vana, veteran, vana veteran», kuigi daamide puhul ei rõhutata üldiselt pidevalt vanust ja teiste puhul «pesamuna» pole ka igavene mõiste, mis pigem sobib 16- või 18-aastaste kohta täiskasvanute koondises), siis praegu alanud naiskonnavõistluses andis esimese vastase vastu ikkagi suurima panuse just Embrich. Ta on sündinud liider ning teistel meie kuulsatel vehklejatel tasub temast õppida.

Kui Eesti 2013. aastal tuli Euroopa meistriks, siis pingeline tee võiduni käis kohtumistest nelja Euroopa riigi epeekoondistega, keda kõiki võideti. Vaadates statistikat, siis meie naiskond tegi teel Euroopa meistriks nende nelja naiskonnaga võisteldes kokku 146 torget. Neist 146 torkest 86 tegi Irina Embrich ja neist 86 olulisest torkest omakorda 55 torget tegi ta naiskonna heaks veheldes kohtumise viimases minimatšis!

Lõpetuseks tahaks öelda, et me võiks üle võtta USA olümpiale saamise süsteemi, aga vehklemises see naiskonnas eriti ei kehti, sest praeguse süsteemi juures olümpiamängudele saamine isegi keerulisem, kui juba olümpiamängudel hea esinemine, sest valikvõistlus olümpiale kestab läbi kahe hooaja.

Seetõttu on olümpiaeelsed hooajad teistsugused kui tava-aastad, sest suurem rõhk koondiste ühistreeningutel. Meie vehklemises on olemas veel üks treenerite nõukogu kokkulepe, et iga sportlane, kes oma tasemelt võib kuuluda koondisse, peab osalema koondise ühistreeningutel. Kui sportlane (kas ise või treeneri nõudel) loobub koondise ühistreeningutel osalemast, siis näitab ta soovimatust naiskonda kuuluda. Kuna treener Nikolai Novosjolov ei lase oma treenitaval Lehisel koondise ühistreeningutel osaleda, siis järelikult ei loe ta oma õpilast olevat veel valmis lisakoormust kandma. Aga koondisest väljajätmisest saaks juttu olla siis, kui Lehis osaleks naiskonna ühistreeningutel. Enne Legnano MK-etappi oli Lehise koht maailma reitingus 105., kui Nelli Differtil oli näiteks 12.

Tahaks siin seletada ka seda, miks on vaja olümpiale saamiseks ning olümpial heaks esinemiseks naiskonnana teha ühistreeninguid, sest naiskond ei ole nelja individuaalsportlase summa. Meie naiskonna kohad maailma reitingus ei annaks mitte kuidagi välja neid tiitlivõistluste edulugusid, mis meie naisvehklemises tegelikult on saavutatud. Meie naiskond on alati leidnud lisajõudu eduks läbi ühistreeningute, kus leitud ühiselt nippe, kuidas üksteist toetada, aga samuti on leitud võtmeid ohtlike vastaste vastu võiduukse avamiseks.

Selleks, et see jutt oleks selgem, toon näite USA kergejõustikuga olümpiamängudelt (või MMilt), kus USA koondises on sprindis (4x100 m teatejooks, 4x400 teatejooks) tavaliselt iga koondislane maailmastaar. Need tüübid on individuaalselt kõik suured medalivõitjad ja maailmarekordite omanikud. Täis testosterooni on nad lausa hirmutavad kujud, kes peaks juba ainult oma välimusega kõik vastased ära hirmutama. Kuni algab võistlus ja juba esimeses või teises vahetuses ei suuda need staarid teadet korralikult üle anda ja nad hoopis katkestavad suure võistluse.

Milles on probleem? Need staarid on nii enesekesksed, et neid pole suudetud ühistreeninguteks motiveerida ja nii toimibki see USA lihtne valiksüsteem. Võtame USA meistrivõistluste protokolli ja kohtume olümpial ning loodame õnnele, et ehk seekord mehed suudavad teatepulka mitte maha pillata.

Meie naiste vehklemine ei koosne taolise tasemega vehklejatest ning meil on vaja naiskonnas teha palju ühistreeninguid, et leida sedasi hea naiskonnatunne, mis viiks meid ka seekord eduni. Meie vehklemise äärealal liigub juba tükk aega erinevaid inimesi, kes juba eelmise olümpia eel tegelikult väga ei soovinud, et me üldse olümpiale saame. Aga saatus oli meie poolt ja saime eelmises olümpiatsüklis ikkagi viimasel hetkel olümpiamängudele ja meile tuli edu. Nüüd käib kuskil tagatubades sama mäng, mida kahjuks ajakirjanikud asjasse süüvimata ja aru saamata mängu mitmekihilisusest võimendavad, süvendades pidevalt meedias pessimismi, et meie naiskond ei peagi olümpiale saama.

Mida siis tähendab, et treenerid ei luba oma õpilast naiskonna ühistreeningutele. Mõelge ise, kas naiskonna ühistreeningutel osalemata on sportlasel suur lootus edule? Meil olemas naiste laskesuusatamises näited, mis pole kindlasti tulnud kasuks laskesuusatamise taseme tõusule. Naiste laskesuusatamine on võrreldes meie naiste vehklemisega erinevas kategoorias, aga ühistreeningud on igal naiskonnavõistluse alal olulised.

Kuidas luuakse meeskonnatunnet? Olles põhjamaade meistrivõistluste ajal jälle Kääriku spordibaasis, seisatasin seal kuulsa spordimehe ja treeneri Fred Kudu ausamba juures ning mulle meenus üks tore lugu, mis peaks sobima ka meie vehklemise jaoks. Peale teist maailmasõda pidi Fred Kudu juhtima meie kergejõustiklasi mingil üleliidulisel suurel võistlusel Moskvas või Leningradis.

Kui meie koondis oli kogunenud Tallinnasse Balti jaama perroonile, ootas neid vaatepilt, mis polnud just eriti lootusrikas. Rahvast oli perroonil lootusetult palju, et ka Fred Kudule hakkas tunduma, et Eesti koondis võib mõnelgi alal jääda vajalikest punktidest ilma, sest lihtsalt mõni sportlane ei pruugi rongile mahtuda ja seega jääks nii võitlusest eemale. Siis tuli Fred Kudule pähe üks hea mõte ja ta hüüdis kõva häälega üle Tallinna Balti jaama perrooni: «Sportlased, kes jääb rongist maha, enam Eesti koondisse ei saa!»

Ja selline peatreeneri käsk kandis head vilja, sest kui rong Tallinnast väljus, oli perroonile jäänud vaid üks inimene (raudteelase vormis). Ta oli vagunisaatja, kellele enam vagunis ruumi ei jätkunud! Kas midagi taolist tuleks soovitada ka Eesti epeenaiskonna peatreenerile? Vahel öeldakse, et ajalugu tuleb teada, sellest võib kasu olla. Kuid meie naiskonna peatreener on väga kogenud vehkleja, seetõttu ei taha teda selliste tähtsate otsuste tegemisel sedasi survestada. Kahjuks meie ühiskonnas kõige valjemat häält teevad ikka need, kes ei vastuta tulemuse eest.