Õpilase löömise eest süüdi mõistetud treener kaebas kohtuotsuse edasi

Riho Rannikmaa Foto: Andres Tohver

Viru maakohus otsustas 1. novembril Rakvere kohtumajas peetud istungil, et ülemöödunud aasta septembris treeningul alaealist tahtlikult löönud judo- ja sumotreener Riho Rannikmaa põhjustas sellega kannatanule teadlikult füüsilist valu ja tervisekahjustusi, ning mõistis juhendaja süüdi.

Nüüd, umbes kuu hiljem selgus, et Rannikmaa kaebas otsuse edasi. Postimees avaldab treeneri kaitsja Kristjan Tuule kommentaari täismahus ja muutmata kujul:

«Oma õpilast aidata soovinud, kuid selle eest maakohtus süüdi mõistetud kogenud ja tunnustatud treener Riho Rannikmaa ei nõustunud maakohtu seisukohaga ja kaebas otsuse edasi.

01.11.2023 avaldas Viru ringkonnaprokurör Marge Voogma kommentaari peale esimese astme kohtuotsuse kuulutamist «Ühelgi treeneril ei ole õigust last füüsiliselt karistada trennis kehtivate reeglite rikkumise eest».

Eestis on välja kujundatud erakordselt halb tava mõista süüdistatav hukka enne lõpliku kohtuotsuse jõustumist. Ikka võimalikult tendentslikult, mille eesmärgiks vastaspoolest erakordse halva isiksuse maalimine. Tema maine porri tallamine. Avalikkuse mõjutamine. Parafraseerides Viru ringkonnaprokurör M. Voogmad – selline teguviis võis olla aktsepteeritud eelmisel sajandil, tänasel päeval aga peaks olema sügavalt taunitud.

Riho Rannikmaa kaitsjana ei pea ma kuidagi õigustatuks kohtupidamist lehe veergudel, kuid antud kontekstis oleks vaikimine justkui süü tunnistamine. Kohtuvaidlus on keskendunud asjaolule, kas austatud treener R. Rannikmaa lõi rusikaga trennis viibinud last kuklasse. Viis trennis osalenud last, keda politsei küsitles, on kinnitanud, et sellist episoodi ei olnud.

Trennis toimus kaugushüpe ning näidishüppe tegi ülalnimetatud õpilane. Peale hüpet istus laps mati peale maha ning hakkas sõbrannaga juttu rääkima. Laste sõnul, ilmselt tähelepanematusest, ei märganud ta, et viibib osaliselt maandumissektoris või sellele väga lähedal ning järgmine hüppaja võib maandudes talle peale kukkuda. Sedavõrd kogenud ja teenekas treener teab, et olukord võib lõppeda väga raske traumaga mõlemale poolele. Ainult treeneri reageerimine hoidis ära halvima. Kuivõrd õpilane, tähelepanematusest või mänguhoost tulenevalt ei reageerinud verbaalsele tähelepanu juhtimisele (trennis oli siiski lärm), pidi treener tähelepanu saamiseks müksama ühe korra kõverdatud sõrmenukiga õpilase kuklale. Peale mida istus viimane pingile, kus teisedki lapsed ning trenn jätkus tavapärases rütmis hüppamiste, maadluse ja mängudega. Kõike seda tegi laps kaasa, kurtmata kordagi valu üle. Mõtleme korraks, milline oleks olnud selle üliohtliku olukorra jätk laste raskete vigastuste korral.

Alles neli päeva hiljem saabus lapsevanema elektronkiri, ülalnimetatud õpilase lahkumisavalduse kohta. Edasi saatis lapsevanem oma versiooni juhtunust Eesti Sumoliidule (kuigi tegemist oli judo treeninguga) ning kiri jõudis ka Postimehe veergudele.

Kohtuistungil selgus, et laps ei vajanud kordagi jääd ega ravimeid valu leevendamiseks. Mitte mingisugust arstiabi. Ühtegi pilti või arstitõendit väidetavast muhust samuti ei eksisteeri. Lapsevanem ei pidanud tarvilikuks pöörduda juhtunu tõttu politseisse.

Siinkohal saab tugineda eluliselt usutavale argumendile.

Keeruline on ette kujutada, kuidas R. Rannikmaa, arvestades tema füüsilist vormi ja oskusi, kes on alates 1973. a kutseline treener, lööks rusikaga pähe 12-aastast last. Igaüks võib ette kujutada, kui suurt löögijõudu peab kasutama muhu tekkimiseks, millist hetkelist tervisekahjustust ja enesetunde muutust see tekitab.

Samas tuvastas maakohus õigesti, et niinimetatud löögi tagajärjel ei kukkunud kannatanu pikali ega liikunud puute tõttu oma asukohast. Ei vajanud mingisugust leevendust ega arstiabi. Vastupidi, treening jätkus tavapärases rütmis.

Eeltoodu kinnitab R. Rannikmaa ütluseid, et vastaspoole kirjeldatud lööki ei saanud kuidagi toimuda, vaid tegemist oli ohu kõrvaldamist nõudva müksamisega, millega ei rakendatud jõudu. Tunnistajate sõnul oli tegemist õrna puutega.

Oleme valmis oma õiguste eest seisma kõikides kohtuastmetes ning treeneri aus nimi taastatakse kiires ja õiglases kohtupidamises juba ringkonnakohtus.

Seetõttu esitas R. Rannikmaa kaebuse maakohtu otsuse peale, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist järgmises kohtuastmes. Spordis käib võitlus lõpuvileni.»