GALERII JA JÄRELVAADATAV ⟩ Milline põnevuslahing! Tartu alistas karikafinaalis Selver/TalTechi

Laupäeval jagati Pärnus välja tänavune esimene volletrofee, kui Aadu Luukase nime kandva meeste karikavõistluste finaalis alistas Tartu Bigbank 3:2 Selver/TalTechi.

Pärast esimest kahte geimi tundus, et Tartu võidab karikatiitlit kindlalt, kuna taaralinlased olid pealinlastest etemad 25:20 ja 25:18. 

Kolmanda geimi alguses oli Tartu küll parimal juhul kolme punktiga peal, aga Selver/TalTech ei lehvitanud valget lippu ning haaras initsiatiivi enda kätte. Pärast Tallinna klubi 19:15 juhtima asumist ei saanud Tartu vähem kui kahe silma kaugusele, lõpuks võitis Selver/TalTech geimi 25:21.

Neljandas geimis suutis Tartu küll 11:16 kaotusseisust tulla 19:19 peale, ent juhtima ei mindud kordagi. Geim kuulus Selver/TalTechile 25:23.

Otsustavas viiendas geimis mängiti Tartu taktikepi järgi. Suurepärase serviseeria tegi Timo Lõhmus, Martti Juhkami oli rünnakul väga hea ning meestekoondise peatreeneri Alar Rikbergi hoolealused võitsid viimase vaatuse 15:9.

Enne mängu

• Loe ka Postimehe põhjalikku karikafinaali eelvaadet: Peeglike, peeglike seina peal, kes on tugevaim võrkpalliklubi me maal?

Kuna Selver/TalTech on võitnud tänavu mõlemad omavahelised kohtumised, lükkab Bigbanki peatreener Alar Rikberg favoriidikoorma meelsasti valitseva Eesti meistri õlgadele. 

«Asi pole kevadises finaalseerias või selles, et me pole tänavu väga tasavägiselt omavahel mänginud, vaid selles, et isegi kui Selveril tänavu mäng ei suju – võtame kasvõi viimase nädalavahetuse – võidavad nad ikka 3:0 või 3:1,» lausub juhendaja.

«Neil on olnud üks halb mäng sel hooajal: karika poolfinaali avamäng Võrus. Ülejäänud aja on nad näidanud stabiilset mängu ega pole kaotanud [liigas] ühtegi punkti. Sellist domineerimist mina ei mäleta. Isegi kui meie kaks aastat tagasi kõik tiitlid võitsime, kaotasime me detsembri alguses Selverile ning läksime karikafinaalile vastu kaotuse, mitte võidu pealt,» sõnab Rikberg.

Selver/TalTechi peatreeneril Andres Toobalil on aga vastus varrukast võtta. Esiteks on võiduseeria ühest hooajast teise ülekandmine paras jama – «vahel on ikkagi pikk suvi ja tegemist erineva võistkonnaga» – ning teiseks tasub tartlastel korraks peeglisse vaadata.

«Omavahelised mängud on Tartu meile küll kaotanud, kuid ülejäänud kohtumistes on nad kindlalt esinenud ning pole samuti kusagil punkte kaotanud,» juhib ta tähelepanu ka Rikbergi ja Co. stabiilsusele.

Viimastel nädalatel mängijate haigustega kimpus olnud Bigbanki peatreener Rikberg saab Pärnus platsile minna täiskoosseisus. «Neljapäeval olid esmakordselt kahe nädala jooksul kõik kohal. Seda ma öelda veel ei julge, kas oleme ka tõsies vormis, aga loodetavasti parimas võimalikus. Eks trennis ole ikka näha ja tunda, et suur mäng on tulemas, see on tavapärane. Meil on mehi, kelle puhul ma tean, mida sellistes mängudes oodata, aga on ka uuemaid, keda veel nii hästi ei tunne ja kel minuga koos esimene suur mäng ja ses osas valitseb kerge teadmatus,» rääkis juhendaja.

«Eelmise aasta finaaliga on seis üsna võrreldamatu, see, mis oli, enam ei loe. Nüüd mängivad teised koosseisud ja ennustada pole selle pealt midagi võimalik. Usun, et meil kvaliteeti võiks olla, aga ka kogenud meestel ei pruugi finaalmäng alati õlitatult joosta. Vastasele mõeldes, siis meie eesmärk on nende nurgaründajad surve alla panna, nii servi kui bloki ja kaitsega,» lisas Rikberg.

Toobal ei peaks samuti Pärnus saama arvestada kõigi meestega. «Katsume hästi valmis olla, midagi nii hullu pole meid seganud, et selle taha pugeda, õnneks on suhted endiste mängijatega nii head, et vajadusel tullakse trenni appi. Hetkel on rahulik töömeeleolu ja suurt pabinat pole,» kinnitas Toobal.

«Finaalis üle oma varju pole mõtet proovida hüpata, vaid peame mängima seda mängu, mida oleme harjunud. Proovime olla võistkondlikud. Selge see, et kui serv käes on, oleme me keskelt keskmisest ohtlikumad, aga kui seda pole, peame väga targalt tegutsema. Tegu on ühe mänguga ja kindlasti tuleb see närvilisem kui mõni teine ja võib imelikke otsuseid näha. Aga usun, et mehed on oma võimetest teadlikud. Ka eelmise aasta finaal näidas, et sellises mängus ei saa määravaks väsimus või kellegi puudumine, sellises mängus leitakse viimased jõuvarud ja emotsiooni pealt suudetakse teinekord meeletult palju. Meie läheme mängima maksimumiga igas mõttes ja tagasi midagi ei hoia.»