«Muidugi oli see teine tunne, kogu teekond oli ühtepidi valus, aga karastas meid ning valmistas ette selle jaoks, mis meid alagrupis ees ootas ja kuidas oli vaja mängida. Valusad kaotused tegid meid tugevaks,» lisab ta.
Nüüdseks on käed löödud Eesti koondisega, kus ta alustab peagi abitreenerina. Henni sõnul tunneb Eesti koondise meeskond end ühtehoidvana ning tema missiooniks on saada platsile hea energia, mis muudaks kogu mängupilti.
«Paljud asjad hakkavad emotsionaalsest tasandist pihta. Midagi on seal kinni ning on vaja liikuma saada. Kuna ma veel sees ei ole, siis on raske öelda,» lisab ta.
Koondise abitreeneri koht on ka rahaliselt suurem motivatsioon Hennile, kui oli seda FC Flora peatreeneri koht. Kuid, kas ka pinget abitreenerina vähem on, Henn pigem ei väida.
«Pinge osas võib olla petlik, klubis loomulikult vaatavad kõik peatreeneri otsa, aga kindlasti oleneb koormus sellest, palju sa ise abitreenerina tahad vastutust kanda. Ma pigem olen selline, kes tunneb seda vastutust.»
Juttu tuli ka tulevasest koostööst Joel Lindperega ning Henn mainis, et töörollid alles loksuvad paika. «Jaanuari laager ongi täpselt selle jaoks vajalik, sest ega lõpuks loksub väljakul kõik paika, kuidas keegi täpselt teeb.»
Kuigi Hennil on korralik treeneripagas omast taskust võtta, küsib mees aeg-ajalt nõu siiski kogenenumatelt treeneritelt. Henni üks suurimaid teenäitajaid on kindlasti Arno Pijpers.
«Esimene asi, mis ta mulle õpetas on see, kuidas meeskond panna niimoodi tööle, et sa ei tekita neis segadust ja kui midagi läheb alla mäge, siis astu samm tagasi. Ära rapsi, ära tõmble, usalda mängijaid. Peab olema kindel süsteem, mida usaldad,» on Henn veendunud.
Henni 10 aasta eesmärk on teha karjääri ka välismaal. «Alustad väikselt, abitreenerina ja teed samasugused sammud välismaal nagu tegid kodumaal ning oled valmis parema treenerina tagasi tulema. Ära käimine tuleks kasuks,» sõnab ta.