:format(webp)/nginx/o/2024/01/27/15852815t1hd138.jpg)
Eesti seni viimane olümpiamedalist Kelly Sildaru tähistab täna 22. sünnipäeva. Hiljuti möödus kaks aastat päevast, mil ta võitis Pekingi taliolümpiamängudel freestyle-suusatamise pargisõidus pronksmedali. Sildaru rääkis Kuku saates «Olümpiraadio», et tema suur eesmärk on täiendada medalikollektsiooni 2026. aasta Milano-Cortina taliolümpial.
Et see võimalikuks osutuks, peab Sildaru täielikult taastuma teda mullu jaanuaris tabanud raskest põlvevigastusest. 28. jaanuari Kuku raadio saates rõhutas olümpiapronks, et kuna eesmärk on täielik paranemine ja maailma freestyle-suusatamise tippu naasmine, siis on ta ravi ja taastumisprotsessi kaudu sundinud end suurele kannatlikkusele.
«Normaalselt kõndima hakkasin alles kolm kuud pärast vigastust. See oli päris hirmutav. Võrdluspunktiks oli 2017. aasta põlvevigastus ja arvasin, et tean, mis mind ees ootab. Aga seekordne trauma oli toonasest oluliselt tõsisem. Mul läks aega, et endale aru anda – ma ei saa varasemat taastumisgraafikut praegusega võrrelda,» ütles Sildaru intervjuus, mille toimetatud versiooni avaldas EOK koduleht, saatejuht Ott Järvelale.
Hea tunne! Eks alguses oli natuke hirmutav. Vigastusest tagasi tulles ei tea ju kunagi, kas see koht valutab või annab tunda. Pika pausi järel lumele minnes ootasin mingit hullu tunnet, aga lõpuks seda ei tulnud, vaid oli suusatamine nagu suusatamine ikka. Tunnetus oli kehas alles ja kõik toimis nii nagu peab, mis oli muidugi väga positiivne.
Eks ta oli ikka natuke keerulisem. Ma olen seni rahulikult võtnud. Palju trikke pole teinud, ainult lihtsamaid asju, mis tulid aga kohe esimese korraga välja. Hüpped ja reilidel sõitmine olid alguses veidi imelikud, aga ikka suhteliselt kiiresti tuli kõik tagasi.
Nii ja naa. Osaliselt on kergendus, et olen jõudnud tagasi lumele ega pea enam üksnes jõusaalile keskenduma. Aga keerulisem ja hirmutavam osa on, et oma tipptaset, kus ma enne vigastust olin, ma ju veel saavutanud ei ole. Ma ei arva, et sinna jõudmine on tingimata raske. Aga nõuab keskendumist ja ettevalmistust.
Just. Tahan uue vigastuse tekkimise riskid võimalikult maandada enne, kui hakkan suuremaid ja raskemaid trikke tegema. Mu jalg pole praegu piisavalt tugev. Õigemini on mu jalgade tugevuse vahe liiga suur, mille tõttu ei tohigi ma neid suuremaid trikke praegu teha. Pean rahulikult võtma. Rõhk on üldfüüsilisel treeningul, et jalga tugevamaks saada.
Just.
Teen jõusaalis trenni ja koorman paremat jalga rohkem.
Nii täpselt, kui masin mõõdab, on ise tunda keeruline. Alguses oli jalg väga peenike ja hästi ebakindel. Isegi kõndides. Ent mida rohkem olen trenni teinud, seda tugevamaks ja mugavamaks on tunne läinud.
Suhteliselt palju. Eelkõige Instagramis. Kui keegi sinna postitab, siis vaatan üle. Samuti proovin ka võistlustel võimalikult palju silma peal hoida, et teada, mida tehakse.
Otseselt väga mitte. See aeg on siiski suhteliselt lühike. Kõik on mingil määral arenenud, aga suurt ja konkreetset edasiminekut pole olnud. Pärast 2023. aasta MMi on päris paljud sportlased asja rahulikumalt võtnud. Näiteks tänavustel MK-etappidel on naiste stardinimekiri suhteliselt hõre, kunas varem oli meil järjekord ukse taga. Kogutakse hoogu 2025. aasta MM-iks ja 2026. aasta taliolümpiaks.
Nii ja naa. Võistlustel on head ja halvad küljed. Tore on teha sooritus ja saada hea tulemus. Teisest küljest kaasneb võistlemisega omajagu närveerimist. Näiteks kui ma ei tunne end rajal mugavalt ja pean treeningute käigus võistlussõidu kokku panema, siis see ei ole tore tunne. Olen kahevahel. Igatsen võistlemist, aga võistlusele eelnevat ärevust mitte.
Aga üldiselt oma aastale tagasi mõeldes, siis esimene asi, mis tuleb meelde, on ikkagi palju trenni. Rõhk on kogu aeg olnud sellel.
Läheb ikka. Alguses oli see jõusaalile keskendumine isegi vahelduseks suusatamisele ja ühest suusakeskusest teise reisimisele. Aga nüüd detsembris esimest korda pärast vigastust lumele minnes ütlesin oma füsiole: mul on nii hea meel, et saan jõusaalist lõpuks puhkuse võtta.
Tegelikult on jõusaalitreening üpris nüri. Harjutused on kogu aeg samad ja see tekitab tüdimust. Ning kuna raskused on minu jaoks suured – näiteks kükid 80 kg kangiga – siis pean ka alati enda maksimaalse soorituse tegema, et selle harjutusega hakkama saada. Aga kuna mul on konkreetne eesmärk, mille nimel ma seda teen, siis pole enese motiveerimine keeruline. Kui saan jala tugevamaks, pääsen ju tagasi lumele.
Kõige keerulisem oli kohe pärast operatsiooni, kui tuli mitu korda päevas erinevaid harjutusi teha. Kõigega ei saanud ma kohe üksinda hakkama, vaid Mihkel pidi aitama. Painutusmasin, elektristimulatsioon ja harjutused kokku võtsid kuskil poolteist tundi per kord. Aga seda oli vaja teha kolm-neli korda päevas. Seega tegin kava ära, puhkasin pool tundi ja hakkasin otsast peale. Rutiinsus oli kõige keerulisem, aga samas nägin ja tundsin tänu neile harjutustele edasiminekut, mis pani silma särama ja motiveeris.
Kahjuks vist väga mitte.
See tunne on sees siiani ja ei lähe üle enne, kui olen tagasi tipus. Esimesed neli nädalat pärast operatsiooni liikusin karkudega ja tundsin: pole võimalik, et hakkan kunagi normaalselt liikuma. Isegi kõndimine tundus sel hetkel võimatu. Siis sain kõndima, aga suuskadel hüppamine näis ikkagi võimatu. Eesmärgid tundusid nii kaugel.
Isegi suvel, kui sain juba joosta, käis peast läbi mõte: ma ei kujuta ette, et praegu suusatama lähen. Arvasin, et ei oska enam. Nüüd käisin mäel ära ja selgus, et oskan ikka küll! Samm-sammult tulevad kõik asjad tagasi, aga jällegi: praegu ma ei kujuta ette, et hüppan pargisõidu suuri hüppeid. Samas tean, et väiksematest alustades jõuan lõpuks nende suuremateni.
Esimeses vigastusejärgsetes lumelaagrites ma endale konkreetseid eesmärke ei seadnud. Plaanisin niisama mäest alla sõita, aga kui olin kolm korda seda teinud, siis läksin proovisin ikka mingit reili kah. Teises laagris plaanisin väikest hüpet proovida, aga lõppes sellega, et proovisin palju suuremat.
Ükski tiitlivõistlus praegu peale ei suru. Ma ei pea kiirustama, aga samas ei pane endale ka rangeid piire. Tahan tulla tagasi omas tempos.
Järgmised kuu-kaks on rõhk jõutreeningutel, et jalgade jõudlus võrdsustuks ja saaksin taas profitasemel suusatama hakata. Mis mul muud teha on, kui olla kannatlik ja oodata? Kui ma ei tohi hüppama minna, siis ei tohi. Kui ikkagi lähen, valitseb suur risk end uuesti vigastada. Pigem ootan õiget aega. Õnneks pole järgmine tiitlivõistlus ukse ees, see kergendab ootamist.
Esimene eesmärk on täielikult taastuda. Enne pole kaugemaid sihte mõtet seada. Aga järgmine suur eesmärk on 2026. aasta taliolümpia.
Enne oli spordimuuseumis välja pandud, aga praegu on ta mul kodus. Vahepeal hoidsin telekakapi peal, aga nüüd panin tagasi sahtlisse.
No see võiks olla hea mõte.
Kuula intervjuud Sildaruga:
/nginx/o/2024/10/18/16427066t1haef3.png)