Klubide raske majanduslik seis mõjutab ka Eesti jalgpallureid

Enar Jääger (vasakul). Foto: AP/Scanpix

Kui pärast EMi play-off’i loodeti Eesti jalgpalluritele edaspidi paremaid lepinguid, siis seni pole nad neid saanud.
 

Eelmisel aastal pärast jalgpalli EM-valiksarjas play-off’i jõudmist võis salamisi loota, et Eesti on ennast rohkem maailmakaardile mänginud ja eestlastel õnnestub teenida lepinguid senisest tugevamate klubidega. Praeguseks on peaaegu kõik koondise põhitegijad endale tööandjad leidnud, kuid ühtegi tõeliselt suurt üleminekut siiski ei toimunud.

«Võrreldes varasema ajaga ei ole muutunud midagi. Eks ikka õnnitleti selle puhul ja sooviti koondisele edaspidiseks edu, kuid see oli ka kõik,» tõdes Eesti jalgpallureid abistav agent Marko Välja – play-off’i jõudmine ei muutnud eestlastele uute koduklubide leidmist kergemaks.

Mängijatest tuleb loobuda

Nii jätkas Enar Jääger senise tööandja Aalesundi ridades, Tarmo Kink vahetas Middlesbrough’ särgi Lvivi Karpatõ oma vastu ning Kreeka klubist AE Larisa lahkunud Sander Puri ühines Kuopio Palloseuraga. Venemaa esiliigameeskonnast Jekaterinburgi Uralist lahkuma pidanud Aleksandr Dmitrijev jätkab karjääri Valgevene keskmikus Hrodna Nemanis. Siiski olid tema valikuvõimalused ka suhteliselt piiratud.

Praegu on suurimaks põhjuseks jalgpallimaailmas valitsev raske majanduslik seis, kus ei ole raha enam niimoodi kulutada nagu aastaid tagasi. Nii peavad klubid kõiki üleminekuid hoolikalt kaaluma.

Nii oli ka talvise üleminekuakna suurimaks tehinguks ungarlase Balazs Dzsudzsaki siirdumine Mahhatškala Anžist Moskva Dinamosse, mille käigus vahetas omanikku 19 miljonit eurot. «Eks kõik oleneb palju meeskondadest, kuid eelarvet on igal pool kokku tõmmatud ja hoitakse stabiilselt ühte joont,» sõnas Välja.

Nii on ka Eesti jalgpalluritele ja siinsetele fännidele tuttav olukord, et juba silmapiiril terendanud leping jäi sõlmimata, kuna võistkonna palgafondis polnud piisavalt raha.

«Praeguses seisus peavad klubid enamasti mõnest mängijast loobuma ja alles seejärel on neil võimalus kedagi asemele hankida. Üleliigset raha ei ole kellelgi. Samas võib ette tulla ka juhtumeid, et mõni mängija ei ole nõus lahkuma ja ei saagi kedagi asemele osta,» tõi Välja näite.

Siiski õnnestus talvel korralikke lepinguid sõlmida Eesti noorema põlvkonna mängijatel. Nii liitus 20-aastane Henrik Ojamaa šotlaste Motherwelliga.

Arenev Aasia turg

Mullu FC Floras mänginud 19-aastane Hannes Anier ühines taanlaste Odense BKga, 21-aastane Henri Anier norralaste Stavanger Vikingiga ja 24-aastane Sergei Mošnikov poolakate Szczecin Pogoniga.

Nii nagu nimetatud kolmik teenisid esimese välislepingu ka seni Tartu Tammekas pallinud Siim Tenno ja Kaarel Kiidron, kes ühinesid Tšehhi meeskonnaga Viktoria Žižkov.

Kui Eestis jälgitakse elavalt Inglismaa kõrgliiga ja esiliiga klubide tegemisi, siis praegu on tekkinud olukord, kus meil ei ole sealse kahe tugevama sarja meeskondades ühtegi eestlast.

1997.–2009. aastani pallis sel tasemel Mart Poom. 2009.–2010. aastani kuulus praegu Šotimaal laineid lööv Ojamaa Derby County hingekirja. Seejärel pallis Tarmo Kink Middlesbrough’s ning Sheffield Unitedi koosseisu kuulus ka Mihkel Aksalu.

«Inglismaale soovivad paljud saada ja konkurents on seal väga tihe. Jäägeril tekkisid küll mõned võimalused, kuid seal olid igal pool mõned paremkaitsjad juba ees,» põhjendas ka Jäägerit abistanud agent.
Siiski on ka praeguses raskes seisus riike, kus raha endiselt liigub. «Euroopas võib nimetada Venemaad, Poolat ja Ukrainat,» märkis Välja.

Vana maailma liigade kõrval on teatavasti suured summad mängijate taskutesse rännanud ka USAs ja Araabia poolsaarel, kuid viimasel ajal meelitatakse vananevaid staarmängijaid ka mujale. «Aina enam vaadatakse ka Aasia poole ning Hiinas, Jaapanis ja Lõuna-Koreas liigub jalgpallis aina suurem raha. Isegi räägitakse, et Aasia on uus Venemaa,» sõnas Välja.