Tulevikulootus lõi korvpallikarjäärile käega

Mihkel Schleicheri (paremal) korvpallurikarjääri tipphetkedeks jäid Kalev/Cramo pingil veedetud tunnid. Foto: Karli Saul

Mis sai saatuslikuks Mihkel Schleicheri enne algust katkenud karjäärile – iseloomu puudumine, vildakas süsteem või halb keskkond?
 

Mai alguses tähistab Mihkel Schleicher oma 19. sünnipäeva. Ta on tugeva kehaehitusega, pisut üle kahe meetri pikk ja pole sugugi võimatu, et kasvule lisandub veel mõni sentimeeter – ta on kuju, kellest võiks lähitulevikus saada üks Eesti korvpalli tegijaid. Kuid tegelikult ei saa. Schleicheri karjäär, mis pole veel jõudnud õieti alatagi, on sisuliselt juba lõppenud.

Poolteist aastat tagasi, 17-aastase noorukina Kalev/Cramo pingile jõudnud ja esimesel hooajal ka seitsmes kohtumises platsil käinud Schlei­cher sõlmis möödunud aasta hakul klubiga pika lepingu. Nüüd on see leping lõpetatud ja teda pole enam ka esiliigas palliva duubelmeeskonna ega Audentese spordikooli nimekirjas.

«Ma ei soovi Kaleviga seonduvast rääkida. Lahkumine oli minu enda otsus,» lausus Schleicher. «Ma ei näe ennast tulevikus korvpallurina. Võimalik, et mängin veel suvel U20 koondisega EMil ja siis on kõik.»

Schleicherist rääkides on korvpalliringkondades tõmmatud paralleele 1980ndatel hiilanud ürgandeka Peep Jõega. Nõukogude Liidu koondisega juunioride tasemel säranud mehe hukutasid alkohol ja pidutsemiskirg, tihti oli noormees treenerite vaateväljast kadunud.

Kadumist võib nimetada ka üheks Schleicheri loo märksõnaks, ent erinevalt Jõest pole selle loo peategelasel näidata ette ühtegi säravat saavutust. Oli vaid lootus, et temast võib kunagi midagi tulla.  

«Ma ei soovi oma meeskonda mängijat, kes käib paar trenni kohal ja siis kaob terveks nädalaks,» vihjas Kalevi peatreener Aivar Kuusmaa noore mängumehega seotud probleemidele. «Kui inimene ei taha korvpalluriks saamise nimel tööd teha, pole midagi parata.»

Kuusmaaga sama meelt on ka Schleicheriga Audentese spordikoolis tegelenud Rauno Pehka, kes viitas noore mängumehe sisemise tungi puudumisele. «Kui sa oled saanud sellised võimalused, siis ole mees ja tee trenni,» sõnas Pehka.

Paljude treenerite hinnangul oli Schleicher nooruses kaaslastest kiiremini arenenud ja seepärast tuli talle kõik kätte liiga kergelt ja pingutamine pole tal lihtsalt veres. Viimasel aastal käitus ta treeningutelgi tujukalt – kui viitsis, pingutas, ei viitsinud, võttis lõdvemalt. Mõistagi mõjus «staari» selline käitumine halvasti ka kaaslaste moraalile.  

Korvpalliringkondades on räägitud, et Schleicher hakkas muutuma pärast seda, kui tõmbas esimest korda selga Kalevi esindusmeeskonna dressi. Üha vähem huvitasid teda treeningud Audentese spordikoolis, veel napimaks jäi huvi õppimise vastu. Teda ei distsiplineerinud seegi, et Kalev tasus tema õppimise ja ühiselamus elamise kulud ja maksis ka väikest taskuraha.

Väidetavalt ei löönud treenerid niisama käega. Schleicherit püüdsid õigele teele suunata tema noorteklassi treener Allan Dorbek, Kalevi mänedžer Kaarel Sibul ja teised temaga kokku puutunud korvpalliinimesed – teda on päästetud probleemidest ja käidud koolis õpetajatega rääkimas. «Ta on andnud palju lubadusi, kuid pole neid pidanud,» märkis Dorbek.

«Kui ta trenni tuli, tegutses ta tublilt. Samas pole ta selline kuju, kellel peaks lõputult järele jooksma,» hindas Kuusmaa. Samas märkisid korvpallispetsialistid, et eelduste poolest pole Schleicher sugugi viletsam kui näiteks Kristjan Kitsing. Arvestades veel seda, et Kalevi nimekirjas ongi vaid 11 meest, olnuks tal oma roll olemas. «Kahju, et selline mees läheb kaduma,» tõdes Sibul.

Schleicheri treenerite teada ei harjuta ta ühegi meeskonnaga. Vaatamata sellele külastas ta hiljuti Andres Sõbra kutsel U20 koondise treeningulaagrit. Sõber sai noormehelt lubaduse aidata meeskonda ka EMil. «Selles meeskonnas on palju minu sõpru, seepärast võiks nendega koos mängida. Aga pärast seda turniiri on korvpalliga kõik,» kinnitas Schleicher. «Põhjused on isiklikud.»