KUULSUSTE HALL ⟩ Gerd Kanter – üliharuldane eksemplar

Suveolümpiamängudel on individuaalse kullani jõudnud 11 Eesti meessportlast. Esimesed seitse olid raskejõustiklased, seejärel võtsid teatepulga üle kergejõustiklased. Viimane atleet selles loetelus, vägilasejõuga Gerd Kanter, sobiks hästi esindama mõlemat poolt. Foto: Raigo Pajula / Scanpix

Seda, et pühapäev, 6. mai 1979 saab Eesti spordiloos olema tähtis päev, ei osanud «Spordilehe» toimetus kuidagi ette näha.

Läheneva võidupüha eel ohverdati omajagu lehepinda spordivälisele temaatikale ning kahanenud uudisteveergudel nenditi kiretult: Paide motopallimeeskond alistas nädalavahetusel NSV Liidu meistrivõistluste I liiga turniiri avavoorus Pinski Stroiteli 1:0, lootustandev Tartu tudeng Andrei Sõritsa võitis Eesti meistritiitli espadronis ning Tallinna Näidislinnuvabriku käsipallinaiskond lõpetas kõrgliigas üleliidulise tšempionaadi konkurentsitult viimasena. See, et Tallinnas sündis vahva poisslaps, kellel kaalu ligi kahe heiteketta jagu (3960 grammi), jäi esialgu ema, isa ning lähikondsete rõõmuks.

Poisile valis nime isa Jaan Kanter, seda saksa vutituusa Gerd Mülleri järgi. Et Müncheni Bayerni rünnakute liider õigupoolest hoopis Gerhard oli, polnud siinmail ilmselt teada. Ja hea, et polnud, sest mine tea, kas ametnikud-otsustajad pikemat varianti nõukogude keskkonda sobilikuks oleks tunnistanud.

Gerd aga sobis ja temast sirgus vanemate rõõmuks tubli poiss, kelle kohta ema Imbi on öelnud: «Ei ole ilus oma last kiita, aga ta on olnud ideaalne poeg.» Pärast kolimist pereisa sünnipaika Vana-Vigalasse, jagus uues kodukohas rassimist kõvasti, küll majaehitusel, küll maatöödel. Kanter oli tahtmist täis, pani igal pool käed külge, kasvatas rammu ning oli 13–14-aastaselt mehe eest väljas. Mingiks korralikuks trenniks polnud sellal eriti aega ega võimalust, Kanter jooksis ja kargas nagu iga tavaline maapoiss.

Gerd Kanter (6. mai 1979)

• Olümpiakuld kettaheites (Peking 2008)
• Olümpiapronks kettaheites (London 2012)
• Maailmameister kettaheites (2007)
• MM-võistlustelt kaks hõbedat (2005, 2011) ja kaks pronksi (2009, 2013)
• EM-võistlustelt kolm hõbedat ja pronks (2006–2016)
• EK-võistlustelt heitealadel kuus kulda (2003–2009)
• Teemantliiga kaks üldvõitu (2012, 2013)
• Maailma edetabelijuht kettaheites viiel aastal järjest (2006–2010)
• Kettaheite maailma tipptulemus 69.51 sisetingimustes (2009)
• Valitud kolm korda aasta meessportlaseks Eestis (2007, 2008, 2011)

Spordi jaoks perspektiivitu

Kanterile meeldis hirmsasti korvpall, aga arenemiseks sai seda mängida liialt vähe ja konkurentsis lihvitud trennipoistega jäid TSIKi uksed suletuks. See, et tulevane heitesangar spordi juurde jäi ja ketast heitma hakkas, oli spordihullu isa teene.

Atlanta olümpia-aastal 1996 sai 17-aastaselt tehtud esimene võistlus, mille parimal katsel hooga lendu virutatud pooleteistkilone ketas loperdas läbi õhu ligi 32 meetrit. Tulemusest olulisem oli see, et uus ala ning lapik heitevahend meeldisid Kanterile ja kodustele harjutuskordadele lisandusid kord-kaks nädalas treeningud Ando Palginõmme grupis.

Gerd Kanter heitis viiel hooajal järjest ketast üle 71 meetri, juhtides iga aasta lõpul ka maailma edetabelit (2006–2010). Foto: Tairo Lutter / Scanpix

Hommikul kell seitse kodust 25 km kaugusele Pärnu-Jaagupisse kooli, sealt pärastlõunal sama palju Pärnusse trenni ja õhtul bussiga koju. Kõik see võttis kaks kolmandikku ööpäevast, üle jäi vaid kaheksa tundi uneaega. Sellise ausa ponnistamise peale olnuks õiglane, kui tulemused paranenuks, ent ketas osutus sama jonnakaks kui selle heitja ega suvatsenudki lennata.

Väga palju paremaks ei läinud olukord ka siis, kui Kanter seadis end pärast keskkooli lõpetamist sisse Tallinnas. Paar aastat visa tööd oli heitekaarele pikkust lisanud paarkümmend meetrit, aga kui palju oli sel hetkel neid, kes uskusid, et teist sama palju veel juurde tuleb? Maailmatase oli kaugel, nagu ka Eesti tipp – täpselt Kanteri 21. sünnipäeval, 6. mail 2000. aastal parandas Aleksander Tammert kahel korral Eesti rekordit, saades kirja 67.02 ja 67.41.

Eesti spordi kuulsuste hallist

Eesti spordi kuulsuste hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.

Rebase-Rauli tarkus ja Team 75 Plus

Sellest seisust algas Kanteri väga eriline ja ebatõenäoline tõus maailma parimaks. Maadluse jaoks pehmeks ja korvpalli jaoks kangeks tunnistatud hilisele alustajale polnud alles enam kuigi palju eksimisruumi. Ei piisanud enam sellest, et teha õigeid asju, asju tuli teha õigesti. Just selle teise poolega oli häda.

Abikäe ulatas Raul Rebane, kes on Kanteri esmakordset nägemist heiteringis meenutanud nii: «Liigutused olid hirmus kõverad. Pärast esimest karglevat pööret oli tasakaalust väljas ja seejärel kähmas ketta koleda röögatuse saatel lendu. Käsi tundus küll hästi kiire olevat. Ketta lend oli rohkem juhuse asi, ikka lipa-lopa, mõnikord pööras veel õhus ringi ka. Kaugele oli näha, et tahe käis oskustest kõvasti üle. Sealt vist jäigi tiksuma mõte, et kui see tahtmine oskaks…»

Gerd Kanteri autasumedalid ja Teemantliiga võidutrofee Eesti spordimuuseumi näitusel 2014. aastal. Foto: ESOM

Tahtja potentsiaal tuli välja selgitada. Juhus oli juba mängu tulnud, narr olnuks mitte edasi proovida. Kampa võeti heatujuline Uno Ojand ja töö hakkas pihta. Raul Rebase kirjeldus lähteplatvormist 2000. aasta augustis polnud seejuures just paljulubav: «Seal me nüüd siis olime – eksreporter, eksmetsavaht ning 110 kilo 21-aastast kuulsusejanu, alustamas maailmavallutust, relvastuseks kummiketas, katkised sussid ja poolakeelne õpperaamat. Mitte just palju…»

Õpipoiss oli visa, tahtmist täis ja valmis end meistriks voolima. Päristreeneri otsingul näkkas samuti, sest islandlane Vesteinn Hafsteinsson, kes ise heitis sel aastal oma tulevasest õpilasest veel viis meetrit kaugemale, nõustus paari hullumeelse telefonikõne tulemusel sõitma ei tea kuhu, kohtuma ei tea kellega. Pilt, mis talle avanes, tundus ülimalt peibutav ja kõik klõpsatas paika – sündis meeskond, mis sai tuntuks kui Team 75 Plus. Edasine, nagu öeldakse, on ajalugu. Rahus sai alata töö, mis tõi alguses väiksemaid võite, kuid mõne aasta möödudes juba pisut suuremaid – kuni lõpuks kõige kirkamateni välja.

Kuulus nimekaim Gerd Müller

Teeme korraks kõrvalepõike teise Gerdi, selle Gerhardi (1945–2021) juurde. Ka temal ei näinud noorena esialgu väljavaateid olevat, sest vaaditaolise ülakeha ja kõverate jalgadega jõutõstjat meenutav tegelane ei tekitanud Bayerni treeneris Zlatko Čajkovskis just erilist entusiasmi.

Praegune tippklubi oli sel ajal alles tõusmas Saksamaa kõrgliigasse ning tundus vähetõenäoline, et jässakas ja kohmakana tundunud tüüp võiks mingil moel abiks olla. Kui Müllerit 20. eluaasta künnisel tugevaimas liigas lõpuks platsile usaldama hakati, tõi see muu hulgas kaasa isegi episoodilise väravavahi rolli!

Muide, täpselt 1979. aastal, kui meie Gerd sündis, oli sakslaste rahvuslik pommitaja Bayerni eest pidanud just oma viimase mängu, klubi juhtidega pärast 15 aastat lootusetult raksu läinud ning alustanud sinilinnu püüdmist Ameerikas.

Kord suures mängus, alati suures mängus

Kanter püsis maailma kettaheite suures mängus poolteist kümnendit. Tema saavutuste laekast leiame hulga väärismetalli tiitlivõistlustelt, MM-tiitli, olümpiakulla, võite Kuld- ja Teemantliigas, kõigi aegade kolmanda kettaheiteresultaadi 73.38, maailma sisetipptulemuse 69.51 ja veel hulga kordaminekuid. Kuid erilisele kohale Eesti spordiloos asetub Kanter mitte ainult tänu uhkele auhinnasülemile, vaid ka suure spordimehelikkuse tõttu.

Gerd Kanteri kaks kuldset tiitlivõistlust

Osaka MM (eelvõistlus 26. august, finaal 28. august 2007)

1. Gerd Kanter (Eesti) 68.94
2. Robert Harting (Saksamaa) 66.68
3. Rutger Smith (Holland) 66.42

Pekingi OM (eelvõistlus 16. august, finaal 19. august 2008)

1. Gerd Kanter (Eesti) 68.82
2. Piotr Małachowski (Poola) 67.82
3. Virgilijus Alekna (Leedu) 67.79

Kindlate põhimõtete järgimine, mis viis tippu sportlaspäevil, ja oskus omandatud teadmisi edasi anda, on toonud edu hiljemgi. Väärt nõuandjana on Kanter pälvinud juba ka Eesti aasta treeneri tunnustuse ning on üha enam hinnatud mitmetes ülesannetes rahvusvahelisel areenil.

Lisalugemist

• Gerd Kanter (koos Raul Rebasega) «15 sammu võiduni» (Tallinn 2009)
• Raul Rebane «Võimalik» (Tallinn 2014)
• Tiit Karuks «101 Eesti spordilugu» (Tallinn 2011), lk 196–197
• Deivil Tserp (koostaja) «Eesti kergejõustiku kullakamber» (Tallinn 2010), lk 314–325
• Deivil Tserp «Heiteareenide sangarid» (Tallinn 2018), lk 32–47.