:format(webp)/nginx/o/2024/03/04/15927239t1hb1d7.jpg)
4. märtsil avaldas Postimees loo, kuidas Glasgow's toimunud kergejõustiku sise-MMil elasid seitsmevõistluses pronksi võitnud Johannes Ermile (25) kaasa vanemad Andres Erm ja Triinu Kroon-Erm. Nad avasid südamlikult poja teekonna keerdkäike spordimaailma tippu. Et Juss krooniti täna Euroopa meistriks, taasavaldame selle loo muutmata kujul.
Paar tundi pärast mälestusväärset 1000 meetri jooksu ootasid tublid fännid ühes kohalikus kesklinna pubis päevakangelast. Võistluse järel käis kõik nõnda kiiresti, et Johannes kohtus vanematega alles lokaali jõudes. Ta embas tugevalt mõlemat. Emotsionaalsed hetked, mille nimel tasub pingutada.
«Muidugi! Mis küsimus see on!?» vastas Triinu naerdes küsimusele, kas nad said varakult aru, et poja tiivad võivad nõnda kõrgele kanda.
«Kui kõndima hakkas, siis ta kõndis ühe päeva. Järgmisest hakkas jooksma. Ja ta tahtis alati võita.»
Mõistagi puuduvad spordis garantiid, ent märgid olid õhus. «Kas räägime selle ka ära?» vaatas Andres muiates abikaasa poole.
Ta jätkas: «Kõige esimene spordiala oli iluvõimlemine, sest mitte ühelgi teisel spordialal ei võetud nii noort inimest trenni. Kolmeaastaselt. Ühel võistlusel sai ka kolmanda koha.»
Nooruses jõudis Johannes erinevatesse trennidesse. Veidi tõsisemalt tegeles ta esiti jalgpalliga. Kuniks…
/nginx/o/2024/03/04/15927241t1h1c6e.jpg)
«Ta osales ühel koolidevahelisel kergejõustikuvõistlusel kaugushüppes. Legendaarne lugu,» alustas Andres.
Triinu võttis jutujärje üle: «Ta võitis ära. Hüppas 5.02 või midagi sellist. Ja siis õpetaja küsis, kas oled varem ka hüpanud. Ta ütles, et jah, tegime proovikatse ka!
Siis ta tuli koju ja ütles, et ema, ma olen nüüd nii hea: kas läheme poodi ja ostame mulle lõpuks tossud? Siis ta magas ka nendega. Võttis õhtul kaissu ja hoidis.»
Johannes sai esimesed kergejõustiku näpunäited Tallinna reaalkoolis trenne andnud Helmut Raamatult.
«Ta ütles, et Johannes on üks imelik poiss: «Talle nii meeldib teivast hüpata, aga ta jookseb tagasi kiiremini kui teibaga peale.» Et saaks veel hüpata,» mäletas Triinu.
Töö läks tõsisemaks 13–14-aastaselt, kui teed ristusid praegugi Johannest juhendava Holger Peeliga.
«Holger on olnud fantastiline treener. Meil on fantastiliselt hea koostöö. Holger leiab alati igas oma õpilases selle väikese asja, milles tema on hea. Ta suudab lapsi teistmoodi motiveerida,» tunnustas Triinu.
Isale meeldis juhendaja kannatlikkus: «Johannes polnud alguses oma vanuseklassis kõige parem. Aga talle ei pandud pressi peale, et teeme rohkem. Et peab igal juhul võitma. Tehti tasa ja targu.»
Kuigi esimesed medalid võitis Johannes kaugushüppes ja kettaheites, sirgusid Peeli käe alt eelkõige mitmevõistlejad. Nõnda oli saatus juba ette määratud. «Talle endale meeldis 400 meetri tõkkejooks ka – Rasmus Mägi oli ta iidol,» pakkus ema välja ühe potentsiaalse üksikala.
Mida aastad edasi, seda rohkem sport igapäeva ellu tungis. «Ega ta koolis kohal ei käinud,» sõnas Andres veidi utreerides.
«Tal oli vist rekord põhjusega puudumistes. Ta käis spordilaagrites,» sekundeeris Triinu. «Reaalkool on tugev, ta sai hea põhja. Aga ta polnud kõige tublim õpilane.»
Vaatamata lünkadele tuli Johannes nõudlikus koolikeskkonnas hästi toime. Vundamendi tugevust tõestab, et 2017. aastal Ameerika Ühendriikidesse siirdudes omandas ta Georgia ülikoolis inseneri magistrikraadi.
«Ühel neljapäeval tuli Johannes koju ja teatas meile, et ta sõidab nüüd Ameerikasse. Küsisime, kuidas nii. Ta ütles, et kolm ülikooli on teda külastusele kutsunud, kokku on seitse pakkumist. Küsisin, kuidas sa sõidad. «Nad ostsid mulle pileti ja ma lähen,»» kruttis Triinu ajaratast.
Tegelikult oli kaudne eeltöö tunduvalt pikem. Pärast keskkooli lõppu läbis Johannes küll edukalt gümnaasiumikatsed, ent sellele vaatamata ei tahetud teda esiti reaalkooli kümnendasse klassi vastu võtta.
«Öeldi, et sportlane peab käima spordikoolis,» meenutas Andres vestlust direktsiooniga. «Vastasin, et ta peab siia jääma, et pääseda USA ülikooli. Siis võeti ikka vastu.»
/nginx/o/2024/03/04/15927249t1h0717.jpg)
Ema imestab siiani, kuidas poeg ookeani taga nõnda edukalt õppimist ja sporti ühendas.
«Praegu näeme kodus, et tal pole absoluutselt vaba aega. Päeva jooksul leiab võib-olla 15 minutit lõuna söömiseks. Kõik ülejäänu on planeeritud,» arutles Triinu.
«Ta õppis seal ikka ööd läbi. Täiesti uskumatu.»
Sihikindlus ja võimekus iseloomustavadki Johannest. Erinevalt nii mõnestki teisest sportlasest nuriseb ta haruharva. Kui üldse. Isegi kui siit-sealt pitsitab.
«Meil pole peres kombeks viriseda,» resümeeris Triinu.
Noorena käisid vanemad Johannesel piiri taga võistlustel kaasa elamas tihemini, aga ka viimastel aastatel on tribüünidele jõutud. Šotimaal nähti oma silmaga esimest suurt saavutust täiskasvanute klassis.
Seitsmevõistluse kaks päeva kulgesid pingeliselt. Ema Triinu tunnistas, et rahu saabus hinge alles võistluse lõpus.
«Latiga alasid pole väga lihtne vaadata. Kuidagi väga krobeliselt tuleb. Aga täiesti mega tulemused,» tõdes isa Andres.
«Enam-vähem roomab latist üle. Mina vaatasin kõrgushüpet tribüüni kõige ülemiselt realt. Ma ei julgenud allapoole tulla,» jätkas Triinu.
Mis tunded valdasid enne viimast ala, 1000 meetri jooksu? «Seal ma teadsin, et ta läheb oma ära tegema,» vastas ema kindlal toonil.
/nginx/o/2024/03/04/15927255t1h34cf.jpg)
Mõistagi on vanemad poja üle äärmiselt rõõmsad. Samas jäädakse tunnete väljendamisel eestlaslikult pigem tagasihoidlikuks. Vähemalt väliselt.
«Johannes ütleb alati, et mina olen tema üle uhke juba siis, kui ta oma pudru ära sööb,» ütles ema tabavalt.
/nginx/o/2024/03/04/15927306t1h817f.jpg)
Sündinud: 26. märtsil 1998 Tartus
Pikkus: 198 cm
Treenerid:
Helmut Raamat
Holger Peel
Petros Kyprianou
James Thomas
Saavutused:
2016 – kümnevõistluse U20 EMi pronks
2017 – kümnevõistluse U20 EMi hõbe
2019 – kümnevõistluse U23 EMi hõbe
2024 – seitsmevõistluse sise-MMi pronks
Huvitavaid fakte:
:format(webp)/nginx/o/2020/01/06/12853267t1h10eb.jpg)