KUULSUSTE HALL ⟩ Eesti kuldse raskejõustiku ajastu kõige medalirikkam mees

August Neod on kirjeldatud kui otsijatüüpi, kelle võtete arsenal oli rikas ning treeningutel korralikult läbi õlitatud. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Vihterpalu matihunt – nagu Harjumaalt pärit ja 1936. aastal Berliinist kahe olümpiamedaliga naasnud August Neod kutsuti, oli Eesti raskejõustiku kuldsel ajastul meie maadluskoondise kõige stabiilsem mees.

Jõualadel rassimine oli Neole maast-madalast loomulik tegevus, mis kuulus n-ö perekonda – oli tema ema Helene (Lena) vend Kustav Rauaraiuja ju omaaegne kõva maadleja, keda elukutseliste leeris siin-seal lausa Gustav Raueri nime all Euroopa meistermaadlejaks tituleeriti. Selline eeskuju tiivustas kõvasti ja ajendas võimeid tõsisemalt proovile panema.

Pärast Tallinnasse kolimist alustas 20-aastane Neo sihipäraseid treeninguid, soovides igal juhul mõõtu võtta parimatest parimatelt. Eneseusku ja tõelist hoogu lisas harjutuskordadesse eestlaste medalisülem 1928. aasta Amsterdami olümpialt, mille säravaima osa moodustasid mõlemas maadlusviisis võidetud kullad. Juba järgmisel aastal vabastiilis võidetud Eesti meistritiitel näitas, et nooreohtu mehes on sügavat sisu.

August (Ago) Neo (12. veebruar 1908 – 19. august 1982)

• Olümpiahõbe vabamaadluses (Berliin 1936)
• Olümpiapronks Kreeka-Rooma maadluses (Berliin 1936)
• EM-võistlustelt 2 hõbedat Kreeka-Rooma maadluses (1934, 1937)
• EM-võistlustelt 2 pronksi Kreeka-Rooma maadluses (1935, 1939)
• EM-võistluste pronks vabamaadluses (1935)
• 12-kordne Eesti meister maadluses (1929-1939)
• Kuulus 28 korda Eesti koondisse

Tõsine töösse suhtumine on teatavasti üks peamisi edu alustalasid ning Neo oli ses osas etaloniks. Eeskujuks toodud mees ise on tunnistanud, et mingeid järeleandmisi ta lubada ei saanud, iseäranis pärast seda, kui oli tõusnud rahvusvahelisse klassi: «Kui ajaleht kirjutab, et Neo peab võitma, siis ma peangi. Ega ma ei saa siis petta rahvast ega ennast ka.»

Esmakordselt saadeti noor poolraskekaallane tiitlivõistlustele 1931. aastal, ehkki mitte riigi meistrina. Paar nädalat varem toimunud esivõistlustel jäi ta esikohata ning «Spordileht» pidas vajalikuks toonitada, et võit tema üle võeti väga kahtlase paremusega. Aga ju nägid otsustajad mehe sisse ja tegid õige otsuse. Prahas saadud EMi neljas koht olnud «igatahes väga rahuloldav saavutus noore võistleja kohta».

Spordiseltsi Sport maadlejate tase oli Neo arvates kõrgem kui Kalevis ning selle järgi tegi ta harjutuspaiga otsinguil ka oma valiku. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

1932. aastal jäi Eesti koondisel olümpial teatavasti käimata ning aasta hiljem usaldati EMil võistlustulle olümpiatõstja Olaf Luiga, kes üllatas pronksiga, kuid pärast seda oligi aeg Neo medaliseeriaks küps.

Rahvusvaheliste suurvõistluste poodiumile tõusis tänase loo peategelane sagedamini kui teised meie pärjatud atleedid, ent tema seitsme medali hulgast paraku kulda ei leia. Kibedaimat ülekohut sai elu parimasse vormi tõusnud poolraskekaallane enda sõnul tunda oma ainsaks jäänud olümpial, kus kehv loos ja kohtunike kahtlasevõitu tegevus võtsid võimaluse korrata Kristjan Palusalu vägitükki või võita vähemalt ükski esikoht.

Eesti spordi kuulsuste hallist

Eesti spordi kuulsuste hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.

Juba 1935. aasta EM-võistlustel Kopenhaagenis ja Brüsselis oli Neo pälvinud kaks pronksi, mis lubas olümpial head tulemust loota mõlemas maadlusviisis. Paraku märgiti eestlasele kohe vabamaadluse avamatšis rootslase Knut Fridelli vastu tabelisse kaotus, mida siinmail on nimetatud kogu võistluste kõige skandaalsemaks otsuseks.

Seda, et teenitud võit suisa käest rebiti, on kuulda olnud ka soomlaste poolt. Neo ise kinnitas, et ei pidanud Fridelli (1934. aasta Euroopa meistrit!) endale üldse tugevaks vastaseks, sest oli teda varem võitnud. Berliinis tundus minevat sama rada, sest neljandal minutil tegi eestlane nii hoogsa rinnaheite, et rootslasel polnud võimalustki pareerida või sillaga end päästa. Pläts selili!

Sellest, kuidas kõik edasi kulges, võime aimu saada Neo hilisemat intervjuud resümeerides: «Vahekohtunik vilistas ära, tõstis minu käe, kuulutas mind võitjaks. Me läksime juba matilt ära duširuumi, kuid siis segas Rootsi esindaja ennast sinna vahele. Meil tuli tagasi minna, uuesti maadlema. Ma tunnen ju reegleid vähemalt paremini kui halb kohtunik – kui ta vilistas, siis oli vastane minu all seljali ja nüüd ma pidin selle asendi tagasi saama. Kuid kohtunik näitab: püsti! Muidugi vastu ei tohi rääkida, aga ma näitasin käega, et peab parterisse minema. Siis sain selle kohtuniku ka omale vastaseks, see tegi mulle märkuse.» 

Niisugusest seisust oli juba keeruline maadlust enda kasuks pöörata. Võit antigi lõpuks rootslasele – ja just see otsustas hiljem kulla ja hõbeda saatuse.

Lohutust ei pakkunud ka Kreeka-Rooma maadluse turniiri, mis lõppes teise Rootsi ässa Axel Cadieri võiduga (1935. aasta EM-kuld ja -hõbe erinevates tehnikates). Iseäranis mõru pill tuli alla neelata viimases matšis, kus eestlaste hinnangul korralikult läbi tuuseldatud lätlane Edvīns Bietags publiku viletormi saatel (hõbeda)võitjaks kuulutati.

Eestlased Kristjan Palusalu (vasakul) ja August Neo (kaabu käes) olid 1936. aastal Berliinis ainsad maadlejad, kes ühe nädala jooksul kahe medalini jõudsid. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Veel mõnda aega püsis lootus, et kauaoodatud võidupäev võiks lõpuks koita Helsingi mängudel. Sel ajal, Neo viimastel maadlusaastatel, oli tal partneriks onu, kellega koos lihviti paari nn. patentvõtet. Nende najal püsis vana rebane – nagu teda samuti kutsuti – jätkuvalt planeedi parimate hulgas, võitis medali veel 1939. aasta EMil ja võinuks tõepoolest poodiumile kerkida ka aastajagu hiljem. Sellel unistusel polnud teatavasti määratud täituda. Neo ise aastaid hiljem: «Mõni teine, kes oleks nii palju vigastusi saanud kui mina, oleks maadluse ammugi maha jätnud. Olümpiamängudele tahtsin igal juhul minna, ükskõik kummas maadlusviisis. Need oleks ju peetud meie oma ukse all! Jah, aga ära jäid. Pagana sõdijad!»

August Neo olümpiamedalid

Berliini OM (3.–4. august 1936)

Vabamaadluse poolraskekaal (-87 kg)

1. Knut Fridell (Rootsi)

2. August Neo (Eesti)

3. Erich Siebert (Saksamaa)

Berliini OM (6.–9. august 1936)

Kreeka-Rooma maadluse poolraskekaal (-87 kg)

1. Axel Cadier (Rootsi)

2. Edvīns Bietags (Läti)

3. August Neo (Eesti)

Selle asemel tuli võistelda Nõukogude absoluutse tšempioni nimetusele riigis, kus Ago Neo (muutis 1937. aastal eesnime – toim.) elada ei tahtnud. Tema karjääri viimane suurem võistlus Moskvas ainsa poolraskekaallasena 14 mehe konkurentsis lõppes, võiks öelda, isegi õnnelikult, sest põlvevigastuse järel pandi jalg pooleks aastaks kipsi ning see hoidis Punaarmee mobilisatsioonist eemal.

Edasisest suuremast hullusest pääsemiseks lahkus meie kahekordne olümpiamedalimees 1944. aastal Rootsimaale ning sai eeskujulikult hakkama ka võõrsil. Seejuures säilitas ta Eesti keele ja meele, pidas ta sidet vanade võistluskaaslastega kodumaal ning tundis heameelt, kui mõni neist kaalukama võidu sai.

Lisalugemist

• Lembit Koik (koostaja) «100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)» (Tallinn 1996)