:format(webp)/nginx/o/2024/03/18/15953058t1h3953.jpg)
Kaksikvendade Tõnu ja Toomas Tõniste tõus maailma tippklassi oli kiire ja muljet avaldav. Et vennastes on sisu rohkem kui vaid 1980ndate teisel poolel kätte võidetud 470 jahiklassi NSV Liidu esinumbri positsioon, sai selgeks niipea, kui õnnestus hankida konkurentsivõimeline Ziegelmayeri paat.
Veel 1987. aastal tuldi Kielist MMilt tagasi 73. kohaga, kuid tagasihoidlik koht protokollis ei kajastanud tegelikku seisu. Treener Rein Ottosoni vaist ütles, et poistes on medaliainest – kui vaid saaks korraliku paadi. Pidev spordijuhtidele pealekäimine murdis lõpuks ametnike kabinetitarkusest läbi ning olümpia-aasta talveks oli väärt sõiduriist lõpuks käes.
See, et 470-klassis esindavad 1988. aasta Souli OMil Nõukogude Liitu igal juhul eestlased, sai selgeks juuni keskpaiku, kui Sevastopolis toimunud NSV Liidu meistrivõistlustel lõid Ottosoni hoolealused platsi puhtaks – kolmikvõit! Tiitlit kaitsenud vennaste järel olid teised Peter Šaraškin – Paavo Pettai ja kolmandad Ott Kallas – Margus Kaal. Kaksikvendadel oli olümpiakoht sama hästi kui käes ning nad võisid hakata kohvreid pakkima. Treener oli sellest kohustusest prii, sest medalipretendentideks Eesti poisse ei peetud ning juhendaja jäeti koju.
/nginx/o/2024/03/18/15953060t1h42f2.jpg)
Ottoson: «Lennukisse võeti kaasa saksakeelne võistlusmäärustik, mida nad olid niigi tüütuseni lugenud. See näitas, et poisid ei lähe lihtsalt osalema, vaid on võitluseks valmis. Olin neile meenutanud, et protesti sisse andes või lahendades ei tohi mingil juhul rääkida vene keeles.»
Muude ettevalmistuste sekka selgitati augusti alguses ka Eesti meistreid ning tagantjärele on huvitav tõdeda, et septembris olümpiahõbedale seilanud Tõnisted pidid sama tooni medalitega piirduma ka koduvetel, kus neid edastasid Šaraškin-Pettai.
Vähe sellest, et olümpial polnud kaasas oma treenerit, polnud ka NSV Liidu koondise juhendajatest tolku. Tõnisted jäeti omapäi ja peaaegu tähelepanuta – ise mõõdeti hoovusi, ise valiti purjeid, ise uuriti olusid, jälgiti tuult ja loeti kaarti. Selle kõrvalt kannatasid puhtad treeningud ning esiotsa tundus, et iga päevaga läks sõit kehvemaks. Lootust andis see, et Busani lahel möllasid olümpiaregati ajal tormised iilid ja see istus Tõnistetele ülihästi. Lisaks sai eeliseks metsik hoovus, mille toimimise suutsid vennad oma loogikaga klappima panna – sõidu ajal teati ja tunnetati ülihästi, kuidas tegutseda.
Ottoson: «Enne võistlusregatti said poisid purjetada vaid neli korda. Ärkasin öösel parajasti siis, kui Tõnisted valmistusid sõiduks. Rääkisin mõttes iseendaga: «Nüüd lähete paadi juurde, vaatate, et kõik on korras. Tõnu, sa vaata veel kõik asjad üle. Toomas, vaata Tõnu asjad üle.» Istusin ja mediteerisin. Kui sõit algas, heitsin tagasi voodisse. Siis tõusin taas üles ja palvetasin. Hulluks ajas!»
Eesti spordi kuulsuste hall avati Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
Kuigi esimesed olümpiasõidud kulgesid ikka veel õppimise tähe all, oldi pärast kolme sõitu esikuuiku piiril. Siis kiskus tormiseks ja see sobis kenasti – kaks sõiduvõitu tõstsid eestlased hõbedakohale. Karastumine hakkas vilja kandma ja pärast eelviimast sõitu haarati lausa liidrikoht. Kuldmedalis oldi kinni isegi veel viimase sõidu viimasel ringil, enne kui tormipagi nende purjekal kiilu ülespidi lõi.
/nginx/o/2024/03/18/15953057t1hcb21.jpg)
Võidetud hõbe märkis erakordset peatükki meie purjespordiloos. Kuld oli olnud tõesti väga lähedal, kuid halbade asjaolude kokkusattumisel võinuks ilma jääda ka pronksist. Arvestades, et õigupoolest mindi seekord peamiselt kogemusi omandama, pakkus medalivõit kokkuvõttes suurt rahulolu. Veelgi rõõmustavam oli, et eduloole õnnestus 1992. aastal kirjutada samaväärne järg.
Barcelonas oli väga palju asju teistmoodi. Poliitilised muutused tõid kaasa suured ümberkorraldused ka spordis, mis ettevalmistusele kuidagi kaasa ei aidanud. Et vennad koos treeneriga olid harjunud raskete olukordadega toime tulema, ei jäädud nüüdki hätta. Lihtsamaks muutis olukorra see, et enam ei pidanud läbima katsevõistluste kadalippu.
Esmalt tehti Eesti spordiajalugu Belgias Nieuwpoortis, kus 1992. aasta jaanipäeva eel nopiti viimase võistlussõidu võidu abil EM-kuld – see oli iseseisvuse taastanud Eesti riigi esimene tiitlivõit mistahes spordialal! Hea hoog jätkus ka suve edenedes, mis lubas oodata häid tulemusi Barcelona olümpiamängudelt.
Eestlaste tegemistel osati juba silm peale hoida. Tõnisted kuulusid soosikute ringi ja kedagi kartma ei pidanud, vastastest ohtlikumaks võis hinnata hoopis kohalikke olusid. Tuulevaikusest tõotas kujuneda tõsisem vastane kui mistahes konkurentidest. Puerto Olimpico olümpiaveel peetud regati vältel üldiselt tõusvas joones seilanud vennad tõusid avapäeva kümnendalt kohalt viimase võistluspäeva eel viiendale paigale ja kõik oli lahtine. Eelviimasel päeval oli sisse lipsanud küll üks ebaõnnestumine, kuid selle heastamiseks oldi valmis.
Medalile jõudmiseks oli vaja seitsmes sõit lõpetada kindlasti esimese kahe hulgas. Stardist saadigi hästi minema ja koos sakslastega libiseti teistelt eest. Avapäeva kahe masendava sõiduga oli Saksa paat medalivõimalused minetanud, kuid ülejäänud päevil oldi kogu flotilli parimad. Et vastaseid mitte ärritada, tundus mõistlik esikoha jahtimisest loobuda.
Souli OM (20.–27. september 1988)
Barcelona OM (27. juuli – 3. august 1992)
Nieuwpoort EM (10.–18. juuni 1992)
Kindla peale sõites jõutigi napilt hollandlaste ees teisena sihile (kolmas koht jätnuks medalita!), kuid ees ootas veel närviline protestide virvarr. Õnneks jäi kõik paika. Hispaanlased olid niikuinii püüdmatud, ameeriklaste edestamine jäi napilt sõiduvõidu kaugusele, kuid napilt-napilt tõusti mööda Soome ja Norra paatidest. Esikolmiku koha järel oli vendade rõõmutunne kirjeldamatult suur. Tunne oli tõesti vägev, medali värvil polnud suurt tähtsust – üks asi oli Soulis võõra lipu all leppida peost libisenud kulla asemel hõbedaga, hoopis teine aga ebasoodsates oludes võidelda sinimustvalge all vabale Eestile pronks!
Tõnu ja Toomas Tõniste said vaid 25-aastasena kokku täiskomplekti tiitlivõistluste medaleid, ühtlasi tõusti meie meessportlastest ainsatena olümpia pjedestaalile nii Eesti lipu all kui ka NSV Liidu koondises. Soodus pärituul õnnestus kokku nelja maailmajao olümpiavetel purjetanud ning läbi kolme kümnendi amatööride EM- ja MM-konkurentsis medaleid püüdnud vendadel leida ka hilisemates spordivälistes ettevõtmistes – mõlemad tegutsevad edukalt ärimaailmas, Tõnu on olnud Eesti Olümpiakomitee asepresidendi ametis ning Toomas valiti riigikokku ja ministritoolile.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/04/15926517t1h3934.jpg)