KUULSUSTE HALL ⟩ Edgar Naarits – epohhilooja Eesti naiste korvpallis

Edgar Naarits 1950. aastate alguses Tartu korvpallurite võidetud auhindadega. See kollektsioon täienes kümnendi jooksul veel märgatavalt. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Epohhilooja Eesti korvpallis – kõlab uhkelt! Aga mida muud olekski öelda hinnatud treeneri kohta, kelle pühendumine pani aluse meie naiste korvpalli imelisele teekonnale kümmekonna aastaga nullist maailma tippu? Kuidas teisiti kirjeldada elutööd, mis kinkis viisiku jagu eestlannadele kokku üle kümne tiitlivõistluste medali, enamalt jaolt kuldseid?

Edgar Naarits, selle erakordse eduloo peaarhitekt, oli nooruses ise silmapaistev spordimees, kellelt sõja-aastate vintsutused röövisid parimad võistlusaastad. 20-aastasena võitis ta tõkkejooksus Eesti esivõistlustelt kaks hõbedat, lisas viis aastat hiljem esimesel rahusuvel veel kolmandagi, kuid oli selleks ajaks oma sõrme, hinge ja südame andnud korvpallile. Sõjast räsitud keha ei lubanud tal endal mängijana küll kõrgeimal tasemel kaasa lüüa, kuid see-eest jäi võimalus end teostada platsi kõrval.

Edgar Naarits (22. juuli 1920 – 4. mai 2004)

• Juhendas 30 aastat Eesti ja Tartu esindusvõistkondi korvpallis (1947–1976);
• Eesti meeskonna treenerina NSV Liidu mv kuld, hõbe ja pronks (1949–1951);
• Eesti naiskonna treenerina NSV Liidu mv hõbe neljal hooajal järjest (1957–1960);
• NSV Liidu teeneline treener (1957);
• Läbi aegade Eesti kõige tulemuslikum korvpallitreener;
• Sportlasena Eesti mv medalivõitja kergejõustikus ja korvpallis.

Esimesel sõjajärgsel kümnendil pandi proovile, mitu nahka saab ühelt Naaritsalt koorida. Tehtud sai vähemalt kolme mehe töö: lisaks spordikoolis järelkasvu koolitamisele tuli juhendada ka Tartu Ülikooli meeste ja naiste esindusvõistkondi. Naaritsat iseloomustas erakordne eneseohverdus ja töökus, ta sama hästi kui elas ülikooli võimlas, viibides seal hommikust õhtuni. Esmalt tõusis meeskond NSV Liidu meistriks ja jäi tippkonkurentsi veel mitmeks hooajaks, seejärel sai suurema tähelepanu osaliseks naiste korvpall.

1950ndatel alanud tõusu esimene oluline tipp võeti üliõpilaskorvpallis, kus tartlannad tulid neli korda järjest üleliiduliseks meistriks. NSV Liidu talvistel esivõistlustel nopiti 1954. aastal esimene pronks ning seda võis pidada murranguliseks. Paranesid mänguoskused, tekkis eneseusk, sportlik viha ja auahnus.

Aastail 1957–1960 võidetud neli hõbedat NSV Liidu meistrivõistlustel tähistavad Eesti naiste korvpalli kuldaega. On hirmus kahju, et naiste korvpall ei kuulunud sel ajal veel olümpiaprogrammi ning eestlannad ei saanud oma oskusi tõestada tiitlivõistlustele oma lipu all välja minnes. Sellegipoolest märgib võistkonnana maailma paremikku jõudmine meie spordiloos omamoodi vägitükki, millele aitas kaasa küllap lihtne tõde – treener uskus mängijatesse, mängijad usaldasid treenerit.

NSV Liidu naiste korvpallimeistrivõistluste esikolmikud 1957–1960

1957:

1. Moskva Dünamo – 16 võitu ja kuus kaotust
2. Tartu Kalev – 15-7
3. Moskva Stroitel – 14-8

1958:

1. Moskva Dünamo – 19-3
2. Tartu Kalev – 16-6
3. Riia Daugava – 13-9

1959:

1. Moskva – 5-1
2. Eesti NSV – 4-2
3. Leningrad – 3-3

1960:

1. Riia Trammi- ja Trollitrust – 21-1
2. Tartu Riiklik Ülikool – 15-7
3. Leningradi ASK – 15-7

Mille poolest erines Naarits teistest ametivendadest? Ta vaimustus ise ja suutis entusiasmi teistele edasi anda. Tal oli suurepärane oskus koosseisu kokku panna ning võime tajuda mängijates omadusi, mida naiskonna ühiseks eduks ära kasutada. Naised olid kõik omaette isiksused ja erinevad tüübid, kes platsiväliselt alati kontakti ei otsinud, kuid sellest seisust aitaski edasi treeneri fenomen. Naarits leidis igaühele väljakul õige koha, sisendas usku ja jättis mulje, et just tema on võistkonna jaoks kõige tähtsam. Õnnestusid nii eraviisilised neljasilmajutud kui ka naiskonna innustamine üheskoos. Mängijatest ei mäleta keegi, et kuulda olnuks karjumist (kaasaelamist, ergutusi, hüüdeid ja hõikumisi – seda küll!) ning võrreldes üleliidulisel areenil nähtuga, tegutses eestlannade juhendaja otsekui siidikinnastes.

Aga nutikas kavaldamine ei tähendanud, et trenni ei tehtud. Vastupidi, rassiti palju, kohati rohkemgi kui mehed. Nooruses ise mitmeid spordialasid proovinud Naarits sai suurepäraselt aru üldkehalise ettevalmistuse olulisusest ja utsitas naisi-neiusid-tüdrukuid lõputuna tundunud jooksuotstele. Oluline erinevus oli see, et harjutati järjepidevalt, mitte pause sisse lubades, nagu mujal NSV Liidus, ning sageli mitu korda päevas. See moodustas osa treeneritarkusest, kuid oli ka teine pool.

Naaritsat loeti üleliidulisel areenil kavalaks taktikameistriks, kes mõtles välja kombinatsioone ja võttis üle vastaste näidatud uuendusi, suutis mängu käiku osavalt juhtida nii minutiliste vaheaegadega kui ka vahetustega ning leidis viise vastaste võtmemängijate ohjeldamiseks. Suurepäraselt kokku mängima harjunud eestlannad viljelesid nauditavat, tehnilist arukat ja kombinatsioonilist korvpalli.

Eesti spordi kuulsuste hallist

Eesti spordi kuulsuste hall avati Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus, Eesti spordi- ja olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti Spordi Lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.

Kõike pole siiski võimalik mõõta medalites või mängu ilus. Oluline on see, kuidas vaadata saavutustele tagasi aastate veerelt, kas mäletada edu spordis hea sõnaga. Siinkohal saab sõna 13 hooaja kogemusega Aime-Maie Kraus-Tobi: «Väljaspool korvpalliväljakut oli Naarits väga meeldiv inimene. Ta tundis alati huvi, kuidas õppimine edeneb ja kas saad võistlustele tulla. Tegemist oli šiki härrasmehega, kes suvel kandis halli ülikonda. Ta oli eestiaegse käitumismaneeriga, kuid treeningutel viibis ta alati dressis.

Naaritsa treeningud olid huvitavad ja lõbusad, ta sattus treeningutel alati hasarti. Ta ei kannatanud valskust ega valet, talle ei meeldinud laisad ega loodrid. Põhiliselt kasutas ta väljendeid «Johhaidii!» ning «Mine ja pane!», samuti teisi hoogu andvaid hüüatusi. Kui meil läks mängus kehvalt, unustasime räägitu ära ja Naarits võttis aja maha, ütles ta: «Tütrekesed, katsume ikka oma vana teha.» Ehk kasutada vanu kombinatsioone, mida oleme õppinud. Ta polnud tige, kuid oli nördinud, solvunud, kui platsil tehti teistmoodi, kui oli kokku lepitud.»

Veel üks indikaator, mille alusel mõõta tehtud töö ulatust, on edu rahvusvahelisel areenil. Naaritsa hoolealuste võidetud tiitlimedalite tähtsus ulatub korvpalliringkondadest palju kaugemale, sest tegu oli üleüldse esimeste eestlannade tiitlimedalitega mistahes spordialal. Kolm esimest naist Eesti spordiloos, kes on kandnud Euroopa või maailmameistri nimetust, olid kõik korvpallurid. Veelgi enam – Maret-Mai Otsa oli esimene (1959) ja Valve Lüütsepp teine (1964) eestlane läbi aegade, kes pälvinud kulla nii EM- kui ka MM-võistlustel.

Viimast korda juhendas Edgar Naarits Eesti meisternaiskonda 1976. aastal. Fotol esimeses reas (vasakult): Rita Sartakov, Inna Saad ja Ester Johanson-Sädemets. Teises reas treener Edgar Naarits, Kersti Sirel-Heinaste, Riia Loo, Elle Lapp ja Miia Pallase-Viigipuu. Foto: Eesti spordi- ja olümpiamuuseum

Ehk olnuks kullasära veelgi rohkem, kui läbi läinuks NSV Liidu koondise peatreeneri Stepas Butautase 1958. aastal tehtud ettepanek võtta kogu TRÜ põhiviisik suurde koondisse. See, mis võinuks siis juhtuda, jääb meile teadmata, küll aga on selged sama aasta EM-turniiri tegelikud tulemused – Nõukogude naised taandusid hõbedale ja jäid perioodil 1950–1991 ainsat korda kullast ilma.

Teadmata jääb ka see, kas eelpool mainitud edulood või osad neist jäänuks sündimata, kui Naarits poleks Eesti naiste korvpalli arendamist oma südameasjaks võtnud. Aga oi, kui hea meel on, et ta seda tegi!

Lisalugemist

• Vello Lään, Märt Ibrus «Eesti korvpalli portreed» (Tartu 2006)
• Vello Lään «Üheksa kaptenit ehk maailma tipule lähedal» (Tartu 2011)