Keenia rallit väisanud Nurme: publik ei teadnud sõitjaid ega kust autod tulevad. Neid huvitas melu!

Tiidrek Nurme väises Keenia rallit. Foto: Montaaž: Jaanus Ree / Red Bull Content Pool / Elmo Riig

Alatasa Keenias treeniv maratoonar Tiidrek Nurme kasutas eelmisel nädalal võimalust ja käis Safari rallil Ott Tänakule ja Martin Järveojale kaasa elamas. Sealsest kogemusest kirjutas ta põhjalikult oma blogis.  

«Nädal enne Keenia rallit ootas Maili Tartu Lõunakeskuse Bauhofi väljastuspunktis, et kätte saada tellitud mastilipp. Juba järgmisel päeval pidi füsioterapeut Peeter Nigol sellega Keeniasse lendama. Kuna rallinädal oli minu jaoks Keenia treeninglaagri üks olulisemaid nädalaid, siis hoidsin rallile mineku kava viimase hetkeni lahtisena. Tundus ainuõige sihtida ralli viimast võistluspäeva, kui toimus punktikatse.

Nyahururu, Eesti maja Keenias asukoht, asub ralli südamest ehk Naivasha linnast kõigest 100 km kaugusel. Justkui Tartust Mäosse sõit, kuid tehniliselt see päris nii ei ole. Keenias on igasuguse autoretke ettevõtmine kordades suurem väljakutse kui Eesti teedel – seda eelkõige teede ja autode tehnilise seisukorra tõttu. Rehvipurunemine või auto mittekäivitumine on samuti lühikese reisiprogrammi osa. Ärevust tekitas ka teadmatus, mis meid ralli finišialas ees ootab.

Jooksja Julius teadis rääkida, et eelmisel aastal oli ralli finišialas tohutu liiklusummik. Seetõttu alustasime oma reisi Nyahururust Naivashasse juba laupäeva õhtul, peatusega Naivasha Airbnb majutusasutuses.

16. ja punktikatseks olnud 19. kiiruskatse toimusid Hells Gate'i rahvuspargis kell 9.05 ja 14.15. Hommikusel autoteekonnal võistluspaika hoidsime Peetriga silmad pärani lahti, et leida sobiv lipuvarras. Vajasime vähemalt kolme meetrit. Sisuliselt hindasime kõiki võimalikke puuputkasid, võsasid, torusid ja isegi teleantenne. Lõpuks õnnestus üks võsakepp leida, mille Šveitsi taskunoaga oksadest puhtaks koorisime ning seejärel autole tõstsime.

Võistluspaigas oli päike juba üleval ning rahvast tuli aina juurde. Esimese ülesandena võtsime kepi autolt maha ning sidusime lipu nööride ja MacGyveri teibiga vardasse. Seejärel suundusime ralliraja äärde. Leidsime koha kiiruskatse viimase ajavõtupunkti lähedal. Kuna fännid olid eelkõige kohalikud keenialased, siis Eesti lipp oli üks ainukesi välismaa lippe, mis suurelt esiplaanil lehvis.

Lippu lehvitasime aktiivsemalt siis, kui nägime helikopterit lähenemas. Helikopteri saabumine viitas sellele, et auto on jõudmas finišialasse. Seejärel ilmus ralliauto täiskiirusel nähtavale. Mõni sekund ning alles jäi tolmupilv ning publiku saatev nutitelefonide meri. Kuna autod möödusid viieminutiliste intervallidega, siis vahepeal oli aega nutitelefonist ralliblogi jälgida. Kahjuks viivitusega.

16. ja 19. katse vahele jäi viis tundi. Rallifännide rõõmuks leidsime telgi, kus sai vahepealseid kiiruskatseid pehmetel toolidel ja suure ekraani ees jälgida. Kui Ott ja Martin ekraanile ilmusid, siis läksime lipuga lavale vehkima.

Tahtsime, et ka teised pealtvaatajad mõistaksid, kust see Hyundai ekipaaž pärit on. Telgis viibis igasugust rahvast, enamus inimesi olid keenialased. Tundus, et paljud ei saanud aru, mis toimub. Üks pealtvaataja küsis, kas need numbrid seal ekraanil on vaheajapunktide ajad. Ega ta väga mööda ei pannudki. Meie lauanaabrid jõid rahulikult viskit ning vaatasid suvalises suunas. Mõni nooruk suisa tukastas.

Punktikatse alguseks oli rahvast peaagu kaks korda rohkem kui oli hommikusel 16. katsel. Peetriga kartsime, et ei pääse lipuga rajale lähedale, kuna suur inimmass seisis ees. Kahjuks jäime mõni sekund hiljaks raja teisele poole minemisega, poolel teel juhatasid sõjaväelased meid tagasi. Kerge trügimisega saime rajaäärsed positsioonid. Seisime õlg-õla kõrval kohaliku publikuga. Jõudsin Peetrile mainida, et hoia oma taskuid. Kahjuks selle infoga jäin hiljaks. Mehe nutitelefon varastati tema taskust ära! Hoolimata sellest ebameeldivast intsidendist jäi Peeter ustavalt lipuga raja äärde seisma. Eesti lipuga Eesti mees ikkagi!

Rajaäärne rahvas tundus küllaltki rallivõõras. Juba tunde enne kiiruskatse algust seisis inimmass müürina raja ääres, usus, et kohe mööduvad autod. Et punktikatse algas kell 14.15, oli paljude jaoks uudiseks. Sisuliselt mitte keegi, kelle kõrval seisime, ei teadnud sõitjate nimesid. Mitmed ei teadnud, kust suunast peaksid autod tulema. Ei teatud ka, kus autod finišeeruvad.

Kohaletulnutele tundus autorallist huvitavam elu ja melu, mis publikualas toimus. Diskobussid, grillputkad, alkohol, mürisevad autod ja palju muud. Tuhandetele noortele oli see kokkutulemise koht, suisa peopaik ka ajal, kui kiiruskatsed toimusid. Keenialastele kohaselt leidsid mitmed ärimehed tuluvõimalusi.

Omamoodi kultuurikogemus oli võistluspaigast lahkumine, kui sõidukid üritasid väljuda reguleerimata autoparklast. Kohati tekkis 40+ sõidurada, kõik tahtsid ühele rajale pääseda. Veendudes, et meie autojuht ei saa sealt lähitundidel liikuma, sõitsime mootorrattaga lähedalasuvasse restorani puhkama. Teekonnal söögikohta nägime kümne kilomeetri pikkusel teelõigul lõputut rida kojujalutavaid fänne. Mingil veidral kombel jälgisid tuhanded kohalikud elanikud, kes rallil ei käinud, mööduvaid rallifänne. Meie käisime vaatamas rallit, aga nemad tulid vaatama rallifänne! Kõigil oli põnev.

Tiidrek Nurme ja füsioterapeut Peeter Nigoli seiklused Keenia rallil: