:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/04/19/16015940t1hcf25.jpg)
Luige keskuse rannahallist olümpiamängude poodiumile – just säärane ambitsioonikas siht motiveerib Beach44 tegusat kollektiivi, kes rajab Tallinna külje alla maailmatasemel rannahalli ning töötab selle nimel, et noored rannavolle huvilised saaksid aasta ringi iga päev trenni vihtuda.
Avalauses kirjutatu pole ajakirjaniku õhust võetud vaimusünnitus, vaid vaatab must valgel Beach44 kodulehelt vastu: nende julge, ent enda hinnangul ka realistlik eesmärk on teha rannavollest kümne aastaga Eesti üks populaarsemaid spordialasid ja viia oma kasvandikud olümpiamängudel medalini.
Pealegi on huviline viimaste kuude jooksul Eesti spordimeedias kohanud pealkirjadena nii «Sõbra tänava võimlast NBA lävele», kui juttu tehti Henri Drellist, kui ka «Siili spordihoonest olümpiale! Mullu Kalev/Cramoga ajalugu teinud lätlane võitles end Pariisi», kui räägiti Zigmars Raimost.
«Võib-olla oleme natukene hullud, aga me tõesti usume, et nii läheb,» sõnab ettevõtmise üks eestvedajaid, kauane spordiajakirjanik Karl Rinaldo. «Eesmärgid peavad olema kõrged, sest öelda: tahame, et keegi jõuaks Eesti meistrivõistlustel poolfinaali... siis tunduks, et ise ka ei usuks ettevõtmisesse.»
Tahtsin väga rannavõrkpalli mängida, kuid märkasin, et Harjumaal keegi väga turniire ei tee. Nõnda hakkaski mõte idanema.
Karl Rinaldo sellest, kuidas kogu sündmusteahel 2021. aastal alguse sai.
Pealegi on positiivseid näiteid, et nelja aastaajaga riigis on rannaasja võimalik edukalt ajada, naaberriikides küll ja veel. «Maailma parimad paarid tulevad praegu Norrast ja Rootsist, lätlastel on olemas meestest olümpiamedalistid ja Euroopa meistrid, keda rahvas teab ning praegu on nende naised maailma tipus,» sõnab Rinaldo, kel endal üllataval kombel erilist rannavolle tausta pole.
Nimelt möödus tema nooruspõlv kergejõustikutrennides, kuid suviti sai Mustamäelt siiski rattaga Pirita rannas ka seda volleasja uuristamas käidud. Ent kuidas sai säärasest pühapäevakõksijast rannahalli eestvedaja?
Pole tööd? Tekitame selle
Beach44 loo rääkimiseks tuleb ajaratas kerida 2021. aastasse, kui Rinaldo tegutses portaali Võrkpall24.ee peatoimetajana – tehniliselt on ta seda tänaseni, kuid see pole enam aktiivne. Kui kevadel ilmnes, et portaali peatoetaja, koduse volleliiga toonane nimisponsor Credit24 skeenest taandub, seisis ta lõhkise küna ees: mis edasi?
/nginx/o/2024/04/19/16015944t1hf78d.jpg)
Võrkpall24 ei sobi? Olgu siis Beach44!
Kui Karl Rinaldo, Nils Rühka ja Urmas Piik pärast mõttetalguid aasta tagasi käed lõid, oli kolmiku ettevõtmisele tarvis ka nime. Inspiratsiooni ammutamiseks sai alustatud Rinaldo eelmise ettevõtmise Võrkpall24 juurest, mille kohta teised lõõpivalt tögasid, et «see olevat nii ajast ja arust».
Kuna jutuajamine oli selleks hetkeks kestnud juba tunde, põrutas Rinaldo vastu, et tema poolest olgu ettevõtmise nimi kasvõi Beach44, kuid praegu tahaks lihtsalt edasi liikuda. Selle peale vaatasid Rühka ja Piik teineteisele otsa ja leidsid, et miks mitte. «Sinna alla sai panna nii rannatennise kui ka -volle, seega otsustasime, et see jääb,» meenutab Piik nime sünnilugu.
Esialgu sai loodetud, et äkki õnnestub uue hooaja alguseks uus toetaja leida, kuid elatis vajas teenimist ka suvel. Kuna ametist tulenevalt oli ta vahepeal tõsisemalt rannavollepisikuga nakatunud, otsustas Rinaldo endale ise tööd tekitada.
«Tahtsin väga rannavõrkpalli mängida, kuid märkasin, et Harjumaal keegi väga turniire ei tee. Nõnda hakkaski mõte idanema,» selgitab ta, kuidas nägid ilmavalgust Kloogaranna turniirid.
Nimelt oli vald rajanud sinna uued väljakud, millel selget kasutusplaani veel polnud. «Kui neile helistasin ja seda kuulsin, ütlesin kohe, et sooviksin seal ise kolmel korral nädalas turniire tegema hakata,» meenutab Rinaldo ning lisab, et nii mõnedki sõbrad aasisid teda seejärel, et ta olevat täitsa lolliks läinud, kui Tallinnast nii kaugel nii palju turniire teha tahab.
Kuna tema isa Rene oli 1980ndatel koos Valeri Maksimoviga Eestis esimesi rannavolle turniire korraldanud, tuli sealt mõnetine know-how. Laias laastus tuli Rinaldol siiski esimeseks võistluseks kõik ise ära teha. Kuid see muutus kärmelt.
Abikäsi tuli end ise pakkuma
«Alustatud sai ise ja täiesti nullist, kuid pärast esimest turniiri tuli Nils Rühka minu juurde rääkima, kui vahvalt kõik korraldatud oli ja uuris, ega mul abilist pole vaja. Vastasin kohe «jah», sest nägin kuidas temagi silm rannavolles särab,» pajatab Rinaldo, kuidas sattus punti teine Beach44 liige.
/nginx/o/2024/04/19/16015929t1ha5f3.jpg)
Nõnda ajasidki nad terve suve hingega volleasja, korraldades keskeltläbi kolm turniiri nädalas. Säärane aktivism jäi silma aga ühele lapsevanemale, kelle pojad Kloogarannas mängimas käisid, ning kes ühe turniiri järel Rinaldo ja Rühka juurde tuli ja käis välja: äkki tahaksite hakata sama asja tegema Tallinnale lähemale, Laagris?
«Ta ütles, et nad hakkavad Laagrisse korterelamuid ehitama, kuid järgmised viis aastat on vastav plats veel vaba. Seejärel lisas, et on nõus isegi liiva ise kohale tooma, peaasi, et lapsed saaksid trenni teha. Meie ülesandeks jääks lihtsalt keskuse haldamine,» meenutab Rinaldo pealtnäha uskumatut ettepanekut.
«Olime sel hetkel ju lihtsalt kaks noort ja vaest inimest, kes asjasid oma asja. Me ei osanud mingist keskusest mõeldagi, kuid siis tuli suvaline inimene ja säärase ideega.»
Väike mõtlemisaeg võetud, otsustasid Rinaldo ja Rühka pardale hüpata ning nõnda sündiski kaheksa väljakuga Jõekääru rannakompleks. Tõsi, lisaks mõtlemisajale läks tarvis ka algkapitali, sest kuigi liiv toodi kohale omanike poolt, siis kogu kompleks – postid, võrgud, saun jmt – tuli meestel endil rajada. Selle tarbeks kraabiti kokku 30 000 eurot.
Tagasilöök, mis aitas edasi
Muinasjutuline lugu võttis seejärel aga karmi pöörde, sest siis, kui keskus pidanuks avatama, käis Eestimaalt üle purgaa, mis lõi kompleksi uppi. «Postid, mis hoidsid üleval turvavõrke – et pallid kaugele ei lendaks –, väändusid tormis. Me ei osanud arvestada, milline jõud võiks tuulel olla ja lootsime kompleksi liiga soodsalt püsti saada,» meenutab Rinaldo tumedaid päevi.
Viimases hädas tegid nad seejärel ühismeedias üleskutse: äkki leidub keegi hea inimene, kes saaks nõu-jõuga kompleksi avamisele kaasa aidata. Nõnda ilmus pildile Beach44 kolmas liige, kahekordne Eesti rannavollemeister Urmas Piik.
See tundus nii mitteratsionaalne otsus, mõeldes kasvõi palgatasemele, sest meil polnud Beach44-ga ju mingit sissetulekut tol hetkel.
Rannavolle nimel Tele2 e-äri juhi kohast loobunud Urmas Piik.
«Nägin postitust, et Karl ja Nils olid kõik oma rahalised vahendid projekti sisse pannud, kuid vajasid nüüd lisainvesteeringut. Nii kirjutasingi neile, et kui mind punti võtate, aitan teil asja käima panna. Ehk piltlikult öeldes ostsin end ärisse sisse,» räägib ta enda liitumisloost.
/nginx/o/2024/04/19/16015920t1hd9e3.jpg)
Siinkohal on oluline teada aga Piigi tausta. Türilt sirgununa andis ta võrkpallile sõrme juba maast madalast, kuid olude sunnil tuli tal piirduda saali- mitte rannavollega. «Toona polnud ju sellist teadmist, et ka rannavõrkpalluriks võiks saada,» sõnab ta, kerge kibestumusnoot hinges.
Nõnda viis elu ta sporditeelt hoopis ettevõtlusrajale ning käima sai tõmmatud kontaktläätsi müüv perefirma Pupilo. Ent kuna «miski» kutsus armastatud ala juurde tagasi, otsustas ta kaheksa aastat hiljem minna alaliitu rannavolle projektijuhiks. «See polnud küll täiskohaga töö, aga tahtsin rannavollesse panustada,» sõnab ta, misjärel lisab enesekriitiliselt, et see panus jäi paraku soovitust nõrgemaks.
Mõistes enda vajakajäämisi, otsustas Piik naasta erialasele tööle: esmalt sai üles ehitatud Kafo veebipood, misjärel tekkis võimalus minna juhtima juba Tele2 e-äri. Kuniks taas rannavollearmastus pead tõstis. «Tele 2 on suurepärane tööandja, tõsiselt, kiidaksin neid taevani, kuid südames tundsin lihtsalt, et miski on puudu,» meenutab Piik hetki eelmainitud «saatusliku» ühismeediapostituseni.
Karupoeg Puhhi abikäsi
Beach44 näol on tegemist Eesti esimese rannavõrkpalli noorteklubiga, mis on sündinud küll Karl Rinaldo, Nils Rühka ja Urmas Piigi eestvedamisel, kuid suuresti ka tänu perekond Peetmaadele, kelle vedada nii mänguasjafirma Karupoeg Puhh kui ka elektriga tegelev E-Service.
«Nemad on meil esimesest päevast taga olnud ja ilma nendeta oleks väga raske näha, et see asi üldse töötaks,» tunnustab Rinaldo ettevõtet, kes on läbi firmamärgi Gerardo’s Toys ka meie esipaari Kusti Nõlvaku – Mart Tiisaare suurim toetaja ja nimisponsor.
Piik dubleerib kolleegi: «Nende toetus on see, mille baasilt sai noorteklubi rajada ja sellised pered ja ettevõtted väärivad kindlasti äramärkimist. See andis meile julguse asjaga edasi minna, sest ega me alguses teadnud, palju lapsi trenni tuleb. Arutasime omakeskis, et kui 15, siis on hästi, kuid nüüd räägime 70 lapsest.»
Luges armastus, mitte raha
Ühesõnaga, saatus viis ta Ülemiste Vapianos kokku Karli ja Nilsiga ning pärast mitmetunnist mõtete põrgatamist, mis lisaks kompleksi haldamisele nägi ette ka Eestisse noortele mõeldud rannavolleklubi rajamist, leidis ta, et nende kahega saab volle- ehk südameasja ajada küll.
Seejärel andis ta Tele2-le teada, et tuleb töölt ära. «See tundus nii mitteratsionaalne otsus, mõeldes kasvõi palgatasemele, sest meil polnud Beach44-ga ju mingit sissetulekut tol hetkel, aga kuna mul oli kodune toetus olemas, julgesin seda teha,» meenutab Piik.
Stopp. Kas tõesti jättis ta kõrgepalgalise juhikoha sinnapaika, et ajada põlve otsas rannavolle asja? «Jah,» vastab ta veel kord, ning annab mõista, et selles mängis suurt rolli enda teismeea kogemus, kui hing rannavolle järele ihales.
«Kristjan Kais ja Rivo Vesik olid toona küll ees olemas, kuid tegelikult oli kogu rannavolle asi nii süsteemitu ja mingit «profikarjääri», kui sellist, polnud võimalik ees näha. See oli see, millest ise puudust tundsin ja millele tahan nüüd kaasa aidata. Et need, kes tahavad saada rannavõrkpalluriks, teaksid, mida peab selleks tegema.»
Nõnda hakatigi Jõekääru kompleksi haldamise kõrvalt vaikselt ka klubiasja ajama ning praeguseks ongi Beach44 nime kandev Eesti esimene rannavõrkpallile keskenduv noorteklubi Eesti võrkpalliliidus registreeritud.
/nginx/o/2024/04/19/16015943t1ha8c5.jpg)
Kuigi alguses oli osapooltel kõhklusi, kas selle vastu ikkagi huvilisi on, siis praegu saavad nad tõdeda, et on! Kohati isegi liiga palju (vähemalt nende väikse klubi jaoks). «Meil on praegu 70 last, kellest 15 veame autodega igapäevaselt Laagrist Ülemistesse trenni,» annab Rinaldo mõista, et nad aitavad suvel Jõekäärus rannavollepisiku külge saanud lapsi ala juures hoida.
Ideaalseks nad säärast sõidutamist mõistagi ei pea, kuid mis sa teed, kui halle, kus saaks aastaringselt rannavollet mängida, tuleb Eestis tikutulega otsida: Tallinnas on neid kolm (Ülemiste Beach House, Teras Beach ja RING Sport), lisaks veel Pärnumaal Jõulumäe liivahall, Tartus NET Spordihall ja Nõo rannahall.
Järgmiseks sügiseks on säärane kilomeetrite mõõtmine aga ajalugu, sest siis valmib Tallinna külje alla Kiili valda Luige keskus, mille ankurrentnikuks on just Beach44 mehed, kes panevad sinna püsti rannahalli.
See viimane kokkusattumus
Küsimuse peale, kuidas säärane variant tekkis, tõmbub Rinaldo nägu muigele: «Üks sõber helistas…»
Nimelt olla rannatennise treener Andre-Kristopher Toomjõe käinud ärikinnisvara haldava Restate’i juures üritust korraldamas, kus talle öeldi, et firma arendab parasjagu Luige keskust, kuhu soovitaks ideaalis ka rannahalli. Kuna Beach44-l oli selleks ette näidata mitu edulugu – Kloogaranna etapid, Jõekääru keskus ja oma noorteklubi – sai kaks osapoolt omavahel kokku viidud.
Rinaldo annab mõista, et teoorias oli neil rannahalli mõte küll kusagil paberil olemas, kuid nõnda kiirest teostusest ei osanud keegi neist unistada. Tõsi, ka pärast Restate’i pakkumist tuli üksjagu nuputada, kas see on ikkagi tehtav. Sest kuigi keskuse panevad püsti viimased, tuleb rannahalli sisu ja selle ehitamiseks vajaminev raha leida Beach44-l pundil endal. Orienteeruvalt käib jutt veerand miljonist eurost.
Mõistes aga, millise võimalusega on tegemist – said nad ju keskuse planeerimisel algusest peale kaasa rääkida, andes ehitajale ette näiteks vajalikud kõrgused ja laiused – otsustati pere, sõprade, tuttavate ja pankade toel ikkagi sõrm anda. «Tänutäheks» võeti punkti ka pakkumise vahendaja Toomjõe, kellest sai Beach44 neljas liige ja rannatennise osakonna juht.
Nõnda lüüaksegi kevade taandudes Luigel kopp maasse ning järgmiseks suveks on seal valmis rannahall kuue väljaku, baari, riietusruumide, saunade ja muu vajaminevaga. Ehitustööde keerukusest tingituna ei söanda keegi praegu ühtegi avamiskuupäeva välja hõisata, kuid nagu eelpoolgi öeldud, tahetakse 2025. aasta sügisvihmade aegu Luigel juba varbad liivas vollet toksida.
Kuigi sinna lubatakse ka harrastajaid – nende pealt lihtsalt teenib rohkem – ning ka erinevaid pidusid/üritusi – sealt teenib veelgi rohkem – on Beach44 meeste südameasjaks jätkuvalt noortetöö, mistõttu eraldavad nad lõviosa oma ajast ja ressursist just lastele.
Ja nagu öeldud, unistatakse ka sellest, et just nende trennidest sirguksid need noored, kes jõuaksid tulevikus välja olümpiale ja seal poodiumile. «Kui juba esimese aastaga jõudis meil trenni 70 noort, siis see näitab, et tänapäeva lapsed pole sugugi ainult nutisõltlased. Kes teab, äkki leiame tõesti need kaks last meie trennist,» sõnab Rinaldo.
Piik jätkab: «Mõistame, et selleks, et need kaks noort leida, tuleb teha asja suuremalt, kui lihtsalt mõne noortegrupiga. Sestap ongi meie esimene eesmärk rannavollekogukonna suurendamine, et ühel hetkel oleks meil ka see paar, kes oleks võimeline kõige kõrgemal tasemel medaleid võtma.
Pealegi on kahe potentsiaalika rannavolle mängija leidmine 1,3 miljoni elanikuga Eestis tunduvalt lihtsam kui kuue saalivõrkpalluri või 11 jalgpalluri avastamine. «Eestis pole kunagi varem rannavolle asja nõnda aastaringselt tehtud. Kui tingimused loodud, siis on variant see ka päriselt ära teha. Kais–Vesik ja Kusti Nõlvak–Mart Tiisaar on meil juba olemas, kes mõlemad MMil viiendaks tulnud. Sealt olümpiamedalini on iseenesest imeväike samm,» lõpetab Rinaldo optimistlikult.