INTERVJUU ⟩ Heiki Nabi: lasen mõtetel settida, otsustan karjääri jätkumise üle hiljem

Heiki Nabi (vasakul) üks tähtsamaid matše pärast tagasitulekut – 2023. aasta MMil egiptlase Abdellatif Mohamediga. Foto: IMAGO/Aleksandar Djorovic/Scanpix

Maadleja Heiki Nabi on ligi paarikümne aasta jooksul võitnud seitse tiitlivõistluste medalit. Ta püüdis pärast dopingukaristusest tingitud kaheaastast pausi – ehkki dopingu tarvitamises teda lõpuks süüdi ei tunnistatud – jõuda Pariisi olümpiale ning jõudiski sellele päris lähedale. Paraku mitte pärale. Juunis saab ta 39-aastaseks, kuidas edasi?

Türgis Antalyas peetud viimasel OM-valikturniiril võitis Nabi kolm matši ja tal tekkis kaks võimalust kindlustada olümpiapilet, ent just neis heitlustes pidi ta tunnistama vastaste paremust. Seejuures lõppes poolfinaal rumeenlase Alin Ciurariuga seisul 1:1 ning Nabi kaotas vaid seetõttu, et viimasena sai punkti vastane. Lohutusringis jõudis ta otsustava matšini valgevenelase Pavel Hlintšukiga, võitles kõvasti, aga kaotas ikkagi 2:4.

Heiki Nabi, mõni päev on viimasest OM-valikturniirist möödas. Paratamatult tuleb küsida, kas karjäär sai selle võistlusega läbi või mitte?

Pean isegi sellele küsimusele vastust otsima. Praegu veel ei ütleks ma seda välja ühte- ega teistpidi. Mõtlen mõne kuu, las mõtted settivad veidi. Vaatan reaalse pilguga otsa, mida tähendab see, kui jätkan, ja mida see, kui ei jätka. Otsustada tuleb läbimõeldult.

Kas pärast viimase matši lõppu Türgis ei karanud pähe mõtet «kuradile see kõik»?

See oli hästi emotsionaalne hetk, ja kahjuks mitte positiivne. Palju asju kargab korraga pähe. Olen karjääri jooksul päris palju võidelnud ebaõiglusega, korra mõtlesin, et võib-olla nüüd aitab sellest. Jällegi – emotsioonid käivad ühtepidi, aga teistpidi võttes tuleb asju teha järele mõeldes, mitte tormates.

Heiki Nabi

Kreeka-Rooma maadleja

Sündinud 6. juunil 1985

Saavutusi: kuni 120 kg OM-hõbe 2012, kuni 130 kg OMi 5. 2016, kuni 96 kg MM-kuld 2006, kuni 120 kg MM-kuld 2013, kuni 130 kg MM-hõbe 2017, MM-pronks 2014, 2019, EMi (ühtlasi Euroopa mängud) pronks 2015, sõjaväelaste maailmamängude kuld 2015 ja hõbe 2019, sõjaväelaste MM-kuld 2016 ning pronks 2014 ja 2017

Treenerid karjääri jooksul: Tiit Madalvee, Kristjan Saar, Henn Põlluste, Aleksander Jairus, Igor Bugai, Charles Poliquin, Ivar Kotkas, Levi Earl

Pärast dopingukaristusest vabanemist ütlesite eelmise aasta kevadel, et teil on tippspordis järele jäänud veel aasta või poolteist. Kuivõrd te pole lõplikku otsust teinud, siis ilmselt tunnete, et maadlusringis oleks veel midagi öelda.

Eelmisel kevadel võtsin asja nii, et eesmärk on see ja see. Ma pole kunagi vaadanud ette liiga pikalt, aastate kaupa. Ikka nii, et millal tuleb järgmine MM või olümpia, ja seal sihid selleni. Kui see käes on, vaatame edasi.

Tol hetkel oli järgmiseks sihiks Pariisi olümpia, ning seda pääset tuli püüda. Nüüd, kui see etapp on läbi ja selgus majas, panebki mõtlema, et kas on justkui kõik?

Kas tuleb selge joon vahele ja ei tee enam midagi või on mingeid võistlusi-asju veel mõtet teha. Praegu ma veel ei tea seda. Olümpiale ma ei saanud, nüüd ei tuleks tükk aega ühtegi olulist võistlust.

Mul on kahju, et ei pääsenud olümpiale, seetõttu, et tööga, mida ära tegin, saavutasin päris hea vormi ja ühtlasi õppisin enda kohta palju. Saaksin olümpial testida, mida veel oleks võimalik paremini teha.

Tundsin, et olen olümpiapiletit väärt. See teeb haiget ja närib. Ei olnud nii, et oleksin halvas vormis, aga mind aidati olümpiale.

Järgmine oluline võistlus on päris kaugel, järgmise aasta kevadel (Euroopa meistrivõistlused – V. A.). Kas mul oleks aega, tahtmist ja jaksu sinnamaani jätkata? Millistel tingimustel seda teha saaks? Järgmine hooaeg on veel kaugel. Kõigele peab otsa vaatama ja analüüsima.

Maadlusesse on paraku sisse viidud reegel, et matš võib lõppeda ka võrdse seisuga, aga võidab see, kes teenib punkti viimasena. Kolmel viimasel võistlusel – Euroopa meistrivõistlustel ning kahel OM-valikturniiril – saite kaotuse skooriga 1:1 ehk läksite juhtima, kuid seejärel sai punkti vastane ja võitis. Kas te pole suutnud välja raalida, kuidas saaks niisuguseid kaotusi vältida?

Tipus on sportlased tasemelt üsna võrdsed. Kui selle 1:1 seisuga võidu saad, on hästi. Kui ei saa, on halvasti. Millegipärast näitab nende 1:1 matšide statistika, et rohkem võite saavad suuremad riigid või riigid, kel on rohkem kohtunikke. Niisugune mäng käib ja sellest on kahju.

Mis puutub viimase turniiri poolfinaalmatši rumeenlasega, siis olen temaga laagrites palju koos maadelnud. Kurvaks teebki asjaolu, et tean, et ta ei võtaks minult püstimaadluses punkte. Ma ei ütle, et mina kindlasti võtaksin, aga kui keegi meist püstimaadluses punkte saaks, siis mina. Parteris olen teda korduvalt üle vedanud, tema mind ühe korra, treeninglaagris. Olen temast parem, aga tema saab olümpiale ja mina mitte. Loomulikult mõtled siis, et mida valesti tegin, kas ei suutnud ennast realiseerida? Aga põhjuseks ongi see 1:1, tema mängis oma kaardid õigesti välja. Valus ja karm, aga nii see on.

Heiki Nabi. Foto: Sander Ilvest

Kas püüdsite niimoodi maadelda, et jumala eest ise seda esimest punkti ei saaks?

Püüdsin. Me mõlemad maadlesime niimoodi! Sama oli ka viimases matšis valgevenelasega. Lisaks sain tagantjärele aru, et maadlesin valgevenelase vastu valesti. Nüüd maadleksin teistmoodi, aga see teadmine ei maksa enam midagi.

Pidanuksin kohe algusest tööle-tööle hakkama. Ta pole kõige vastupidavam maadleja – kui oleksin teda algusest peale hakanud sakutama, võinuksin teenida võitmiseks vajalikud punktid.

Eelmisel kevadel pärast võistluskeelust vabanemist rääkisite, et esimeses laagris maadlesite minuti-kahe-kolme kaupa. Kui vaatate tagasi, siis milline üldine füüsiline vorm õnnestus saavutada? Teil on ikkagi varsti turjal 40 aastat ja maadlemisest oli kaks aastat pausi.

Esimene laager Taanis andis positiivse tagasiside. Nägin, et kui suudan enda üldist võimekust tõsta, on kõik võimalik. Väsimuse korral ei suuda sa hoida oma asendit, oma maadlusstiili, aga piisava võimekuse korral saaksin hakkama.

Heaks näiteks oli eelmise aasta suvel peetud turniir Zagrebis. Kaotasin ühe matši soomlasele, tegin seal kõva valearvestuse. Sain punkti teisena, seis oli 1:1. Ehk see oli mulle võiduseis, aga millegipärast arvasin, et olen kaotamas ja pean ründama. Arvasin, et ta jääb kaitsesse, aga äkitselt hoopis tema ründas. See oli mulle arusaamatu, et miks ta riskib, lõpuni pole palju aega ja ta kohe võidaks selle matši. Lõpuks ta saigi punkti ja võitis.

See väga raputas mind. Sain aru, et sel hetkel polnud ma üldse veel valmis tippmaadlust «lugema». See oli vastik kaotus, aga sain selge signaali, et ka vaimselt tuleb valmis olla. Pinge, võistlus, väsimus – pole nii, et sa pole tükk aega teinud ja kohe tuled, teed. Kui sa pole valmis, võid eksida väga rängalt. See oli edasiseks vajalik õppetund.

Suutsin end aastaga viia päris heasse vormi, selle üle on hea meel. Aga natuke jäi puudu.

Eelmisel OM-valikturniiril Bakuus maadlesin 1:1 värskelt Euroopa meistriks tulnud venelasega. See näitas, et päris kotipoiss ma pole. Nüüd Türgis olid võidumatšid väga head. Need, mis kaotasin, polnud nii head, aga ikkagi võidule päris lähedal. Suutsin aastaga võimekust oluliselt tõsta.

Päris niimoodi nagu nooremas eas ju ikka ei saanud harjutada?

Jah, juba puhkeaega taastumiseks vajan rohkem. Tekkis erinevaid muresid. Ühel hetkel hakkasid õlad valutama, siis küünarnukid, pidin koormust alla võtma. Vahepeal tuli seljavalu, viimase turniiri eel tekkis valu abaluu all. Ravi ja massaažiga läks paremaks, võistlemist see ei seganud.

Heiki Nabi 2017. aastal maadlusmatil. Foto: Meelis Meilbaum

Esimene suurem võistlus, eelmise aasta MM tõi 9. koha. Kuidas seda võtsite?

Viimane MMi-eelne laager oli Gruusias mägedes. Mägedes on mulle alati hästi sobinud ja nii oli ka mullu. Keha tegi korralikku hüppe ülespoole, samas tagantjärele targana võinuks seal maadlust rohkem olla.

MMil viimaseks jäänud matš egiptlasega võinuks olla grammi võrra parem, siis võinuksin matši ka võita. Kumbki polnud peajagu üle, rolli mängis ka araablasest kohtunik, kes andis vastasele kaks aktiivsuspunkti. See polnud korrektne, ka mulle tulnuks anda võimalus vastast parterisse pannes. Aga peaksin ise olema parem ja temast piisavalt palju üle olema – siis saad ka võita.

Kas MM näitas, et suures plaanis olete õigel teel ja olümpiapileti võtmine on võimalik?

Suutsin väga rasketes matšides tugevate vastastega võtta võite. Kaotus lõpuks pronksmedali saanud egiptlasele oli napp. Jällegi – väikesed asjad, võinuksid ka ise medalile maadelda. 9. koht oli parem kui 20., 3. koht ei jäänud kaugele ja samas jällegi oli kaugel. Need asjad, kus natuke jääb puudu, teevad haiget.

Nägin, et suudan end kokku võtta, pärast kaheaastast pausi tagasi tulla ja konkurentsis olla. Ma ju ei teadnud, kas kohanen tippmaadlusega ja suudan sellele tasemele naasta.

MM aitas ilmselt vaadata julgelt tänavuste OM-valikturniiride poole?

Et MMilt sai ainult üks Euroopa maadleja – türklane – olümpiapääsme, tähendas see, et tänavused turniirid, eriti Euroopa tsooniturniir, tulevad väga rasked. Nii ka oli. Mina pole ainus, kes Pariisi ei pääse. Mõned väga tugevad maadlejad jäävadki olümpialt välja, näiteks grusiin Iakob Kadžaia, Tokyo mängude hõbe.

Samas näitasid need võistlused, et hea võimekuse korral on pileti võtmine reaalne. Oligi reaalne, puudu jäi vähe. Olümpiale olnuks tore jõuda selleski mõttes, et võistlustunnetus on läinud järjest paremaks. Nüüd ei ole lähiajal mõne sobiva võistluse näol head sihti olemas.

Seega otsus, et te 2021. aastal dopingusaaga alates käega ei löönud, oli õige.

Jah. Kui oleksin käega löönud, jäänuks kripeldama, kas ma oleksin võinud veel korra olümpiale jõuda või mitte. Praegu tean vastust. Tean, mida see teekond tähendas, kuhu ma jõudsin, mis puudu jäi. Praegu tean väga palju asju rohkem. Kogemus, mille veidi rohkem kui aastaga sain, on hindamatu.

Millal võtate jätkamise asjus vastu lõpliku otsuse?

Arvan, et võtan mõne kuu aega, tegelen muude asjadega, lasen kehal taastuda. Koormust on olnud palju, keha on kogu aeg olnud defitsiidis. Pidin jälgima, et päris auku ei kukuks.