/nginx/o/2024/05/24/16095557t1he79f.png)
Aprilli keskel jahmatas leedulane Mykolas Alekna paljusid, kui purustas 38 aastat Jürgen Schultile kuulunud kettaheite maailmarekordi. Pärast seda järgnes spordimaailmas debatt, kas ja kui adekvaatne tuultele avatud väljal tehtud heide oli, ainult et kettaheitemaailmas seda eriti ei peetud.
Siiski leidus ka heitemaailmas neid, kes nina krimpsutasid, näiteks olümpiavõitja Gerd Kanteri endine treener Vésteinn Hafsteinsson, kes ütles: «Tormituules jahitakse maailmarekordeid, kuid tiitlivõistlustel on heited palju lühemad. Olen juba 20 aastat rääkinud, et see pole õige.»
Kuigi islandlasest juhendaja ka tunnustas Rootsi ajalehele Aftonbladet antud intervjuus noort Aleknat, oli selle läbiv toon siiski negatiivne. Näiteks leidis Hafsteinsson, et sellistes oludes heidetud rekordeid ei peaks ametlikeks tunnistama. «Kõik üritavad seal püstitada tulemusi, milleks tiitlivõistlustel pole keegi võimeline. See muudab pikas plaanis asja igavaks. Soovin, et sellised tulemused sünniks teises kontekstis ja siis, kui terve maailm vaatab. Arvan, et oleks aeg kehtestada reeglid, kuidas tohib rekordeid püstitada,» arvas ta.
Kuigi Mykolas Aleknat kutsutakse juba poolteist kuud maailmarekordimeheks, pole tema 15. aprillil heidetud kettakaart (74.35) siiani ametlikult maailmarekordiks kinnitatud.
See siiski ei tähenda, et leedulase pronkstaseme võistlusel tehtud heitel – algseks pikkuseks mõõdeti 74.41, mida aga hiljem kuue sentimeetri võrra kohendati – midagi viga oleks.
/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)
WORLD RECORD
The oldest men's world record in athletics has been broken 🔥
Mykolas Alekna has just thrown an astonishing 74.41m in the men's discus 🇱🇹
He takes down Jürgen Schult's mark of 74.08m from 1986 💥pic.twitter.com/3CejuqudpF
— AW (@AthleticsWeekly) April 14, 2024Näiteks varalahkunud keenialase Kelvin Kiptumi mullu oktoobris joostud 2:00.35 kinnitati meeste maratoni maailmarekordiks alles tänavu veebruaris. Etiooplanna Tigst Assefa septembris joostud 2:11.53 raiuti naiste maratoni maailmarekordina kivisse aga alles sel nädalal ehk kaheksa kuud hiljem.
Ometi oli esimene neist tulemustest saavutatud Chicago ja teine Berliini maratonil, mis on mõlemad ühed maailma prestiižsemad ja kõrgeima tasemega võistlused.
Sama meelt oli ka endine Rootsi teivashüppe rekordimees, 2006. aasta sise-MMi hõbemedalist Alhaji Jeng. «Need on kaks erinevat spordiala. Suurtel võistlustel, kus heidetakse kinnistel staadionidel, pole niisugust täiuslikku tuult, mistõttu on selliseid tulemusi võimatu saavutada. Kui kettaheide tahab teiste alade silmis säilitada väärikust, peavad võistlustingimused olema määratletud suurte areenide kaudu. Rekordid tuleb teha sellistes tingimustes, mitte poriloopimise tingimustes,» põrutas ta.
Kuigi arvamuste paljusus on teretulnud, vaatavad meie kettahiiud Gerd Kanter ja Aleksander Tammert säärastele kommentaaridele veidi viltu. Eriti Kanter, kes omal ajal Hafsteinssoni käe all samamoodi tuult otsis.
«Vésteinni kommentaar üllatas mind, sest see ei läinud üldse kokku sellega, mida ise omal ajal tegime. Tegime ju täpselt sama ehk nüüd teise mehe tulemust seepärast maha teha pole väga adekvaatne,» lausus ta.
/nginx/o/2024/05/24/16095821t1h0f23.jpg)
Kanter kinnitas, et üldiselt ollaksegi heiteskeenes Alekna maailmarekordi suhtes positiivselt meelestatud. «Endine rekordimees Jürgen, mina, Mykolase isa Virgilijus oleme kõik mehed, kes sinna kaugele heitnud, mille pealt võib öelda, et meil on rohkem arusaama, et mis ja kus, kuid meie kõik suhtume sellesse väga positiivselt,» jätkas ta.
Meie heitegurude sõnul on Alekna maailmarekordi kõige olulisem tahk asjaolu, et tegemist pole suvalise heitjaga. «Pole ju nii, et tuli mees metsast ja lisas kaheksa meetrit isiklikule juurde, nagu siin varem on erinevaid mehi olnud,» sõnas Tammert, jättes nimed viisakusest mainimata.
Kanter nõustus: «Neid mehi, kes on tuult jahtides põrutanud, kuid edaspidi märgatavalt vähem heitnud, on aja jooksul olnud küll ja veel. Ent Mykolasel on auhinnakapis kolm tiitlivõistluste medalit, ta on Euroopa meister ja tänavugi Teemantliigas 70 meetrit täis visanud. Mina ei näe siin mingit vastuolu või üldse põhjust millegi üle kobiseda.»
Ka mitte tuule või lageda välja kohta, mis mõnele miskipärast väga hambusse jäänud. Selle kohta ütles Kanter stoilise rahuga, et 100 meetri maailmarekordit ei lähe ju samamoodi keegi vastutuult jooksma. «See on loomulik, et kui on miski, mis võiks tulemust positiivselt mõjutada, siis tahad seda ära kasutada. Kettaheite puhul on selleks «miskiks» vastutuul,» sõnas olümpiavõitja.
Need, kes heitemaailmaga kursis pole, võivad Ramona nime kandvas väikelinnas näha mingit suvalist 536 elanikuga asulat keset Ameerika Ühendriike. Kes aga asjast midagi teavad, teavad ka, et sealset asulat kutsutaksegi hellitavalt heitjate linnaks (Throw Town).
Treener Caleb Seali veetav üleriigiline heiteklubi on Ramonas tegutsenud juba 2005. aastast, kuid suuremalt hakkasid seal asjad veerema paar aastat tagasi, kui heiteentusiastist ärimehe Don Millicani abiga rajati väikelinna Millican Fieldi heitekompleks.
/nginx/o/2024/05/24/16095510t1haef5.jpg)
Selle asukoht sai seejuures valitud spetsiaalselt ning kogu taristu ongi rajatud pikki heiteid silmas pidades. Näiteks on Ramonas neli heiteringi, igaüks eri omadustega. Turvavõrgud on liigutatavad, et sättida neid vastavalt tuule suunale.
Throw Town valmis 2022. aasta aprillis ja seda, millist potentsiaali sealne «karjamaa» endas peidab, näitas mullu elavalt Ameerika Samoa vägilane Alex Rose, kes viis enda, riigi ja maailmajao rekordi 67.48-lt 70.39-le.
Pärast seda tegid seal mitmemeetriseid rekordiparandusi ka teised heitjad ja kuna Mykolas Alekna elab-treenib USAs, olid tema ja ta treener Mo Saatara paigaga kursis. Nõnda otsustatigi aprillis sinna võistlema minna ja tabati maailmarekordi näol naelapead.
Ühtlasi oli Kanter veendunud, et tuule abita polnukski Schulti 1986. aastal heidetud 74.08 püütav. «Vähemalt mina pole sellest meest näinud, kes oleks nii toore jõuga,» lausus ta ning tõi isikliku näite.
«Minu [tuulevabades tingimustes heidetud] siserekord on 69.51, kuid soojendusel sai siis heidetud ka 70.70 kanti. Nüüd ongi see koht, et ilmselgelt tahavad kõik, et nende tippmark oleks võimalikult tugevast puust, ja tuulega ongi sul võimalik see kolm-neli protsenti juurde saada,» selgitas Kanter, kuid rõhutas, et garantiid, et tuulistes oludes kohe viis meetrit kettakaarele juurde tuleb, pole. Mõni mees heidab tuulega hoopis vähem.
Kuigi Kanteril õnnestus Helsingborgi iilide toel heita 2006. aastal maailma kõigi aegade neljas tulemus (73.38), möönis ta, et päris pihta ta tuulega heitmisele karjääri jooksul ei saanudki. Ega ole siiani saanud. «Kui rääkida tuulevõluritest, tuleb pöörduda Sassi poole,» osutas ta Tammertile.
Pöördusime ja küsisime: kuidas saada heaks tuulega heitjaks? Kõlas lühike ja lihtne vastus: tuleb omada head kettatunnetust ja osata oludega kohaneda. Ent reaalsuses on see muidugi kõike muud kui lihtne.
/nginx/o/2024/05/23/16094216t1h3e0d.jpg)
«Ketas peab hästi ja kiiresti pöörlema, et kõvas tuules oma asendit stabiliseerida,» alustas Tammert. «Kui ketta vint on kehv, hakkab ta laperdama ja tuul puhul ta lihtsalt ümber. Heita tuleb tunnetusega, kontrollides keha asendit ja ketta väljalennu nurka, mitte jõuga. Need mehed, kes pingutavad 110–120 protsenti ja lasevad ketta käest lahti nagu Võidu väljaku tuvi, laperdades, tuultest kasu ei lõika.»
Kuigi kettaheite olulisemaid parameetreid on väljalennu kiirus, mängib selle juures rolli ka ketta kontrollimise oskus. «Kõike tuleb rihtida vastavalt tuulele,» jätkas Tammert. «Näiteks 35-kraadise väljalennu nurgaga ketas võib kanduda oluliselt kaugemale kui 42 kraadiga teele pandud ketas, mis võtab liiga palju tuult alla ja keerdub lõpuks tagurpidi. Kui sa ei kontrolli seda, kuidas ketta õhku asetad, hakkab ilmastik seda sinu eest tegema. Ehk veel kord: tuultega on edukad need, kes suudavad keha kontrollida ja kohaneda võistlusoludega.»
/nginx/o/2024/05/23/16094203t1h9ac6.jpg)
Kanter torkas aga vahele, et keha kontrollimine on ainult pool tehtest. Teine ja vahest olulisemgi on tingimuste õige mõistmine. Ta tõmbab paralleeli golfiga, kus tippudel on spetsiaalsed abilised, kes hindavad tuule parameetreid – selle nurka, tugevust –, et anda seejärel juhiseid, kuidas lüüa nii, et pall augule kõige lähemale kanduks.
«Kõik on vastavuses sellega, kuidas tuul puhub, kuid kettaheitesektor on ju üüratu ja ühes servas võib sul olla vastu-, teises taganttuul. Pole päris nii, et igaüks heidab tuulega kaugele, vaid see on ikkagi tõeline kunst. Kontrollida ketta väljalennu nurka, selle kõrgust ja suunda, et vajadusel heita paremale, vasakule, kõrgemale, madalamale – need ongi oskused, mida igaüks ei valda,» rääkis ta ning tõmbas veel ühe tabava paralleeli.
«Tuulde heitmist võib võrrelda merelainega ja mõelda surfarite peale, kes üritavad sellele sõita. Kui sa ei oska tuulde nii-öelda sisse heita, siis efekt on sama nagu laine pealt maha kukkumisel,» lausus olümpiavõitja, kelle hinnangul on meisterlikud heitjad võimelised tuulega tulemusele lisama kuni viis meetrit.
«Teiste puhul, kes tuulde heita ei oska, võib meetreid jällegi vähemaks jääda. See ongi profi võimekuse küsimus,» osutas ta.
Mykolas Alekna maailmarekordi muudab olümpiavõitja Gerd Kanteri sõnul muljetavaldavamaks ka tõsiasi, et kui paljudel teistel aladel on tippmarkide purunemisele kaasa aidanud tehnoloogia areng, siis kettaheites see niimoodi pole.
«Ketas on oma olemuselt jätkuvalt sama, mis ta on viimased 20 aastat olnud. Mingite nüanssidega on küll mängitud, kuid erilist efekti need vahendile juurde pole andnud,» selgitab olümpiavõitja.
/nginx/o/2023/09/12/15588559t1hf340.jpg)
Mis nüanssidest jutt? Kanteri sõnul on teoorias kõige parem kaugele heitmise ketas n-ö high-moment discus, mille puhul asub 90 protsenti raskusest – meeste ketas kaalub kaks kilogrammi – välises metallrõngas. «See annab eelduse, et ketas võiks kaugele lennata,» sõnab ta, kuid jõuab kohe «agani».
«Seda eeldusel, et sportlasel on piisavalt võimet ketasse spinni panna. Tippvahendiga on võimalik kõikide olude kokkulangemisel – väljaheite kiirus, nurk, spinn ja muu, need on hästi peened nüansid – küll kaugele heita, aga kui need kokku ei lange, on tulemus kehvem,» selgitab ta.
Nõnda ongi uuringud Kanteri sõnul näidanud, et n-ö Harju keskmised kettad, kus välises rõngas on umbes 80 protsenti raskusest, on need, mis kalduvad kaugemale lendama. «Nende puhul on heitjana lihtsalt eksimisruumi rohkem,» ütleb Kanter ning rõhutab, et tegelikult tuleb Aleknat ühe vanema kergejõustikurekordi kukutamise pärast ainult tunnustada.
Postimees uuris neljapäeval Jõhvi kergejõustikuõhtul ka Alekna kangetelt rivaalidelt Kristjan Čehilt ja Daniel Ståhlilt, mida nemad leedulase maailmarekordist arvavad. Mõlemad mehed kiitsid kamraadi vägitegu.
/nginx/o/2024/05/16/16076580t1he852.jpg)
Ühtlasi avaldas Čeh, et temalgi on järgmisel aastal plaanis minna Ramona tuuli avastama. «Jah, sealsed tingimused olid hullumeelselt head, kuid Mykolas tegi ka väga stabiilsed heited. Nii maailmarekord sünnibki – hea heide ja head olud.»
Üles keeratud tuuleteema peale põrutas aga Ståhl: «Tuul on eksisteerinud aegade algusest, 1970ndatel, 80ndatel, kogu aeg on tuulega visatud. Miks siis meie ei või?»
Rootslasega samas paadis oli ka Tammert: «Selliseid olusid on aastakümneid jahtinud igasugused mehed, eesotsas olümpiavõitjatega, kuid keegi polnud suutnud seda siiani saavutada. Kettaheide on kord juba sellise iseloomuga ala, et kõrgete tribüünidega kinnisel staadionil polegi võimalik rekordit heita, kuid tegelikult on ju ainult hea, et praegu organiseeritakse võistlusi ka juba sellistesse tingimustesse, kus on võimalik rekordeid rünnata.»
Lõpetuseks sõna Kanterile: «Kui minna ajas tagasi, siis mina jahtisin seda rekordit, Virgilijus jahtis seda. See oli 38 aastat vana ja sinna vahemikku mahub väga palju suurepäraseid kettaheitjaid, kes ei saanud sellele isegi ligilähedale. Arvata nüüd, et see sündis ainult tänu sellele, et võistlus toimus Ramonas? Ei!
Mykolas on üks eriline vend ja kogu see uuem põlvkond, kes 70 meetrit heidab, on teistsugune. Anname neile au, et nad on nii kõvad mehed, ja naudime seda. Pigem tuleks analüüsida, miks need kutid nii erilised on, ja näiteks biomehaaniliste uuringutega aru saada, mida nad meist, vanadest tegijatest, nii palju paremini teevad.»
Neljapäeval Jõhvis võidutsenud Mykolas Alekna sõnul pole ta elu pärast maailmarekordi püstitamist kuigi palju muutunud. «Sellega kaasnes veidi rohkem tähelepanu, kuid ei midagi hullumeelselt. Õnnitletakse rohkem, tehakse rohkem pilte, kuid suurt tormi ei joosta,» lausus leedulane, kes saab tänu tagasihoidlikele kaasmaalastele kodumaal ikka niisama ringi jalutada.
See siiski ei tähenda, et maailmarekord poleks Leedus suur asi olnud. «See oli väga oluline, sest mu isa oli ju üks aegade paremaid heitjaid, ja kõik eeldasid, et tema on see, kes selle rekordi purustab, kuid nüüd oli selleks hoopis tema poeg,» osutas ka värske maailmarekordimees kergelt muinasjutulisele loole.
/nginx/o/2024/05/23/16094181t1h71d8.jpg)
Täpsustava küsimuse peale, kas maailmarekord oli leedulastele olulisem kui Kaunase Žalgirise korvpallimeeskond, puhkes ta aga naerma ja vangutas pead.
Samamoodi vangutas ta pead tuule ja karjamaa juttude peale, mis tema maailmarekordi järel meedias levima hakanud. «Mind väga ei huvita, mida teised ütlevad, sest mina tegin kõik reeglite järgi ega teinud midagi ebaseaduslikku. Maailmarekord on ikkagi maailmarekord ja mina olen õnnelik,» sõnas Alekna.
Mis 74 meetri ja 35 sentimeetri pikkust heidet ennast puudutab, siis selle kohta ütles ta, et kuigi see oli hea heide, polnud see päris ideaalne. «Olen veel paremaks heiteks võimeline,» hoiatas ta konkurente.
Pilvedesse noor Alekna siiski tõusnud pole. Sest kui intervjuu lõpuks sai temalt küsitud, kumb on parem kettaheitja, kas tema või isa Virgilijus, vastas ta: «Mu isa on ikkagi üks kõigi aegade paremaid heitjaid, kel on kaks olümpiakulda ja kaks MM-tiitlit. Kettaheites loevad medalid ja mina vaatan talle endiselt alt üles.»