Sel ööl Praha ei maganud, vanalinna andis esmaspäeva hommikul puhastama hakata. Ehkki eestlastest sõpruskonna hotell jäi kesklinnast veidi eemale, polnud sealgi vaikne. «Tänaval karjuti ja taoti trummi. Mina sain magada, aga mõnigi meist mitte eriti. Arvan, et tänane päev kuulutatakse rahvuspühaks. Ma ei usu, et keegi tööle läheb,» märkis Frank Joonas muheldes.
Šveitsil tosin medalit, kuid kuld ikka puudu
Tšehhide üle saab loomulikult rõõmustada, kuid sama kahju on finaali kaotanud šveitslastest. Nad tegid poolfinaalis supermängu, alistades 2:2 lõppenud normaal- ja lisaaja järel karistusvisete seerias Kanada. Finaalis oldi vastastest veidi väsinumad.
«Hõbe on hõbe ja kuld on kuld. Me ei saanud kulda ja see teeb alati haiget,» võttis šveitslaste tundes kokku nende rekordimees, 40-aastasena oma 19. MMil (!) osalenud Anders Ambuhl, kel MM-hõbe oli kodus juba ka 2013. ja 2018. aastast.
Šveitsi hokiajalugu on suurvõistluste medaleid (10 MMilt, 2 OMilt) täis, kuid kulda tuleb järgmisel aastal uuesti üritada. MM-hõbe võideti ka 1935, perioodil 1930–1953 saadi veel kuus MM-pronksi, lisaks 1928 ja 1948 OM-pronks, mõlemal korral kodumaal St. Moritzis.
Mäng oli heatempoline ja kõrgetasemeline, aga väravat andis oodata. Kahe esimese kolmandiku jooksul kolises väravaraam korra küll ühel, küll teisel pool, kuid kummagi tiimi võrku litter teed ei leidnud. Mõlemad pooled tegutsesid kaitses väga keskendunult ja hoolsalt, igale pealeviskele üritati ette viskuda. Lisaks Dostalile tegi head tööd ka tema Šveitsi 36-aastane ametivend Leonardo Genoni.