JARMO JAGOMÄGI ⟩ Heiko Rannula on fenomen

Kalev/Cramo peatreener Heiko Rannula sai meistrikulla kaela kolmandat aastat järjest. Foto: Madis Veltman

Sageli teatatakse erinevates korvpallianalüüsides, et treener X mängis üle ametivenna Y. Pahatihti klišee, mida kasutatakse olukorras, kui päris täpselt ei osata selgitada, mis võis mängu saatuse otsustada.

Heiko Rannula puhul peab aga ütlus paika. Ta mängis üle kõik teised Eesti klubide treenerid. Stabiilselt. Süsteemselt. Taas.

Juba hooaja eel kuuldus erinevatelt korvpalliinimestelt, alustades treenerite ning mängijatega, lõpetades ajakirjanike ja fännidega, et Kalev/Cramo on viimaste aastate kõige haavatavamas seisus. Vaatamata kõigile märkidele säilis arvamus päris viimase matšini. Hiljuti kõlas isegi mõte, et ehk võiks Eesti meistrivõistluste finaalseeria kesta nelja võiduni, sest on ju nii põnev.

Mõistagi, intriigi peab punuma. Aga kuidas kõik lõppes? Peatreeneri Rannula käe all ei kaotanud Kalev/Cramo sel hooajal Eesti klubidele ainsatki mängu! Õnneks siiski kolme võiduni peetavas finaalseerias Tartu Ülikool Maks & Mooritsaga jagus põnevust esimeseks 35 minutiks. Viimane kohtumine võttis kogu aasta sümboolselt kokku: kalevlased kägistasid vastased lihtsalt ära.

Eelnev pole kriitika (avalikult) arvamust avaldavate inimeste pihta, vaid järjekordne tõestus sellest, kui eriline treener on Rannula. Kui keegi selles veel kahtles.

Tartlased hüüdsid hooaja eel välja järgmise eesmärgi: 2024. aasta kevadel soovitakse pea kohale tõsta Eesti meistrikarikas. Selleks astuti ka selgeid samme. Vähemalt paberil saadi kokku tummine koosseis, eelarve kasvas. Ametlikud andmed puuduvad, aga Kalev/Cramo olevat tulnud pigem, selg ees, vastu. Ehk rahaliste vahendite erinevus polevat üleliia märkimisväärne.

Aga Rannula – ning kindlasti mängisid tähtsat rolli ka abimehed Indrek Reinbok, poole hooaja pealt lahkunud Brett Nõmm ja mänedžer Ramo Kask – näitas, mida tähendab treeneritaip. Mitmes mõttes. Aluseks on mänguplaan, millele järgneb komplekteerimine ja seejärel teostus.

Laskumata peenetesse taktikalistesse detailidesse: Rannula vundament põhineb kaitsel. Loomulikult tahavad oma korvi võimalikult puutumatuna hoida kõik treenerid, aga paljudel see ei õnnestu. Miks? Ebapiisav mängijate tase, tahe või usk. Halvemal juhul kõik need kokku.

Heiko Rannula (esiplaanil) ja Indrek Reinboki duole Eestis vastast ei leidu. Foto: Tairo Lutter

Selle loo peategelasel on retsept, millega kokku keeta toimiv kompott. Rannula pole salanud, et ta on väga nõudlik treener. Räusata oskavad kõik, aga kas sealt välja paisatav on ka usutav ning mängijat toetav?

Endine tagamängija on viimase kolme aasta jooksul tippu viinud põhimõtteliselt kolm erineva näoga satsi. Pärnu Sadama tüürimine Eesti meistriks oli juba eos väiksemat sorti ime. Aga nagu ka eelnevalt mainitud, siis ka mullusel Kalev/Cramol paistis olevat rohkem n-ö toorest talenti kui nüüd.

Veel enam – hooaja jooksul tabas Eesti esiklubi mitu väga valusat tagasilööki. Novembri lõpus langes rivist Hugo Toom, veebruaris Mihkel Kirves. Mõlemal oli just kaitsefaasis ülioluline roll. Lisaks ei saanud elulooma teoorias mõlema asenduseks toodud Janis Berzinšist.

Kõigele vaatamata ei suutnud ükski Eesti klubi kalevlasi kõigutada. Esile tõusid järgmised, tase püsis. Kogu punt oli ette valmistatud nii, et isegi kehvema viskepäeva kiuste vastane kaitsega parketile murda. Rannula on just mänguliselt uuele tasemele aidanud paljud mängijad. Ning mis veelgi vahvam – omad etendavad olulist rolli, erinevalt nii mõnestki välistreeneri aastast.

Täpselt sama mudeliga on Rannula viimastel hooaegadel edu saavutanud. Kui Kalev/Cramo eelarve oluliselt ei kasva, stabiilselt FIBA Europe Cupist kõrgemal eurotasemele mängima ei pääseta, jääb siinne liiga talle kitsaks. Ilmselt juba ongi jäänud. 

Statistika ei valeta: Rannula on Eesti liiga play-off'ides võitnud 24 mängu järjest...