Sloveen Tadej Pogačar sai aasta esimesel suurtuuril maha jõudemonstratsiooniga, millesarnast polnud rattamaailmas nähtud aastakümneid.
Kas Pogačar võiks teha ajalugu? Mulle meeldivad väljakutsed, aga...
Nimelt edestas ta teise koha meest Giro d'Italia lõpuks üheksa minuti ja 56 sekundiga. Viimati nägi Itaalia velotuuril säärast ülevõimu 59 aastat tagasi, kui legendaarne Vittorio Adorni edestas Italo Ziliolit 11.26ga.
«Isegi ühe sekundiga võit on võit, sel Girol juhtus see lihtsalt nii minema. Vahe on küll suur, aga ka meil on olnud raskeid hetki,» jäi võidumees pärast triumfi ajakirjanikega suheldes siiski tagasihoidlikuks.
Küll pole tagasihoidlikud Pogačari edasised plaanid, mis näevad ette ka juuni lõpus algaval Tour de France'il osalemist. Või mis osalemist: praeguse vormi pealt ka võitmist. Peaks sloveen kuldse duubliga hakkama saama, liituks ta eksklusiivse klubiga, kus on praegu ainult seitse ratturit.
Tour de France'i ja Giro d'Italia on samal aastal võitnud Fausto Coppi (1949, 1952), Jacques Anquetil (1964), Eddy Merckx (1970, 1972, 1974), Bernard Hinault (1982, 1985) Stephen Roche (1987), Miguel Induráin (1992, 1993) ja Marco Pantani (1998).
Tour de France'i ja Vuelta on samal aastal võitnud Jacques Anquetil (1963), Bernard Hinault (1978) ja Chris Froome (2017).
Giro d'Italia ja Vuelta on samal aastal võitnud Eddy Merckx (1973), Giovanni Battaglin (1981) ja Alberto Contador (2008).
Giro-järgselt sai Pogačarilt ühtlasi uuritud, kas ta oleks teoorias tänavu valmis võistlema ka Vueltal, et jahtida kuldset kolmikut. Sloveen muigas, ja kostis: «Võin teile kinnitada, et Giro-Tour'i-Vuelta kolmikvõit ei kuulu tänavu mu programmi. Kõikide suurtuuride võitmine on minu suur eesmärk, kuid teha seda kõike samal aastal... see kõlab siiski natukene liiga hullumeelsena.»
«Ma ei jahi mitte rekordeid, vaid väljakutseid ja pigem tõmbavad mind võidusõidud, kus ma pole veel osalenud. Mõistagi ei välista ma midagi, kuid olen siiski realist: võitmiseks ei piisa ainult starti tulemisest. Jalgrattasport koosneb metsikutest pisiasjadest ja kui küsite ükskõik milliselt sõitjalt, siis suurtuuri võitmine on suur saavutus, mis nõuab enneolematut pingutust,» lausus ta.
Ajaloos on ühe aasta jooksul kolm suurtuuri läbi tulnud vaid 35 ratturit, kuid ainult kahel neist on õnnestunud kõigil kolmel ka esikümnes lõpetada. 1955. aastal oli Raphaël Géminiani vastavalt 4., 6. ja 3. ning 1957. aastal oli Gastone Nencini vastavalt 1., 6. ja 9.