:format(webp)/nginx/o/2023/07/11/15449706t1h06c3.jpg)
Tippsport on väga karm ning tihtilugu saadavad seda erinevad tervisemured, mis võivad karjäärile saatuslikuks saada. Just seetõttu tuli enneaegselt jooksusaapad varna tõsta ka Kaur Kivistikul, kes raske südamega 33-aastaselt tippspordiga hüvasti jätma pidi.
Erinevatel jooksualadel 17-kordseks Eesti meistriks kroonitud Kivistik jõudis käia kõikidel võimalikel tiitlivõistlustel ja korra ka olümpiamängudel. Teekond katkes tervisemure tõttu, mis sai alguse puugihammustusest. 2020. aastal puukborrelioosi nakatunud jooksja peab nüüd hoopis tegelema südameprobleemidega. Tervisemured muutsid igapäevaelu nõnda keerukaks, et sportlastee jätkamine polnud lihtsalt mõistlik.
«Tegemist on veidra tervisemurega, kus stressirohketes situatsioonides kaob jõud kehast. Selline olek ei kesta päev või kaks, vaid hoopis tihtilugu kuni viis nädalat. Sel hetkel ei jaksa midagi teha, ka eraelus. Arstidega vesteldes mõistsin, et antud murele pole lahendust. Isegi, kui kõik näitajad on korras ja võiks justkui treeningutega jätkata, siis ei tea kunagi, millal taaskord järgmine sarnane põnts tuleb. Küsimus polnud enam, kas see probleem taas tekib, vaid hoopis millal,» kirjeldas Kivistik olukorda Postimehele, kus avaldas, et läbi raskuste sportlaskarjääri jätkamine tekitas tal ka südameprobleemi.
«Viimasel korral, kui selle olukorraga märtsis-aprillis silmitsi seisin, siis avastasime südameuuringute käigus ka väikesed murekohad. Süda oli nö haigena võisteldes kahjustada saanud. Sel hetkel mõistsingi, et suudan küll meeletu pingutusega sportida, aga samal ajal teen kehale liiga,» lisas Kivistik, kes oma peas loobus tippspordist juba mõned nädalad tagasi, ent vajas elu kõige keerulisema otsuse avalikustamiseks veidi aega.
Kõige nukramaks tegi Kivistikku asjaolu, et tal polnud endal mingit võimalust olukorda parandada. Ei saa võtta mõned päevad ravimeid ja seeläbi täielikult paraneda. Eks lootus tervenemisest püsis viimse hetkeni, ent arstikabinetis sai peagi selgeks, et maksimaalsed tulemused, mida võib Kivistik veel kunagi püüda, käivad kaasas tugeva harrastajaga. Tippsport tuli lihtsalt unustada.
Samas ei saa kuidagi unustada Kivistiku panust Eesti kergejõustikusse. Alates 2018. aastast kuulub tema nimele 3000 m takistusjooksu Eesti rekord, mille suutis 2019. aastal viia numbriteni 8.28,55. Lisaks veel Euroopa meistrivõistluste kuues koht ja nagu eelnevalt mainitud 17 Eesti meistritiitlit erinevatel distantsidel. Kuidas jääb sportlane ise ca 15 aastat kestnud teekonnaga rahule?
«Kui ma nüüd midagi kurtma hakkaks, siis oleksin rumal. Suutsin kõik tulemused ja tiitlivõistluste kohad teenitult välja joosta. Võib öelda, et midagi tegemata küll ei jäänud. Eks mõistagi kõik asjad erinevatel võistlustel või treeningutel ei meeldinud, aga kahetseda pole midagi. Pigem on mul hea meel, et suutsin alati tähtsatel võistlustel külma pead hoida. Nõnda suutsin ka igast olukorrast peaaegu alati maksimumi võtta,» lausus Kivistik, kes oli karjäärile tagasi vaadates ikkagi tehtu osas rahul.
Siiski kui lähemalt vaagida, siis leiab Kivistik, et takistusjooksjana ta päris maksimumi endast välja ei saanudki. Seda kahjuks juba varem räägitud tervisemure tõttu. Kui ta nö 2021. aastal takistusjooksuga hüvasti jättis, siis sellel hetkel oli ta andnud kindlasti kõik, mis tema võimuses. Nüüd on lihtsalt teadmised jooksmise osas nõnda paranenud, et puudujääke suudab ta enda rekordjooksus kindlasti leida. Samuti leidis ta, et maratoonarina ei saanudki ta justkui parimas vormis kunagi startida.
«Maratonis jäi kahtlemata väga palju sisse. Enda esimesel maratonil Sevillas panime treeneriga paika kindla graafiku, mida eeskujulikult ka täitsin. Jooksin tulemuseks 2.16, ent tundsin finišis end hästi. Sel hetkel tundsin, et ei pingutanud endast maksimumi välja, ent see polnud ka tol hetkel eesmärgiks. Juba selle ühe jooksu pealt võib öelda, et varu oli küllalt suur. EMil olin juba paremas vormis, ent olud ei soosinud head tulemust. Paremate tingimuste korral võinuks jooks kolm-neli minutit kiirem olla,» tõdes Kivistik, kelle ainus tiitlivõistluste maraton 2022. aasta EMil lõppes ajaga 2.17.51.
Olgugi, et nüüd on suured jooksud Kivistiku jaoks ajalugu, siis spordiga ta kindlasti täielikult hüvasti ei jäta. Vähemalt mitte lähiaastatel. Kuna loobumine sai lõplikult selgeks alles hiljuti, siis kindlat plaani tuleviku osas pole veel selgunud.
«Suure tõenäosusega jään ikkagi spordi juurde. Mul on selles valdkonnas pädevust ja kogemust, mida teistele edasi anda. Suvekuudel panen paika, millises suunas soovin liikuda. Variant on hakata treeneriks või mänedžeriks, aga ka spordivõistluste korraldamises osalemine,» lausus juba rõõmsamas meeleolus spordimees tulevikust rääkides, kus ei välistanud mõne aasta pärast ka teistes valdkondades tegutsemist.
«Mul on siiski mõttes ka minna ennast kooli arendama ja mingit eriala õppima. Mind huvitavad näiteks kinnisvaraga seotud teemad ja ka majandus. Ehk leian end mõne aja pärast koolipingis mõnda spordist täiesti erinevat õppimas.»
Kas spordimees jääb enda karjäärist ka midagi igatsema? Kahtlemata! «Mulle pole kunagi meeldinud kaotada. Eestis võisteldes oli mul ainult kaks varianti, kas võit või kaotus. See tähendab, et esimesest kohast järgmised positsioonid mind kunagi ei rahuldanud. Seega jään igatsema võidutunnet ja triumfide tähistamist,» tõdes Kivistik, kes ei hakka kunagi tundma ülisuurt rõõmu veteranide hulgas rahvaspordivõistlustel esikohtade noppimisest.
:format(webp)/nginx/o/2019/07/18/12376713t1h81c9.jpg)