INTERVJUU Janek Õiglane on suurimast murest prii ning valmis EMi medalit kaitsma (1)

Karl Juhkami
, reporter
Copy
Janek Õiglane eelmise aasta MMil.
Janek Õiglane eelmise aasta MMil. Foto: Tairo Lutter

Kaks suve tagasi Münchenis kümnevõistluse EMi pronksi teeninud Janek Õiglane läheb tänavu Roomas toimuvale tiitlivõistlusele vastu sarnase sihiga.

Hiljuti 30. sünnipäeva tähistanud dekatleet on praegu rajal käinud ühel nädalavahetusel. 17.–18. aprillil startis ta USAs Walnuti kümnevõistlusel, ent tegi kaasa ainult osal aladel: 100 ja 400 m jooksus, kaugushüppes ning heidetes.

Piiratud programm tulenes häda teinud Achilleuse kõõlusest. Täpselt nädal enne EMi starti on Õiglase seis palju parem.

Kuidas on viimasel ajal läinud?

Viimane kuu läks väga hästi. Enne seda oli natuke kehvem seis, kui lootsin. Aga polnud halb ka. Võtsin natuke aja maha. Nüüd olen saanud neli nädalat väga hästi trenni teha. Isegi üllatavalt hästi. Tunnen end päris hästi.

Kuidas Achilleus elab?

Päris hästi. Neli nädalat olen saanud kõiki jooksuasju teha. Jookse väga ei saanudki teha. Kõik muu on läinud väga hästi. Ahhilka on pigem juba mööduv nähtus. Trenni alguses peab kindlasti rohkem tähelepanu pöörama, aga kui juba olen trennis, siis on kõik korras.

Arvasite, et Walnuti võistluse ajal on seis parem. Mis valesti oli?

Lennureis kestis viis tundi, selle ajaga läks ahhilka juba paiste. Enne polnud ka 100 protsenti. Teadsin, et ei tee seda kümnevõistlust niikuinii lõpuni. Aga läks natuke kehvemaks. Otsustasin, et hoian tagasi. Näiteks kaugushüppes ei teinud ühtegi soojenduskatsetki, tegin lihtsalt paku tagant kaks hüpet. Ei saanud õiget võistlustunnet kätte. Nüüd on jälle okei.

Mõnda ala ehk saanud liiga vähe teha?

Eks neid ikka ole. Nelja-viie aasta jooksul olen väga minimaalselt teinud kõrgushüpet. See on koht, kus ei oska väga midagi oodata. Keha ei luba kahjuks teha trennis. Ma ei tea, kus ma selle alaga üldse olen. Võib-olla kehva, võib-olla väga hea. Ainus ala, kus ma ei tea, kus ma olen. Ülejäänud olen saanud ära teha.

Tegelikult on kõrgushüpe üks mu lemmikuid, hea meelega tahaks rohkem seda teha. Aga kahjuks on nii palju muid alasid. Kõrgushüppega kaasneb suur koormus. Ei lase teha nii, nagu tahaks.

Olümpia on ilmselt prioriteet. Aga kui tähtis on EM?

Tiitlivõistlused on alati toredad. Minu jaoks on kümnevõistlus selline ala, kus tahaks kogu aeg võistelda, kui keha lubaks. Nüüd on tulemas kolmas EM. Eelmine oli mulle väga edukas. Tahaks sama mentaliteediga peale minna. Teha oma asja ja tulla tervelt tagasi. Et olla Pariisiks täielikult valmis. Ma ei ütle, et olen kehvemas vormis, aga põhieesmärk on ikka Pariisi peale suunatud. Võib-olla mingid asjad on natuke tagaplaanile jäetud. Ma pole olümpial veel käinud.

Johannes Erm mõtleb Roomas kullast. Mis teie kõlavamad eesmärgid võiks olla?

Arvan, et kõik areenile minevad sportlased tahavad võidelda medali eest. Imelik oleks minna tagaplaanile võistlema. Annan endast parima. Kui suudan seda teha, siis suudan kindlasti suures mängus olla. Ma pole kõige suurem lubaduste andja.

Kui kaua teie keha kümnevõistlusest taastub? EMi ja olümpia vahele jääb umbes kaks kuud.

See pole hullu. Ma pole otseselt katki. Lihtsalt ühte ala pole saanud teha. Kõiki teisi olen saanud. Kõrgushüpet pole saanud juba umbes viis aastat teha.

Sel alal võime isikliku rekordi lootuse maha kriipsutada?

Võib-olla on hoopis vastupidi. Ega ei tea. Võib-olla aju on puhanud. Tead niikuinii, mida teed. Nagu jalgrattaga sõitmine. Korra teed ühe jooksu ära – normaalne.

Aga seal võib tulla ka tagasilöök. Teiste alade kohta lihtsalt tean paremini.

Tagasi üles