Noorele pensionärile Tanel Kangertile meeldib vabadus kõike teha

Merili Luuk
Copy
Tangel Kangert toimetamas oma rattapoes.
Tangel Kangert toimetamas oma rattapoes. Foto: Karli Saul/EOK

Neljas tippmeeskonnas kokku 14 aastat sõitnud jalgrattur Tanel Kangert tunneb pärast karjääri lõpetamist rõõmu kodumaal tegutsemisest, tütarde võimlemisetendustest ja kiikab usinalt uute proovikivide poole, rääkis ta Eesti Olümpiakomitee ajakirjale «Liikumine ja Sport» antud intervjuus.

Kuidas tavaellu siirdumine on läinud?

Aastal 2017 avatud rattapood Veloteek kindlustas mulle pehme maandumise, igapäevane tegevus oli juba varem minu peal. Mulle meeldib, et võin kõike teha. Võib-olla tuleb uus mõte, võib-olla uus äriidee, võib-olla kolime üldse perega septembris Tallinna. Me ei karda elus muutusi, sest oleme noored ja otsime võimalusi, kuidas areneda. See on päris lahe tunne!

Pärast intervjuud lähedki oma rattapoodi tööle. Kas tööpäevad on kaheksast viieni või siis, kui midagi on vaja teha?

Pigem on nii, et sätin ennast graafikusse ja annan Pärnu meestele vabu päevi. Enamasti olen ikkagi pikad päevad, hommikul kümnest õhtul kuueni. Minu põhimõte on, et kui olen Eestis, siis kuuel päeval nädalas käin poest läbi.

Mida sa poes tegema pead?

Kõike, välja arvatud mehaaniku tööd. Eks teen hädapärast needki asjad ära: rehvivahetuse, porilaua seadistamise või ketivahetuse, aga mul ei ole tehnilisi teadmisi ega kogemust, seega parema meelega ei teeks asju, kui tase jääb kehvaks. Põhimõtteliselt olen klienditeenindaja.

Kui tihti juhtub, et poodi tullakse just sinu pärast? Tanel Kangert on Eestimaal ja putitab minu ratast!

Oi, seda võiks rohkem olla! Ma hea meelega nõustaksin keskmisest teadlikumat klienti. Ent mul ei ole probleemi aidata ka inimest, kes ostab oma esimese ratta. Ampluaa on meil hästi lai, jalgrattakauplus on tavainimesele. Saame pakkuda kõike alates laste- ja linnaratastest, lõpuks ka spordirattaid.

Saan aru, et tippsportlasi aitate ikka ka. Kas sõudjad satuvad niisama sinu juurde?

Enamik Pärnu sõudjatest on tõesti meie abil rattad alla saanud. Ega tippsportlastega Pärnus priisata ole, kaua need sõudemehedki enam jõuavad. Minu kurb tõdemus on, et Pärnu pole mingi suurem asi spordilinn.

Kui palju sul rattakilomeetreid praegu nädalas tuleb?

Saja kilomeetri ringis. Viimased poolteist aastat on minu keskmine rattatiir poolteist kuni kaks tundi. Seda on piinlikult vähe, aga arvan, et olen füüsiliselt tugevam kui kunagi varem. Olen asendanud rattasõidu muude treeninguvormidega. Käin üldfüüsilist järele aitamas, tunnen jõusaalis, et olen kõvasti tugevamaks läinud. Huvitav paradoks: mida kõvem olin ratta seljas, seda nõrgem olin igapäevaelus. Siis olin kogu aeg natuke väsinud ja selle väsimuse foonil jõudu väga ei olnud.

Millal su keha sai aru, et nüüd ei ole vaja hommikul vara tõusta ega sadu kilomeetreid päevas vändata?

Arvan, et keha ei ole veel kõigest aru saanud. Mõne muutuse eest olen kindlasti tänulik. Mul oli viimane aasta üsna lünklik, seega ei kukkunud koormus päeva pealt kümnelt pallilt ühele, vaid pigem kaheksalt neljale.

Üks või teine?

Vuelta või Giro d’Italia?

Vuelta

Hommikune ärkamine või kaua ülevalolek?

Enne või pärast 30. eluaastat? Praegu ikka hommikune ärkamine.

Rattatiir mägedes või mere ääres?

Iga kell mäed. Eestis tunnen mägedest puudust.

Pärnu või Tallinn?

Pärnu.

Raamat või film?

Raamat. Vaatan filme väga-väga harva. Vahepeal oli aeg, kui ma ei käinud kolm aastat kinos. Mul on raske ennast teleri ette sättida ja keskenduda.

Tanel Kangert.
Tanel Kangert. Foto: Karli Saul/EOK

Kuidas läheb lastega ajaveetmine?

Eks see olnudki üks põhjusi, miks ma otsustasin rattasõidu lõpetada. Vanem tütar on üheksa, noorem viis. Vanema tüdruku kooliminekut ikka nägin, aga olin poole ajast ära. Teise lapsega mõtlesin, et tahaks seda kõike temaga koos kogeda ja nendega koos kasvada.

Kui palju nad mõistsid, et issi on tippsportlane ja mida tippsportlase elu tähendab?

Eks nad kasvasid selle sees ja teadsid, miks ma lähen trenni või miks jätan kuskile minemata. Nad said aru, et see mäng käib millegi nimel ja samamoodi olime neile selgeks teinud, et see on üks etapp elus, mida pole enam palju jäänud. Ega tippsport ole mingi ravimatu haigus, mille nimel elu lõpuni elada. Tulebki selgeks teha, et see kõik käib kindla eesmärgi nimel.

Kas nad sporti armastavad?

Jaa, väga! Tüdrukud teevad mõlemad tublisti iluvõimlemist. Nende kadunud vanaema oli iluvõimlemise treener. Võimlemine on ikkagi spordialade alus, koordinatsioonile number üks. Neile nii hirmsasti meeldib. Iluvõimlemisse peabki noorelt panustama. Kas nad tahavad seda edaspidi teha tõsiselt või mitte, ei oska öelda. Võistlusrühmadesse me neid ei suru, pigem hoiame tagasi. Nad on nii noored. Nii tõsiselt me seda asja ikkagi võtame, et vanem tütar õpib omal käel mingeid elemente. Alles oli nii, et hommikul mõtlesid duokava välja, millega õhtupoole esinesid. Ägedaid mängulisi asju oskavad nad teha, võib-olla isegi ei saa aru, kui kiiresti nad arenevad.

Issile antakse ka hularõngas ja lint kätte?

Ei, ma olen pigem pealtvaataja. Paindun küll päris hästi, aga nende väikeste võimlejatega mind võrrelda ei anna.

Läheme veidi ajas tagasi. Kas uskusid, et sind ootab ees nõnda pikk karjäär?

Ei-ei. Olin pigem tuleviku ees hirmul. Tagantjärele mõeldes algas minu pikk karjäär ikkagi tagasilöökidega. Olin pool aastat proff olnud, kui põlvevalud hakkasid pihta. Tiimi tolleaegne peaarst, prantslane Eric Bouvat ütles konkreetselt, et nende põlvedega ei ole võimalik profirattur olla. Vihast trotsi mul ei tekkinud, aga mõtlesin küll, kas see asi nüüd nii hull on.

Hakkasin võimalusi otsima. Aasta lõpus läksin operatsioonile, järgmine hooaeg jäigi vahele. Sain teadlikumaks, mida võiks veel teha, adusin, et biomehaanika on number üks. Hakkasin jälgima, et istuksin ratta seljas õigesti, kingaklotsid oleksid õiges asendis, sadul õige koha peal. Kuidas saakski tundide viisi teha midagi, mis on kehale asendi poolest sobimatu? Valisin õiged klotsid, panin endale sisetallad, mis olid minu jaoks täielik mängumuutus. Selle teadmiseni jõudmiseks pidin kuulama väga palju erinevaid arvamusi ja käima läbi päris palju arste.

Viisteist aastat hiljem on teadus ka muutunud. Mis veel oleks saanud teha?

Mul on üks koomiline lugu. Aastal 2008, kui läksin Prantsusmaale meeskonna juurde (AG2R – toim.) ja sain esimese ratta, siis käis sõiduasendi tegemine nii, et tiimi mänedžer Vincent Lavenu tuli minuga koos maja ette, andis mulle ratta, sõitsin sellega parkimisplatsil kaks tiiru ja ta ütles: «Braavo, kõik on hästi!» Tundub koomiline. Aga ainult napid 16 aastat tagasi täpselt nii oligi! Ei olnud treenereid ega kedagi, kes noortel silma peal hoiaksid. Tänapäeva mõistes lihtne hoolitsus oli väga valitutel, ka proffide mõistes.

Ainuüksi see, kuidas suurtuurideks valmistutakse, on teistmoodi: imevidinad, videod, juhtmed küljes, kehaanalüüsid.

Selle kohta on mul oma arvamus. Neid metoodikaid on nii palju, ja seadmeid, mida pähe ning külge panna ja mille peal magada, on nii palju, et mitte keegi ei jõua neid ära proovida. Kuskil tuleb piir ette, mida jõuab inimene 24 tunni jooksul endaga teha. Olen täiesti kindel, et vähem on rohkem. Ühel hetkel räägitakse, et tuleb jätta kõik süsivesikud, siis jälle, et tuleb neid hommikust õhtuni sisse süüa. See tsükkel on lõputu! Vahest on targem oma asja teha, seda, mis kindla peale töötab. Näiteks sõida mägedes, käi massaažis, hoolitse keha eest, naudi toitu. Aga kuula oma keha.

Kui Anett Kontaveidilt karjääri lõppedes küsisin, mida ta oma suurimaks saavutuseks peab, palus ta küsimust paari aasta pärast korrata. Kas sina oled nüüd poolteise aastaga välja mõelnud, mis oli sinu jaoks suurim saavutus? MMi 7. koht Eestile või olümpiamängude 9. koht või üldse klassikutel saadud tipp 15 kohad?

Mul ei ole ühtegi saavutust, mis oleks tekitanud üldrahvaliku laulupeo. Need mõned üksikud sähvatused on tähtsad ainult mulle endale. Kokkuvõttes on sport ikkagi üsna egoistlik tegevus: kõige suurema rahulduse peab saama sportlane ise. Kui ta pakub laiemas kontekstis rahvale rõõmu, siis on see boonus. Mul ei ole ühtegi sportlikku saavutust, mis defineerib mind ülejäänud elu. Vaatan seda natuke filosoofilisemalt. Sain sõita 17 suurtuuril, käia väga paljudes kohtades, tutvuda paljude inimestega ja päris korraliku keeleoskuse. Sain kõvasti sotsiaalsemaks, kui võib-olla oleksin Eestis kunagi saanud. Kindlasti on mu silmaring palju laiem. Iga noor eestlane võiks käia tiiru välismaal, et saada päriselt eurooplaseks.

Kangert hoiab Mihkelsile Pariisis pöialt

Tanel Kangert hoolitses Eesti ratturite selle sajandi parima tulemuse eest olümpiamängudel, kui sai Rio de Janeiros 2016. aastal üheksanda koha.

«Rios oleks mul võinud minna isegi paremini, sest olin kohtadel neli kuni kaheksa. Paraku ei julgenud ma laskumisel teiste meestega kaasa minna, sest eelmisel ringil oli Vincenzo Nibali risu pannud. Mul oli ikkagi enese alalhoiuinstinkt, jänes püksis. Aga see üheksas koht oli äge võidusõit. Rein Taaramäe aitas mind seal palju ja mul oli teinegi salajane abimees, leedulane Ramunas Navardauskas. Ta andis mulle oma pudeli, öeldes, et «ma niikuinii jään järgmisel tõusul maha, võta ja pane!» See on rattasõidus tore, et konkurendid on ka sõbrad,» meenutab Kangert.

Olümpiamedal on Kangerti sõnul ratturitele viimase aastakümnega tähtsamaks muutunud. «See on järjest tähtsam. Aastal 2016 oli ka näha, et paljud läksid Tour de France’ile, kuid kasutasid seda kõva treeninguna, et olla Rios löögivõimeline. Kogu minu toonasele tiimi olümpia tegelikult ju õnnestus täielikult: esiotsas oli viis Astana meest,» lisab ta.

Eestist on senini olümpiale pääsenud kaks või rohkem ratturit, kuid nüüd on rahvusvahelise reeglimuudatuse tõttu olukord keerulisem. Rios oli stardis 144 ratturit, nüüd aga 90. Kangerti sõnul teeb see väikeriikide võimalused õige ahtaks. «Neist pooled on sellised, kes peavad vaevu tasakaalu, järgmisest poolest osa on minusugused hea päeva vennad ja siis 25–30 meest jahib medalit. Fakt on, et tegelikult see ei ole maailma tipptase, mida näeme olümpial,»nendib ta.

Tõenäoliselt esindab Eestit Pariisis 20-aastane sprinter Madis Mihkels (Intermarché – Wanty), kelle kohta on Kangertil kiidusõnu.

«Ta on väga huvitav tüüp. Jaan Kirsipuu kutsub teda möirapulliks, sest ta on ratturi jaoks väga hea materjal. Ei löö millegi ees risti ette, tööd ei karda ja olen kuulnud, et oskab vabal hetkel ka ventiili lahti lasta. Näha on, et ta saab rahvusvahelises seltskonnas oma tiimikaaslastega väga hästi läbi, ka see on oluline. Soovin talle edu ja kui ta võtab riske ning läheb Pariisis esimes kümne koha peale välja, siis seda ta peabki tegema!»

Eks sellesama pika karjääri ja panuse eest Eesti sporti tervikuna said veebruaris riigi presidendilt ordeni. Kus sa ordenit hoiad?

Tean täpselt, kus see on. Kindlas kohas. Kui tuleb tahtmine välja võtta, siis vaatan ja imetlen.

Kui ootamatu see uudis oli?

Ikka väga ootamatu. Enda arvates oli karjääri lõpust ka tükk aega möödas. Ma üldse ei oota tunnustust, kõik on olnud mulle nii loomulik tegevus. Ma ei teinud ühtegi asja seepärast, et keegi kiidaks või teeks pai. Kui tänu tuleb, siis tuleb.

Kas sa praegu velotuure jälgid või pigem vaatad õhtul ETV spordiuudistest seisu?

Jälgin minimaalselt. Lasen silmad teinekord ProCyclingu lehelt üle, vaatan, kes poolpensionäridest veel alles on. Tean ju, et mõni teeb viimast võidusõitu, mõnel veel on üks aasta ees. Mõne kohta mõtlen, et ah, ta ikka veel sõidab! Ehk et natuke ikka jälgin. Kindlasti on sõidud põnevamaks läinud ja vaatamist oleks küll, aga ma lihtsalt ei raatsi ennast mitmeks tunniks teleri ette naelutada.

Mulle on silma jäänud, et kukkumisi on palju. Kas kiirused on väga suureks läinud? Ainuüksi hiljutine Baskimaa velotuur tundus mulle kui spordisõbrale väga õudne.

Eks need kukkumised saa tänu sotsiaalmeediale palju kõnepinda. Aga tõesti, kukkumiste tagajärjed on järjest raskemad, sest kiirused on meeletult suured. Näiteks kevadine Pariisi–Roubaix’ tuur, kus öeldi, et keskmiseks kiiruseks mõõdeti 47 km/h. Võib olla kindel, et kui just ei olnud kurv või tõus, siis tegelikult oli enamasti rauas üle 50 km/h. Selle pealt vastu asfalti käia on valus, aga veel hullem, kui hoo lõpetab järsult sein, müür või betoonvall.

Miks see nii on?

Kõlab nagu vanamehe jutt, et noored ei austa ja võtavad riski seal, kus ei ole vaja, aga selles on terake tõtt. Noored on väga head ja võib-olla nad ei tunnegi hirmu, mõtlevad, et on kõvad ja julgevad riskida. Ja nad ongi kõvad!

Tippsportlane poleks tippsportlane, kui tal poleks vigastusi. Oled sa kunagi lugenud, mitu hoopi oled saanud või on see paratamatus, mis käib ametiga kaasas?

Õigupoolest ei olegi päriselt midagi hullu juhtunud, paar luud läks veerandsajandi jooksul. Kuulen siin inimestest, kes kõnnivad trepil ja murravad korraga kaks hüppeliigest (viide loo autorile, kes tegi intervjuud kipsis jalaga – toim.). See, et pingelises olukorras asju juhtub, on täiesti loogiline. Kui need pole fataalsed või elumuutvad õnnetused, siis tuleb ennast lihtsalt kokku korjata, terveks saada ja leida julgus jälle üles. Eks see veri ole, mis rähnipoja puu otsa ajab. Natuke hirmus on küll alguses mäest laskuda, aga tahe tuleb alati päris kiiresti tagasi.

Mulle on alati tundunud, et armastasid seda spordiala väga palju ega olnudki vaja pööraselt riskima hakata.

See oli võib-olla ka probleem: ma ei läinud kunagi riskile, et üht sõitu nii kindla peale ära võita. Tiimil oli mulle teine roll. Pidin olema kogu karjääri 90–95% võidusõitudest kohal. Harva juhtus, kui mulle öeldi, et valmistuksin kolme kuu pärast toimuvaks võidusõiduks, sest selle kuuendal ja seitsmendal etapil on minu võimalus. Isegi kui oleks võimalus olnud, poleks ma osanud ennast niimoodi fokusseerida. Miks ma ühelgi klassikul oma taset välja ei sõitnud, oli seetõttu, et üheks päevaks valmistuda oli mulle väga keeruline. Rene Mandril oli näiteks vastupidi. Tema pigem suutis endast leida üheks päevaks rohkem kui võib-olla tase isegi lubas.

Tanel Kangert

  • Sündinud 11. märtsil 1987 Vändras.
  • Osalenud 17 suurtuuril (9 Giro d’Italial, 5 Tour de France’il, 3 Vueltal).
  • Parimad tulemused: 7. koht maailmameistrivõistlustel (2019); 9. koht Rio de Janeiro olümpiamängudel (2016); 11. koht Vueltal (2013); 13. koht Giro d’Italial (2015); 16. koht Tour de France’il (2018).
  • Kuulunud profitiimidesse AG2R (2008–2009); Astana (2011–2018); EF Education First (2019–2020); BikeExchange-Jayco (2021–2022).
Tanel Kangert.
Tanel Kangert. Foto: Karli Saul/EOK

Kas pärast karjääri lõpetamist oled saanud teha neid asju, mida tahtsid? Või on reaalsus ikkagi teine?

Jah ja ei. Kalale jõudsin rohkem, kui olin jalgrattur. Mootorrattaga sõitsin rohkem, kui olin jalgrattur. Kui jõuan poest kell pool seitse koju, ega siis aega lastegagi väga palju jää. Aga vabadust on rohkem. Vabadust valida, mida või kellega ma midagi teen.

Mida tahad spordile tagasi anda, kandideerides EOK sportlaskomisjoni?

Suuri mägesid ma ilmselt ei liiguta, aga kui sealt tuleb häid nõuandeid, siis ehk võetakse kuulda. Mul on ainult minu kogemus, mis ei ole piisav, et öelda, kuidas peab olema.

Tippsportlased jagunevad kaheks. Ühed teavad, et mingil hetkel pikk karjäär lõpeb ja selleks valmistutakse. Teistele tuleb see ootamatult. Sina kuulusid esimeste sekka. Kuidas sa ikkagi valmistusid?

Mõtlesin etappide kaupa. Mul olid loogilised pidepunktid, pere, lapsed. Teadsin, millal keegi läheb kooli ja siis ma arvutasin, kui vana ma olen. Kui sain ühel hetkel aru, et ma enam paremaks ei lähe, siis oli minu ainuke lootus hoida taset veel paar aastat. Paraku oli viimasel aastal palju õnnetusi ja jamasid, taset enam polnud ning see oligi peeglisse vaatamise koht. Kas on mõtet bluffida mänedžerile ja öelda tiimile, et kõik on hästi, panen edasi, et mingi raha välja teenida, või olla hoopis aus?

Raha ei olnud kunagi mulle motivaator, see oleks vale sportimisalus. Utreerin: raha pärast ei lähe ma viie kraadiga neljaks tunniks vihma kätte sõitma. Sa pead tahtma midagi enamat. Raha oli kõrvalprodukt.

Tõsi, meil oli mingist hetkest tiimis karjäärinõustaja, kes aitas tulevikule mõelda. Ta uuris, kas meil on investeeringud tehtud, kas on haridus või huvid. Võib-olla mul ongi keeruline end panna vehklejate või sõudjate kingadesse, sest minul oli teistsugune profisport.

Ma vastutasin täielikult selle eest, kas mul on hea leping ning kuidas ma seda täidan. Kui olen tasemel ja teen seda, mida tiim mult nõuab, siis saan selle lepingu. See oli üsna mustvalge. Meie lepingud aga ei hõlmanud haigekassat. Olen kogu aeg elanud Eestis ja maksnud oma maksud Eestisse, aga ma pole kunagi olnud n-ö palgaline. Hea tugi oli Eesti olümpiakomiteest, sest toetuste tõttu oli mul tervisekindlustus olemas.

Kas tulevikus lähed maratonidele harrastajaid piirama või näiteks veteranide MMile?

Eelmisel aastal käisin Tartu rattamaratonil, lisaks ühel Soome kruusavõistlusel. Võistlema ei tõmba mind enam miski. Nagu Reket ütleb: «Võidad rahvaliiga, võidad ikkagi vaid rahvaliiga.» See ei ole motiveeriv.

Ehk võistlemisest sa puudust ei tunne?

Kui ma ei võistle, siis ei tunne. Parem ei lähe ka. Kui ma selle maitse peaksin mõnel nädalavahetusel jälle suhu saama, siis äkki hakkabki jälle meeldima.

Tagasi üles