:format(webp)/nginx/o/2024/06/06/16126935t1h8f6c.jpg)
Kui enamik alasid kergejõustiku EMil on lihtsad ja loogilised – inimestele on aegade algusest ikka meeldinud omavahel võistelda, olgu jooksu-, hüppe- või heitealadel –, siis leidub ka üks, mille puhul võib kuklas tekkida küsimus: kelle mõte oli kaevata staadionile auk ja valada see vett täis?
Jutt käib 3000 meetri takistusjooksust, kus sportlastel tuleb veidi enam kui seitsme ringi jooksul ületada 28 tavalist ja seitse veetakistust. Sellest spordialast arusaamine muutub aga tunduvalt lihtsamaks, kui tõlkida selle nimi inglise keelde – steeplechase. Sest steeple tähendab inglise keeles kirikutorni ja chase võiduajamist.
Omapärase spordiala juured ulatuvad 18. sajandisse, kui Iirimaal pandi alus hobuvõiduajamisele. Kuna kirikud olid toona kõige kõrgemad hooned, sai neid hästi kasutada stardi- ja lõpp-punktidena. Nõnda kihutatigi hobusega ühe linna torni juurest teiseni, ületades tee peal loomaaedikuid, ojasid, kraave, kirikuaedu…
Ajaloo esimene takistusjooks – küll hobustega – peeti ajalooürikute põhjal 1752. aastal Iirimaa lõunaosas asuvas Corki maakonnas.
Nimelt olla kaks aadlikku, Cornelius O’Callaghan ja Edmund Blake tol õhtul Buttevanti lossis õhtust süües hakanud omavahel hooplema, kumb neist ikkagi on parem ratsutaja. Vastuse teada saamiseks otsustati korraldada võiduajamine lähedal asuva Doneraile’i linna kirikutornini.
See, kes jõudis 6,5 km (4 miili) kaugusel asuva tornini esimesena, kuulutatigi võitjaks. Lisaks aule ja kuulsusele tuli kaotajal võidumehele välja teha ka 2200 liitrit portveini.
Paraku ei ütle needsamad annaalid, kes võiduajamise võitis, kuid järgnevate aastate jooksul muutus säärane hobuvõiduajamine aina populaarsemaks, kuniks muutus 19. sajandil ka otseseks inimestevaheliseks (jooksu)duelliks.
Ajaloo esimene takistusjooksuvõistlus peeti Inglismaal 1830. aasta märtsis. 1839. aastal pandi Aintree linnas alus võistlusele British Grand National, mida peetakse tänapäevani.
/nginx/o/2024/06/06/16126936t1h194a.png)
Alles nii sajand hiljem kohandati spordiala ka inimese jaoks. Kergejõustikuareenile jõudis see esimest korda 1879. aastal, mil kuulus Inglismaa meistrivõistluste programmi. Kuigi distantsi pikkus on aegade jooksul erinenud – 1500, 2000, 3000 meetrit –, kuulub see 1900. aastast ka olümpiamängude programmi.
Seda siis meeste jaoks, sest naised pääsesid olümpiapüünele alles 2008. aastal Pekingis. EMi uks tehti neile lahti kaks aastat varem Göteborgis. See on mõneti ka põhjus, miks õrnema soo esindajad seda ala Eestis ajalooliselt ülemäära palju harrastanud pole.
Siiski tegi 2014. aastal EMidel otsa lahti Jekaterina Patjuk, kes tuli Zürichis 16ndaks. Tänavu loodab selle tulemuse üle joosta värske Eesti rekordi omanik Laura Maasik, kes hoiab oma hooaja tippmargiga (9.48,62) EMil osalejate seas 28. kohta. 30-aastase Maasiku teekond takistusjooksu juurde on olnud ühtaegu nii loogiline kui ka ebaloogiline.
Et tema vanemad Epp ja Erik on endised kergejõustiklased ning ema töötab tänaseni treenerina, kasvas Maasik sisuliselt üles staadionil. «Kuna ma seal tõepoolest palju aega veetsin, siis esimesi tõkkeid hakkasin ületama niimoodi, et tõke pandi tagurpidi maha, justkui kolmnurgaks, mismoodi sai sellise väikse, nii kümnesentimeetrise tõkke,» meenutab EM-debütant oma esimesi spordisamme.
Noorteklassides tegeles Maasik põhiliselt kaugus- ja kolmikhüppega ning jooksis tõkkeid, noppides Eesti meistrivõistlustel ka medaleid, kuniks nii 20-aastaselt otsustas spordi sinnapaika jätta ja tavaellu sukelduda. «Töötasin finantssektoris, erinevates pankades,» sõnab ta.
Ent isand Saatus ei tahtnud, et Maasik spordi päris sinnapaika jätaks, visates aastate jooksul tema teele erinevaid inimesi. «Pankades töötades hakkasid kolleegid mind aegamisi maratonidele ja maanteejooksudele kutsuma. Nii see vaikselt uuesti algaski, kuniks leidsin endale taas kergejõustiku- ja staadionialad,» krutib ta ajaratast neli aastat tagasi.
Ent kuidas jõudis ta takistusjooksuni? «Kuna olin kaugust ja tõkkeid noorena teinud, siis mõtlesin, et äkki annaks see kerge eelduse, et oleks lihtsam ka takistusi ületada,» kostab Maasik – kelle isa Erik on takistusjooksu Eesti eksrekordimees – muigelsui.
Kui üritada tavainimesele selgitada, mis on tavalise, n-ö siledal maal kulgeva ja takistusjooksu suurim erinevus, siis esimeseks märksõnaks on rütm. «Takistusjooks pole samas rütmis pikk kerimine, vaid sul peab olema oskus erinevate rütmimuutustega toime tulla,» osutab Maasik iga 78 meetri tagant ilmuvale takistusele, millest tuleb üle hüpata.
Ent seegi kõlab lihtsamalt, kui tegelikult tundub. Kui üksinda staadionil lipates ei tekita 76,2 cm kõrge takistuse – meeste takistus on 91,4 cm – ületamine enamikule probleeme, siis grupis joostes on olukord kohe teine. «Pundis on keerulisem takistust näha, mistõttu tuleb sul seda inimeste vahelt justkui veidi ennetada ja sammu sättida,» kirjeldab Maasik nüanssi, mis taas jooksurütmi lõhub.
Samuti mängib rolli väsimus, sest mida ring edasi, seda suuremat pingutust takistusest üle hüppamine nõuab. Tuginedes aga ainult lihasmälule – et eelmisel ringil tuli teha niisugune pingutus – on kerge alt minna ja koperdada. Ent väsimus ei mängi rolli ainult hüppele minnes.
Kõigest neli aastat tagasi uuesti spordi juurde jõudnud Laura Maasik on pealtnäha arenenud seitsmepenikoorma saabastega. Kui 2020. aastal oli tema 3000 m takistusjooksu tippmark 10.24,71, siis praeguseks on ta selle viinud 9.48,62ni, mis tähistab maikuust ka Eesti rekordit.
Kui esialgu tegeles ta jooksmisega pangatöö kõrvalt, siis kaks aastat tagasi otsustas ta teha kannapöörde ja leida endale uue, poole kohaga kontoritöö, mis võimaldaks rohkem spordiga tegeleda.
/nginx/o/2024/06/04/16122869t1h20ef.jpg)
«Käia täiskohaga tööl ja teha samal ajal sporti – see polnud minu jaoks päris see balanss, et elada õnnelikku elu. See meenutas rohkem kaht töökohta, kus lõpuks ei suutnud kummalgi päris seda saavutada, mida võinuks. Nõnda otsustasingi, et praegu on veel selline aeg, et anda endast spordis kõik ja küll ühel hetkel panen täisenergia taas kontoritöösse,» selgitab Maasik muudatuse tagamaid.
Millal ta selle tagasipöörde teeb, on hetkeseisuga muidugi raske öelda, sest aina paranevad tulemused motiveerivad teda üha rohkem pingutama. «Olen tõesti väga stabiilselt arenenud ja tahaks väga, et see jätkuks. Eks ole näha, milline mu kõige parem aasta tuleb ja kuhu jõuan, kuid mu peamine eesmärk on lihtsalt võimalikult palju aastaid tervelt sportida ja kogu aeg paremaks saada,» sõnab Maasik, kes harjutab britt Glen Granti näpunäidete järgi.
Ameeriklane Evan Jager oli 2015. aasta Pariisi Teemantliiga etapil lähedal maagilise kaheksa minuti piiri alistamisele – seda on aegade jooksul suutnud vaid 13 meest. Ent lõpusirgel olnud viimast takistust ületades ei pidanud tema väsinud jalad vastu ning Jager kukkus maandudes, kaotades nõnda võidu ja jäädes 45 sajandikuga alla ka maagilisele piirile. Lohutusauhind: 8.00,45 on tänaseni püsiv USA ja Põhja-Ameerika maailmajao rekord.
Kõige rohkem kukkumisi esineb takistusjooksus mõistagi (kuri)kuulsal veetakistusel, mis on koguni 3,66 meetrit pikk ja 70 cm sügav. Takistuse pikkusest tulenevalt on sealne pingutus kõige suurem ning kuigi sportlastel on võimalik takistuse pealt ennast jalaga n-ö ära tõugata, ei pruugi seegi alati aidata. Sest väsinud jalad on ikkagi väsinud jalad...
:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)