:format(webp)/nginx/o/2024/06/07/16129087t1h8b8a.jpg)
Eestlastele on ikka meeldinud ennast võõraste sulgedega ehtida, ning kuigi üks säärane medalilootus jätab tänavuse kergejõustiku EMi vahele – Katrin Klaubi rootslannast kaugushüppeõpilane Khaddi Sagnia –, siis kettaheites on meil jätkuvalt võimalik kaasa elada sloveen Kristjan Čehile.
Kuigi eksmaailmameister loobus tänavuse aasta alguses olümpiavõitja Gerd Kanteri teenetest, valab ta jätkuvalt igapäevaselt higi Eestis, kuuludes märtsist Mart Olmani treeninggruppi. Kes Olmanist väga palju varem kuulnud pole, see võtku nüüd aeg maha ja lugegu.
35-aastane Olman on endine vasaraheitja, kes 7,26-kilogrammise raudmuna parimal juhul saatnud 66.95 peale. Eesti meistrivõistlustel jõudis ta karjääri jooksul teenida kaks kulda, viis hõbedat ja neli pronksi, sealjuures oli ta poodiumile lähedal ka mullu, kui selle alumisest astmest jäi lahutama kõigest 22 cm.
Rahvusvaheliste tiitlivõistluste õhku õnnestus Olmanil sportlasena nuusutada vaid noorena, kui osales 2008. aasta juunioride MMil, kus tuli 13ndaks. Ent selle «vea» on ta praeguseks parandanud treenerina, kellena tavatöö kõrvalt – ettevõtlusega tegutsev Olman on hariduselt magistrikraadiga teedeehitusinsener – juba kaheksa aastat tegutseb.
Arvestades, et Olmani näol on tegemist endise vasaraheitjaga, on tema tegutsemine kettaheitetreenerina pealtnäha kõike muud kui loogiline. Ent nagu elus ikka, sai kõik alguse juhuse tahtel.
Nimelt otsis Eesti Paraolümpiakomitee 2016. aastal noorele kettaheitjale Egert Jõesaarele juhendajat ning kuna sealsed inimesed teadsid Olmani, tõmmatigi talle traati ja tehti vastav pakkumine. «Siis ma mõtlesingi, et miks mitte, huvitav ju!» meenutab ta mõneti elumuutvat hetke.
Egert Jõesaar on parakettaheitja, kelle isiklik rekord on 52.20. 2021. aasta Tokyo paraolümpial saavutas ta 44.07ga viienda koha, neli aastat varem Rios oli ta kaheksas. MMidel ja EMildelt on tal samuti ette näidata mitmeid esikuuiku kohti.
Tänavusel MMil oli Jõesaar pikalt kinni elu esimeses tiitlivõistluste medalis, kuid viimasel katsel trügiti ta poodiumilt välja. «See on minu elu parim maailmameistrivõistluste koht ja tulemus. Natuke jäi kripeldama viimase katsega kaotatud pronksmedal, aga see on sport!» sõnas Jaapanis Kobes 51.01 heitnud Jõesaar pärast võistlust.
«See oli Egerti selle hooaja üks esimesi võistlusi, tulemus üle 51 meetri on heaks alguseks hooajale. Võib eeldada, et suve lõpus toimuvatel paraolümpiamängudel on meeste kettaheite tase veelgi kõrgem ning kõrgete kohtade eest võistlemiseks tuleb isiklikku tippmarki suve jooksul parandada,» sõnas treener Mart Olman mai keskel.
/nginx/o/2024/06/06/16126993t1hda50.jpg)
Olmani sõnul julges ta väljakutse vastu võtta seepärast, et parasportlase puhul algab niikuinii kõik nullist, kuivõrd neil ei pruugi toimida kõik samamoodi nagu tavasportlastel. «Leidsin, et see on minu jaoks hea võimalus,» sõnab kuni tolle hetkeni vaid nooremaid vasaramehi abistanud sportlane.
Aus küsimus on siinkohal, et kui väga sina peal vasaraheitja Olman selleks hetkeks üldse kettaheitega oli? «Eks ma noorena olin ikka heitnud, kuid kuna Eestis olid sel ajal minust oluliselt suuremad, pikemad ja kiiremad mehed ees – Märt Israel, Martin Kupper, Gerd Kanter, Aleksander Tammert – siis ainuüksi neile, ja seejärel uuesti endale otsa vaadates sain aru, et mul pole isegi Eesti meistrivõistlustel võimalik kõrgete kohtade eest võidelda,» alustab ta kerge ringiga vastamist.
See on siis põhjus, miks jäi Olman pidama vasaraheite juurde, kuigi Audentese spordigümnaasiumis Ants Kiisa treeninggruppi kuuludes õnnestus tal kogu aeg paralleelselt pealt näha kõike seda, mida kettamehed tegid.
/nginx/o/2024/06/07/16129088t1h962c.jpg)
«Ma juhtusin olema näiteks Märt Israeli treeninggrupis tol talvel, kui nad harjutasid Vésteinn Hafsteinssoniga esimest aastat online digital coaching’ut. Ehk iga hommik, kui heitma hakkasime, oli Vésteinn kaameraga meie ees. Nii ma kuulsingi iga mõtet ja jutuajamist pealt,» meenutab ta.
Nõnda pani Olman kõrva taha esimesed tarkuseterad ning pärast Jõesaare enda tiiva alla saamist hakkas ta ennast juba teadlikumalt täiendama. Seda nii Eesti korüfeedega suheldes kui ka kõikvõimalikel koolitustel käies, nii Eestis kui ka välismaal. «Olen kasutanud kõiki võimalusi, mis vähegi võimalik, et end kettaheite alal arendada,» kostab juhendaja, kelle treeninggrupiga liitus kaks aastat tagasi ka Priidu Niit (isiklik rekord 60.69).
Ometi ei osanud Olman metsikuimaski unenäos unistada, et ühel hetkel helistab talle (eks)maailmameister ja küsib: kas ma võiksin samuti sinu hoole alla tulla?
Juhendaja tunnistab ausalt, et tal vajus Čehi küsimuse peale suu ammuli. «Mina tegin ju rahulikult Priidu ja Egertiga oma tööd ega mõelnudki millegi sellise peale,» ei varja ta üllatust.
Automaatset jah-sõna ta aegade viienda kettakaare omanikule siiski ei andnud. «Mõtlesin ikka päris kaua, aga kuna üks heitja mahtus meile gruppi juurde – üle kolme ei saa – ja teised olid samuti päri, siis pärast pikki arutelusid Kristjaniga sai ikkagi nõustutud,» selgitab ta.
Võtmefraasiks on siinkohal just «pikk arutelu», sest Olman soovis enne Čehi paati võtmist aru saada, mida sloveen üldse koostöölt ootab.
«Kettaheites on üldiselt lihtne: tulemust saab mõõta meetrites ning eks tal olid peas teatud soovid olemas. Mida mina soovisin, oligi kiiresti aru saada, millele ta tahab treeningutel põhifookuse seada ja mis on need detailid või tehnikanüansid, mis peaksid paremaks saama,» selgitab Olman ning annab mõista, et olulisim oligi, et nende omavahelised arusaamad ühtiks.
«Kui mina ütlen talle midagi, millesse tema ei usu, siis meil pole ju mõtet sellega tegeleda. Sellisel tasemel sportlase – Kristjani rekord on 71.86 – puhul loevad detailid ning edasi arenemiseks ongi vaja võib-olla ainult kaks-kolm protsenti. Ehk selles mõttes on see koostöö kõike muud kui klassikalises mõttes treeneritöö ning paljud sisendid tulevad tegelikult sportlaselt endalt,» sõnab Olman, misjärel lisab kiirelt, «ja füsioterapeudilt [Risto Jamneselt], et mida võib ja tohib koormata, mida mitte.»
Tunamulluse kettaheite maailmameistri Kristjan Čehi otsus olümpia-aastal treenerit vahetada üllatas paljusid. Sloveen nendib samuti, et see oli riskantne, kuid samal ajal ka vältimatu. «Asjad lihtsalt ei toiminud ning kuna tahtsin võistlushooajal väga hästi heita, siis oli see vajalik,» sõnas ta kuu aega tagasi Jõhvis.
«Olin märtsis lausp*sk ja heitsin trennis 60 meetrit. Kui nägin, et midagi ei tule välja, siis hakkasin endas kahtlema. See polnud mulle hea ning pidin muudatuse tegema, sest sportlasel on ainult üks karjäär, mis pole väga pikk,» jätkas ta.
Praeguseks on ta Mart Olmani käe all treeninud kolm kuud. Mis on need muudatused, mida tehtud? «Üldine treeningplaan pole liiga palju muutunud, sest mõned kuud enne olümpiat ei saa kõike muuta. Aga töötame tehniliste detailide kallal, et tehnikat parema saada. Ütleksin, et see töötab, sest asjad vähehaaval loksuvad paika,» lausus kettavägilane EMi eel.
Loksumist on olnud ka tema tänavustes tulemustes, mis olnud vastavalt: 70.48, 64.64, 68.60, 67.92, 65.12. Ometi on Čeh veendunud, et liigub uue juhendaja käe all õiges suunas. «Usun sellesse ja arvan, et varem või hiljem hakkab kõik see, mida treeningutel teeme, ka võistlustel täielikult välja tulema. See on ainult aja küsimus ja siis tulevad ka tulemused,» sõnas ta.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/14/15946347t1h7b8c.jpg)
Pärast arutelusid oli juhendaja nõus siiski Čehi kampa võtma, kuna leidis, et temalgi on võimalik koostööst väga palju õppida. Ent üht asja ta siiski sloveenile enne treeninggrupiga liitumist ütles: ta võib küll olla maailmastaar, kuid treeninggrupis on kõik võrdsed ja Čehil tuleb sellega arvestada.
Sellega oli kaks aastat tagasi Oregonis MM-kulla kaela saanu päri, sest tegelikult oligi hea punt – Čeh oli Olmani õpilaste Egert Jõesaare ja Priidu Niiduga erinevates laagrites ja hallides varem kokku puutunud – ja nendega omavaheline klappimine üks põhjus, miks sloveen selle kõne Olmanile tegi.
Teine põhjus oli kettavägilase soov jääda Eestisse harjutama, kuivõrd siin elab-treenib ka tema elukaaslane, vasaraheitja Anna Maria Orel.
/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)