PM ROOMAS ⟩ Eesti kolmik lõpetas EMil esikümnes. Nurme: ülikõva! Palju Euroopas riike ongi?

Tehtud! Kõik kolm starti tulnud Eesti jooksjat jõudis EMil ka ilusti finišisse. Foto: Eero Vabamägi

Kuigi Tiidrek Nurme, Leonid Latsepov ja Olavi Allase Roomas toimuval kergejõustiku EMil poolmaratoni suurde mängu ei sekkunud – lõppkohad vastavalt 40., 51. ja 53. – siis kolmekesi aitasid nad Eesti ikkagi Euroopa kümnendaks (pool)maratoniriigiks.

Nimelt peeti EMil ka tiimiarvestust, kus arvesse läks kolme parema mehe aeg, mis summeeriti. Selles arvestuses, nagu ka individuaalselt, triumfeeris kodupubliku rõõmuks Itaalia, hõbe rändas Iisraeli ja pronks Saksamaale.

Eesti trio platseerus kokkuvõttes 10. kohale, mis, tõsi, tähendas lõpetanute seas ka viimast kohta. Ent see tõsiasi, et Portugal ja Türgi lõpptulemust kirja ei saanud, või et üldse ainult 12 riiki koondisega väljas oli, meie mehi kuidagi ei morjendanud.

Tiimide arvestus poolmaratonil. Foto: European Athletics

«Palju Euroopas riike ongi, nii 45+?» küsis Nurme esimese asjana, kui oli kümnendat kohta Eesti ajakirjanikele rõhutanud. «Me natukene alahindame seda, et kaks viimast ei lõpetanud. Ja seegi pole ju meie viga, et ülejäänud 33* Euroopa riiki oma meeskonda välja ei pannud. Meie väikese Eestiga olime ikkagi tiitlivõistlustel kohal!»

Latsepov torkas samal toonil vahele: «See on nende mure! Meie tegime oma ära!»

*Kuivõrd Venemaa ja Valgevene jäid kõrvale, osaleb Rooma EMil 48 riiki. Poolmaratonis olid tiimiga väljas 12 koondist, seega kõrvale jäi 36 riiki.

Siinkohal on paslik selgitada, et selleks, et tiim välja panna, pidi igast riigist kaks jooksjat normi või edetabeli alusel EMile peale saama. Alles seejärel eraldati vastavale riigile ka n-ö kolmas koht, mida meil täitis muidu staadionijooksjana (peamiselt 1500 m) tegutsev Allase.

Olavi Allase jooksis Roomas alles elu teist poolmaratoni. Foto: Eero Vabamägi

«Tegelikult on see arusaamatu, sest Euroopas on nii palju suuri riike ja palju jooksjaid. See, et nad pole suutelised kolme meest, kes oleks võimelised EMil jooksma, välja panema, on narr. Meie kasutasime aga võimaluse ära ja tulime kümnendaks, mis on ülikõva. Eesti on pildis ja jääb ajalukku sellega siin Roomas,» toonitas Nurme veel tõsiasja tähtsust.

Kui rääkida isiklikus plaanis, siis meie kiireim oli Rooma tänavatel täna Nurme, kes läbis 21,0975 kilomeetrit ajaga 1.05,00, mis andis 40. koha. Kuidas jooks tema jaoks kulges?

Tiidrek Nurmel tuli lõviosa distantsist joosta üksi. Foto: Eero Vabamägi

«Mina jooksin algusest peale täiesti üksinda, kuid see oli ka enda teadlik valik, sest ma ei tundnud, et mul oleks selline start nagu esimestel. Paljud olid ahned ja läksid kiirematega kaasa, aga need püüdsid distantsi peale lihtsalt kinni,» sõnas 10 km peal alles 52. kohta hoidnud Nurme.

Enda jooksuga jäi ta rahule nii 16. kilomeetrini, pärast mida läks veidi raskemaks. «Siis hakkas natukene tempo ära vajuma ja viimase kahe kilomeetri peale nuriseks juba rohkemgi – võinuks tugevam lõpuspurt olla,» lisas ta.

Päris viimastel meetritel tuli meie mehel ka hispaanlane Ibrahim Chakir endast mööda lasta. Selle kohta muigas Nurme: «See, et ta lõpus tuli, muidugi oli loll tunne, aga mis sa teed. Ta oli muidugi kiire mees, minust kiirem, aga ma ei vaadanud tagasi ja lõpuks on niikuinii kõigil raske. Tema suutis need viimased paar sammu kiiremini teha, kuigi mõistagi oli see ebameeldiv, sest keegi ei taha seda.»

Staadionile jõudes oli Tiidrek Nurme veel 39. kohal. Foto: Eero Vabamägi

51na ja ajaga 1.07,09 poolmaratoni lõpetanud Latsepov oli finišis meie meestest selgelt kõige nördinum. «Mina jäin algusest peale Tiidreku grupist maha ja pidin väga palju üksi töötama. Samas hoidsin oma kohta ja näitasin seda, milleks olen praegu võimeline. Paraku on tase selline ja tuleb teha omad järeldused.

Ma ei tea, kas on vaja rohkem puhata või rohkem treenida. Tuleb analüüsida, mis seisus keha on ja mida oleks kasulikum edasi teha. Praegu on küsimusi rohkem kui vastuseid. Tahaks need leida, miks tänane jooks läks oodatust kehvemini,» sõnas Latsepov, kelle tippmark poolmaratonis on kolm minutit kiirem.

Leonid Latsepov oli finišis nõutu ja nördinud. Foto: Eero Vabamägi

57 lõpetaja seas 53ndana finišisse jõudnud ja stopperi 1.07,48 peal kinni pannud Allase jäi oma karjääri teise (!) poolmaratoniga rahule. «Tulin siia ju eelviimase isikliku rekordiga, kõigest kuus sekundit olin kreeklasest [Panagiotis Karaiskosest] aeglasem, kellega koos ka esiti jooksin.

15 km peal tundsin aga ennast hästi, nägin enda ees teisigi mehi ja hakkasin neid, kes on minust tugevamad, püüdma. Lõpuks sain kolm tükki ka kätte – selles mõttes olen rahul,» sõnas igapäevaselt vangivalvurina tegutsev Allase.

Olavi Allase koos kreeklasega, kelle ta lõpuks enam kui minutiga selja taha jättis. Foto: Eero Vabamägi

Mis puudutab tänast ilma, siis see oli jooksjaid pigem soosiv: sest kui eelmistel päevadel oli Roomas lauspäike ja temperatuuripügal hoidis 30st ülespoole, siis poolmaraton toimus pilvise ja nii 26-kraadise ilmaga.

«See tegi elu oluliselt lihtsamaks,» kinnitas ka Nurme, kuid lisas, et palavusest siiski pääsu polnud. «Ma ei kujuta ette, kuidas oleks selle jooksu ilma jäämütside ja külmade veepudeliteta korralikult ära teinud. Ilmafaktor oli kindlasti mõjuv – kellele rohkem, kellele vähem – ja paljud tipud, kes lähevad olümpiale, jooksid täna tagasihoidlikumalt.»

Häirivad munakivid

«Talvel võiks siin väga kiiresti joosta, sest tegemist on kiire rajaga,» torkas ka Latsepov vahele. Misjärel täpsustas, et seda juhul, kui esimeste kilomeetrite munakividega kuidagi ära kohaneda. «Seal olid nagu jää peal, joosta tuli teistsuguse tehnikaga.»

Nurme oli sama meelt: «Jah, munakivi oli häiriv, kuid samas oli rada tervikuna vähemalt huvitav. Mõnel rajal hakkab sul igav, aga siin mitte. Ma ei saanud arugi, kui esimesed viis kilomeetrit olid tehtud, lisaks oli eestlasi igal pool lippudega!»

Vatikanis asuval Püha Peetruse platsil tuli jooksjatel taas «nautida» munakive. Taamal on näha ka üht paljudest raja ääres olnud Eesti lippudest. Foto: Eero Vabamägi

«Tõepoolest väga palju eestlasi oli raja ääres. Nii iga poole kilomeetri tagant oli keegi. Tunduski, et rajal olid ainult Itaalia ja Eesti fännid,» nõustus ka Latsepov.

«Ka soomlased ja lätlased, kes lippudega lehvitasid, elasid tegelikult ju meile kaasa, sest neil polnud omadele kaasa elada. Hüüti meile «Tere hommikust!»,» osutas Nurme taas tiimiarvestusele.

«Jaa, ka minule hüüti kõvasti «Viro, Viro!»,» lisas Latsepov.

Mis saab edasi?

Suve tippsündmus tehtud – nimelt ühelgi meie maratoonaril Pariisi olümpiale asja pole – seavad Nurme ja Latsepov nüüd pilgu septembrikuise Tallinna maratoni suunas. «Esialgu tuleb välja puhkus ja seejärel laager Prantsusmaal,» avaldas viimane neist edasisi plaane.

Nurme võttis sõnajärje üle. «Just, töö läheb edasi, sest tippspordis ei saa lubada juhtme seinast tõmbamist. Tallinna Maratonile kutsutakse tänavu ka tugev eliitgrupp, seega näeme vaeva, et välismaalased Eestis selja taha jätta ja sealt häid punkte Tokyo MMiks koguda,» andis 38-aastane sportlane mõista, et susside varna riputamist ta isegi ei kaalu.

38-aastane Tiidrek Nurme vaatab ikka tulevikku. Foto: Eero Vabamägi

«Mind pass ei huvita. Vaatan ikkagi seda, kuidas tervist on, sotsiaalset keskkonda ja finantsilisi vahendeid, et asjaga tegeleda. Kuidas ma poole tööpäeva pealt minema jalutan? Asi tuleb ikkagi lõpuni viia! Järgmine aasta on Tokyo MM ja kevadel ka maratoni EM Belgias Leuvenis. Kindlasti tuleb edasi liikuda ja tahan nautida ka seda, et mul on kodumaal selline vihane konkurent [Leonidi näol] olemas.

Allase oma edasisi plaane öelda ei osanud. «Talvel tegin küll selle tembu, et jooksin Sevilla poolmaratoni ära ja kolm nädalat hiljem tulin 1500 m Eesti (sise)meistriks, kuid hetkel arvan, et see ei õnnestu,» kippus ta juuni viimasel nädalavahetusel toimuvaid Eesti meistrivõistlusi välistama. «Eks ole näha, kuidas ma taastun, kuid minul ei käi see nii ruttu kui maratonimeestel.»