ANALÜÜS ⟩ Rahal ega treeneritel pole rahvust. Ka eestlane võib olla hea jalgpallitreener!

Eesti koondis tänab fänne pärast võidukat mängu Fääri saartega. Foto: Sander Ilvest

«Jür-gen Henn! Jür-gen Henn!» kaikus laupäeva õhtul Lilleküla staadionil nii enne kui ka pärast mängu ja korduvalt ka mängu jooksul. See oli Eesti koondise fännide vastus jalgpalliliidu otsusele vahetada meeste koondise peatreenerit, asendades Thomas Häberli Jürgen Henniga.

Henn oli 2021. aastal viinud FC Flora esimese Eesti klubina eurosarja alagruppi ning sealgi esineti väärikalt. Henn suutis väga raskel eelmisel aastal Flora ikkagi Eesti meistriks tüürida – viie aasta jooksul neljandat korda. Temas nähti loogilist järgmist koondise treenerit. Ja nüüd see ongi juhtunud. Tema debüütmängus alistati Balti turniiri poolfinaalis Fääri saared 4:1.

Olgem ausad: taevasse selle tulemuse järel tõusta ei saa. Fäärid pole suur jalgpalliriik, lisaks jäi nende peatreeneri Hakan Ericsoni sõnul ligi 20 võimalikku koondislast tulemata. Aga kaalukausse võrdsustas asjaolu, et Henn oli oma uusi ideid saanud mängijatele jagada kõigest paar päeva. Pole mingit põhjust saavutatud võitu kuidagi maha teha, samas antakse endale aru, et edaspidi lähevad vastased üha raskemaks.

1 Jalgpallipidu

Niisugust õhkkonda polnud Lillekülas juba mõnda aega nähtud. 3919 kohale tulnud fänni olid algusest peale positiivselt meelestatud. Henn vaatas soojendust treenerite kabinetist ning tuli õue alles mängu alguse eel, enne meeskondade sissemarssi. Ta suundus Eesti koondise pingi poole ning fännid skandeerisid tema nime. Henn pöördus nende poole, pani käe südamale, lehvitas ja kummardas. Südamlik algus.

Tallinna poistekoori saatel lauldi hoogsalt hümni ning kui mäng algas ja Eesti esimeste kobavate minutite järel oma veerand tundi vastaste poolel askeldas, elas publik sellele hoogsalt kaasa.

Veidi hiljem aga läksid Fäärid ootamatult juhtima ning see tähendas kõigile šokki. Aga publik ei kadunud meeskonna tagant. Ning kui uus rünnakulaine üles võeti ja Alex Matthias Tamm 43. minutil viigistas, läks möll lahti.

Henn saadeti mõni minut hiljem poolajapausiks riietusruumi taas tema nime hüüdes.

Üks noor fänn soovis Eesti teise värava löönud Henri Anieri särki. Ja ta sai selle! Foto: Sander Ilvest

Teine poolaeg oli vaevalt alata jõudnud, kui Henri Anier viis Eesti juhtima. Põnevus säilis, aga Henni nimi oli fännidel aeg-ajalt ikka huulil. Ning kui lõpu eel tuli 3:1 ja 4:1, siis üha uuesti.

«Suur tänu inimestele, kes vaatama tulid! Loodan, et kõik, kes täna staadionil käisid, nii mängijad kui ka publik, saavad hea tundega koju minna,» tänas koondise kapten Karol Mets.

«See oli kohati nagu uskumatu, töö teevad ikkagi mehed väljakul. Mängijate ees oli natuke piinlik. Nemad töötavad, nemad jooksevad, aga et selliselt hüüti, tekitas väga-väga uhke tunde ja tänan kõiki fänne toetuse eest. Niisugust atmosfääri pole staadionil ammu olnud. Aitäh meeskonnale ja aitäh fännidele! See keemia töötas mõlemat pidi,» lausus Henn tänulikult.

2 Treenerite lähenemise põhimõtteline erinevus

Eestis on väga sagedane komme vaadata erinevate pallimängualade treenerite otsingul agaralt välismaa poole, samas võib mõni kodunegi spetsialist olla väga tulemuslik.

Kui vaadata jalgpalli, siis oli loomulik, et 1990-ndatel hakati kiikama piiri taha, sest N Liidu ajal oli see mäng meie mail päris ära suretatud. Islandlane Teitur Thordarson tuli ja õpetas meid, kuidas kaitsma hakata, hollandlane Arno Pijpers läks seejärel juba järgmiste sammude juurde. On sümboolne, et Pijpers on nüüd Henni tiimi liikmena koondises tagasi. Aga sisuliselt konsultandina ja suhtleb vaid eraldi treeneritega, nii et kogu tiimitöö käib eesti keeles.

Eespool sai üles loetletud Henni saavutused Floraga. Klubitöös sai ta oma süsteemi üles ehitada mitu aastat. Nüüd tuli ideed ja uued mõtted – eelkäija Thomas Häberli juurutatuga võrreldes oli mitu põhimõtteliselt uut asja! – viia mängijateni aga paari päevaga. Ent nagu mäng näitas, saadi kõigi koostöös suures plaanis hakkama.

Eesti koondise praegune peatreener Jürgen Henn (vasakul) ja eelmine peatreener Thomas Häberli (paremal) rääkisid eelmisel kuul koos jalgpalliliidu presidendi Aivar Pohlakuga, miks ja just nüüd otsustati treenerivahetuse kasuks. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

«Suurim muutus on see, et meie formatsioon väljakul on teine, mängijate asetus teistsugune (4-4-2 – toim). Teiseks ülesanded, kuidas me tahame pressi teha ja kuidas otsime võimalusi, et mitte jääda liiga passiivseks ning ainult kaitsta, kaitsta, kaitsta. Vahepeal tuleb minna ka üles pressingut tegema, et ka vastane peaks võtma vastu kiiremaid otsused – need on suuremad muutused, mida me kahe päevaga oleme jõudnud teha,» tõi Mets välja olulisima.

Tegelikult ütles Mets ridade vahel ära Häberli ja Henni lähenemise põhimõttelise erinevuse! Otsitakse võimalusi, kuidas mitte jääda liiga passiivseks. Mängupilti arvestades eelmise üheksa kuu jooksul ei otsitud, vaid meile teatati hoopis, et peame vaatama, kust me tuleme.

Nojah.

Kui tahame umbkaitses istumist vältida, on Henni lähenemine ainuvõimalik. Balti turniiri mängude abil üritatakse uus süsteem saada sügisesteks Rahvuste liiga mängudeks hoopis tugevamate vastastega nii töökorda kui võimalik.

3 Ootame ära nii sügise kui ka järgmised aastad

On selge, et Henn on kaasaegset jalgpalli viljelev treener. Ta on palju töötanud ja õppinud, ümbritsenud end pädevate inimestega. Ta jõudis tulemuseni Floraga ja miks mitte ei või jõuda ka koondisega. Ta tõestab oma korvpallikolleegi Heiko Rannula kombel, et treeneri rahvust pole mõtet vaadata.

Loomulikult on suurtest jalgpalliriikidest pärit treeneritel lihtsam, nad on lapsest peale elanud tippvuti sees. Henn peab nendega võrreldes rohkem töötama. Aga tööga on iga juhendaja võimeline vinnama end tasemele, kus ta saab hoolealustest maksimumi kätte.

Jürgen Henn pani oma esimeses mängus koondise peatreenerina vahetustega täppi. Kaks viimast väravat lõid vahetusmehed Edgar Tur ja Danil Kuraksin (pildil) – mõlemale oli see koondises debüütväravaks, ühele oma viiendas ja teisele teises mängus... Foto: Sander Ilvest

Kuivõrd see õnnestub tal Eesti koondisega, tuleb hinnata pigem mängudes endast tugemamatega. Esimesena saab seda näha sügisestes kohtumistes Rootsi, Slovakkia ja Aserbaidžaaniga. On võimalik, et kõike õpitavat ei jõuta selleks ajaks veel rakendada. Nagu Henn ise rõhutas, on tulemused tähtsad, aga samavõrra tuleb jälgida võistkonna arengut. Ning ühel hetkel peaksid tulemused ja mängupilt sünkrooni minema.

Laupäeval igatahes tehti mängus Fääri saartega 17 pealelööki vastase 6 vastu ja tulemus 4:1 oli igati adekvaatne. Teisipäeval ootab Kaunases ees Balti turniiri finaal.

Oma süsteemi ülesehitamise protsess võib võtta mitu aastat. Seetõttu oli mõistlik sõlmida Henniga leping 2027. aasta lõpuni. Jalgpalliliidus usutakse tõsimeeli, et koondis on võimeline jõudma 2028. aasta EMile. Ehk miks mitte ei võiks Henn teha Tarmo Rüütlit. Sest kui 2012. aasta EMil osalenuks – nagu praegu – 24 meeskonda, jõudnuks Rüütli oma satsiga suurturniirile.