/nginx/o/2020/01/29/12901626t1h45a5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/06/10/16137712t1h006f.jpg)
Kergejõustikuvõistluste üheks põnevamaks alaks on kahtlemata 4x100 m teatejooks, mis pakub ikka ja jälle kõvasti draamat. Tänavu Roomas on sellel alal esindatud ka Eesti naised, mistap ala teile lähemalt tutvustame.
PM ROOMAS ⟩ Teatejooksudes tulebki riskida, mitte kindla peale minna
Kõige esimese asjana tuleb ära klaarida see, et kuigi distantsi nimetus on 4x100 meetrit, siis tegelikult tuleb võistkonna liikmetel kamba peale läbida 460 meetrit. «Teine, kolmas, neljas vahetus jooksevad kõik lendstardist ehk 20 meetrise hoovõtuga,» selgitab teatekoondise peatreener Rauno Kirschbaum.
See on ka põhjus, miks Roomas startiva kvarteti – Miia Ott (11,53), Ann Marii Kivikas (11,49), Kreete Verlin (11,80) ja Diana Suumann (11,64) – ühine tippmark (44,81) on nende isiklike rekordite summast (46,46) palju kiirem. Kuid selleks, et aeg veel parem oleks, tuleb millimeetri pealt paika panna veel mitmeid detaile.
/nginx/o/2024/06/04/16122891t1hdf8e.jpg)
Nagu eeldada võib, peitub teatejooksu võti teatevahetuses, mis tuleb korrektselt sooritada 30-meetrises alas. Kui vanasti kiputi meil arvama, et hea vahetus toimub tsooni keskel, siis tegelikult kehtib siinkohal reegel: mida hiljem, seda parem.
Ringi peale pool sekundit
«Hea teatevahetuse eelduseks on, et sportlaste kiirused oleksid vahetuse hetkel võimalikud sarnased. Aga kui suure kiiruse sina 15 meetriga saad?» küsib Kirschbaum retooriliselt.
«25 meetri peal on see ilmselgelt suurem, mistõttu tasubki lükata vahetust tsooni lõppu, kus, tõsi, muutub see ka riskantsemaks. Sest vahetust võttev sportlane näeb eesolevat joont ja mõtleb endamisi: millal see pulk nüüd tulebki?» selgitab ta ning lööb jutu kinnitamiseks letti numbrid.
/nginx/o/2024/06/10/16137711t1h64fc.jpg)
Ajaliselt olla selle vahe, kui Eesti naiskond vahetas varem 14-15 meetri peal, aga nüüd 22-23 meetri peal, Kirschbaumi sõnul 10-15 sajandikku. «Selle seitsme-kaheksa meetriga kasvab pulga vastuvõtja kiirus lihtsalt nii palju, et kõik muutus kiiremaks. Aga ringi peale tähendaks see ideaalis juba poolt sekundit,» osutas ta ajakärpele.
Testid paljastavad tõe
Selleks, et teatevahetused sujuksid paremini, tegid eestlannad aasta alguses eraldi teste, kus lendstardist 100 meetri puhul mõõdeti eraldi nii distantsi esimest kui ka teist poolt. See oli oluline, et mõista, kes suudab hoida tippkiirust lõpuni välja, kes kipub viimastel meetritel juba väsima.
«Paratamatult, kui sul on juba 100 meetrit selja taga, siis viimase 20 meetriga kiirus langeb. Kuid seda on oluline teada, sest vastasel juhul jookseb teadet ootav sportlane sinult eest ära,» selgitab Kirschbaum.
Miks on Ott esimene ja Suumann viimane?
Eesti kvartett jookseb Rooma EMil teatejooksu koosseisus Miia Ott, Ann Marii Kivikas, Kreete Verlin ja Diana Suumann. Mille põhjal sai see järjekord paika pandud?
Peatreener Rauno Kirschbaumi sõnul on teine vahetus teatejooksus kõige pikem, mistõttu tuleb sinna panna kiireim jooksja. «Testide põhjal jooksis kõige kiirema lennust aja meil Ann Marii, kes on ka 200 meetri taustaga, tänu millele tema kiirus lõpus ei muutu,» selgitas ta.
/nginx/o/2024/06/04/16122884t1he44d.jpg)
Verlin sai kolmanda vahetuse suuresti omal soovil, kuivõrd sirgel ei suuda ta ennast nii hästi käima panna kui kurvis. «Siinkohal usaldan sportlast, sest olles ka ise endine tõkkejooksja, oli ka minul nii, et kui sirgel midagi ees polnud, siis jalad nii hästi käima ei läinud,» jätkas Kirschbaum.
Suumann sai viimase vahetuse jällegi seetõttu, et 16-aastast Otti sooviti suuremast vastutusest säästa. «Tal puudus varasem kogemus pulga vastuvõtmise koha pealt, kuid see vajab teatud kogemust ja treenimist. Avavahetuses tuleb aga lihtsalt pakkudelt stardipaugu peale startida ja pulk üle anda – eksimisruumi on kõige vähem,» selgitas juhendaja.
Nende andmete põhjal said paika pandud ka vahetuste sammumärgid ehk rajale kleebitavad ca 25 sentimeetrised teibiribad, mis annavad teatepulka saavale sportlasele märku, et nüüd tuleb punuma pista.
«See on kõige suurem teadus teatejooksu puhul, sest eest mineja peab ära tabama selle momendi, mil eelmise vahetuse jooksja täiskiirusel märgile astub. Murdosade küsimus! Kui lähed sajandik-kaks hiljem välja, toimub vahetus 25 meetri asemel 15 peal. Lähed varem, tuleb vahetusala lõpus pidurit tõmmata,» selgitab Kirschbaum.
Tank jookseb selga
Kui lihtne või raske on seda sportlasena hinnata? EM-koondises kolmandat vahetust jooksva Verlini nägu kisub muigele: «Minu jaoks on see keeruline, sest Annil on kiirenev jooksurütm, mistõttu on seda raske hinnata ja kohati kipun liiga vara koha pealt ära minema.»
Veel keerulisem olevat teatepulka saada Õilme Võrolt, kes vigastuse tõttu Roomas koondist aidata ei saa. «Õilmel on selline sage samm ja kui sa näed, kuidas ta tuleb – nagu tank! – siis see on alati hirmutav. Seal lihtsalt pole võimalik magama jääda ja jooksed hirmust õigel ajal ära, sest vastasel juhul jookseb ta sulle sisse ning võid haiget saada,» selgitab Verlin itsituse saatel.
/nginx/o/2024/02/07/15873618t1h4c3a.jpg)
Kuna igapäevaselt tegeleb ta tõkkesprindiga, on Verlini puhul nõksa keerulisem ka teatepulga andmine, kuivõrd ta ei suuda distantsi vältel sama tippkiirust hoida. «Kuna ma suudan maksimaalselt joosta võib-olla 80 meetrit, tekib mul vahel hirm, et viimane vahetus jookseb mul lihtsalt eest ära,» selgitab ta.
Kõike tuleb kohandada
Nõnda olla juhtunud ka Bahamal toimunud MMil, kus ankrunaine Suumann oli sunnitud teises jooksus ennast kinni pidurdama, et teatevahetus ikkagi alas tehtud saaks.
«Seal juhtuski, et Diana läks küll õigel ajal minema, kuid Kreete viimased 20 meetrit olid tavapärasest aeglasemalt ja ta lihtsalt ei jõudnud Dianale järele,» selgitab Kirschbaum. «Kumbki ei teinud midagi valesti, lihtsalt tol päeval oli nii ja Kreete hõikas juba vahetusala alguses Dianale, et oota!»
/nginx/o/2024/06/10/16137706t1hbae0.jpg)
Ainus vastumürk sellele olnuks juhendaja sõnul, kui Verlin tunnetanuks juba enne starti, et tema minek pole tol päeval nii hea. Sellisel juhul toonuks nad sammumärki lähemale, sest korrigeerivad nad neid nii ehk naa igal võistlusel.
«Kui näiteks Ann Marii peab terve teise vahetuse vastutuules rügama, siis tõstame samuti vahetusala väiksemaks, sest ta kiirus pole siis lõpuosas sama, mis oleks ideaalsetes tingimustes,» toob Kirschbaum näite.
Kui aga kõik eelpool nimetatud nüansid õnnestuvad, õnnestub ka teatejooks. Eesti naiste puhul on seni rekordibarjäär 44,21 peal, mille Ott, Suumann, Verlini ja Kivikas jooksid eelmise aasta juunis.
Eesti teatenelik tuleb Roomas stardijoonele teisipäeva pärastlõunal. Kahe eeljooksu peale astub võistlustulle 16 koondist, finaali on neist asja kaheksal paremal.
Push ja «hop»
Teatejooksus on pulga üleandmiseks kolm meetodi: ülaltkätt, altkätt ja nii-öelda push-meetod, kus pulk surutakse järgnevale pihku. Eesti koondis kasutab juba viimased paar kümnendit viimast.
«Push-vahetuse eeliseks on suur käe pind, kuhu pulka panna, sest täiskiirusel selle asetamine on suhteliselt keeruline. Samuti ei nõua see, et sportlased oleksid teatevahetuse ajal teineteisele väga lähedal, sest käsi läheb päris kaugele taha ja tagumine saab samuti kätt ette sirutada,» selgitab Rauno Kirshbaum.
Lisaks kasutab Eesti kvartett veel «hop» märguannet, mille peale vahetust saav sportlane käe taha ajab. «Mingil hetkel jooksime ka ilma selleta, aga praegu tunneme ennast «hopiga» kindlamalt, sest heli põhjal on sul samuti võimalik hinnata, kui lähedal-kaugel teine on. Ja kui ongi liiga kaugel, siis saab tunnetuse pealt samuti sammu-kaks lõdvemalt võtta, et pulk kindlasti vahetatud saaks,» lisab Kreete Verlin.