Põline metsamees tõrjus kutselised ratturid poodiumilt eemale

Taavi Kannimäe Foto: Erakogu.

Eesti meistrivõistlustel eraldistardist sõidus üllatas siinseid tipprattureid magistrikraadiga metsakasvataja Taavi Kannimäe, kes tuli proffide Rein Taaramäe ja Norman Vahtra järel kolmandaks, ent jättis seljataha kõik teised startinud, sealhulgas mitmed välismaa klubides sõitjad.

Taavi Kannimäe, kaotasid Rein Taaramäele esikoha ainult 18 sekundiga. Oli see pettumus, et nii vähe võidust puudu jäi?

Mulle olid olulised pigem sõiduaeg ja kiirus, medal ja kaotus ei olnud põhilised. Võrdlesin end Taaramäe ajaga, mis näitab, et mu tulemus on ligilähedal maailma tasemele, mis annab kindlust, et siit alles algavad võimalused ehitada midagi suuremat.

Otseselt kaotus pettumus ei olnud, aga ikka kõlkus mõtteis läbi, et kui oleksin saanud seda sõitu kümme korda uuesti teha, siis kahel korral oleksin võib-olla parema aja saanud. Küsimus on selles, kuidas rajalõikudel jõudu jaotad. 18 sekundit oleks ikka kusagilt võetav, kuid ega see nii väike aeg ka siiski ole, et mingi nõks või kurvi lõikamine aitaks. See on siiski piisav vahe, et midagi kripeldama ei jäänud.

Mis eesmärgiga starti läksid?

Arvestades minu keskmisi kiirusi 50 km/h Filtri temposarjas, ütlesid sõbrad, et mul on reaalne võimalus Eesti meistri särk selga saada. (Muigab.)

Tean, et Taaramäe on mitte natuke, vaid aste minust kõrgemal. Aga tema on ka inimene: päevi on erinevaid, ta tuli just Šveitsi velotuurilt. (Sai kokkuvõttes 144 lõpetaja seas 43. koha. – P. P.) Hindasin teda kindlasti endast tugevamaks. Arvan, et kui ta oleks puhtalt selleks võistluseks valmistunud, oleks vahed olnud teistsugused.

Intervjuudest sain aru, et Taaramäe ja [teiseks tulnud] Norman Vahtra jäid oma sooritusega väga rahule. See annab indu, et järelikult tegin ikkagi väga hea sõidu.

Läksin medali järele, seda ütlesin juba varem välja. Medali sain, aga tean, et mul oli väike võimalus ka kuld võtta – maalt ja hobusega, nagu ma olen. (Naerab.)

Milline on sinu võistlusvarustus võrreldes kahe parema ja paari järgmisega?

Taavi Kannimäe Foto: Erakogu.

Maailmatasemel võistlusriietuse nüansse ma ei tea, need maksavad 6000 eurot. Võistlusvormi ehk aeroelementi ei saa alahinnata. Ka sokid võivad määrata kas või kümme sekundit raja läbimise ajas.

Ma olen lihtne poiss, ma ei käi teiste rattaid vaatamas, aga sain aru, et ega Taaramäel ka olnud kõige tipmisem ratas. Normanil oli kuuldavasti väga-väga hea ratas, värskem mudel kui mul. Ostsin oma ratta Cycling Tartu tiimilt, see oli neli aastat vana, nii et praegu viies jookseb. Ratta raami aerodünaamilisus ja kokpiti ehk lenksu osa on vahepealse ajaga maailmas kõvasti edasi arenenud. Kui ma ütleks, et mu ratas oli kindlasti kehvem kui teistel, siis ma natuke oletaksin. Pigem ma sel teemal väga põhjapanevaid avaldusi ei teeks. Aga et mu ratas on tippsõnaga võrreldes ammu aegunud kraam, selles olen kindel.

Kui põhjalik oli sul selleks võistluseks ettevalmistus?

Talvel tegin otsuse, et sel aastal enam maastikurattaga ei sõida. Müüsin maastikuratta maha ja ostsin eraldistardi ratta. Selle ajasin kuurist välja enne Transtari temposarja esimest sõitu [aprilli keskel Tõraveres]. Tegin kaasa paar etappi. Ega ma selle rattaga palju trenni jõudnud, sest kevadel oli hästi palju tööd. Talvel sain küll põhja laduda, kaks rattalaagrit teha, kuigi teise ajal jäin haigeks, mis selle poolenisti ära nullis, nii et eestlaste velotuur Hispaanias läks aia taha.

Aprilli algusest siiamaani olen nädalas treeninud 7-8-9 tundi, mis on tugevalt alla poole teiste poiste treeningumahtudest. Olin üllatunud, et sain nüüd selle pealt niisuguse tulemuse sõita, aga ju sai talvine põhi hea ja vähene trenn oli piisav, et saadud taset hoida.

Ma ei ole kunagi liialdanud intensiivsete trennidega. Mu trennid on üldiselt rahulikult. Intensiivsete ja lõigutrennide eest on võistlused, ja kui neid on nädalas kaks, siis sellest piisab.

Eraldistardi meistrivõistlusteks valmistudes käisin rada mitu korda spetsiaalselt läbi sõitmas. Vaatasin erineva päikesevalguse järgi, kus on teel kõige siledamad kohad, mida mööda saab sõita umbes 1 km/h kiiremini, kui sõita suvalise koha peal. Kaalusin läbi, mis lõikudel tuleb võimsuses natuke järele anda ja mis lõikudel tuleb see kokkuhoitud osa ära kulutada – see on tähtsamaid asju eraldistardist sõidus. Taganttuulega mäest alla tulles tuleb jalg lõdvaks lasta, aga kui tuul puhub vastu ja on tõus, siis tuleb vajutada. Selle kasutegur on kolossaalne versus sellega, et sõita terve sõit samasuguse võimsusega.

Mu keskmine võimsus oli 440 vatti. Kui oleksin terve tee sõitnud tuimalt 440 vatiga, oleks aega olnud erinev sellest, kui sõidad kerged lõigud 400 vatiga ja rasked lõigud 480ga. Targemad mehed on testidega selgeks teinud, et niiviisi võidab rohkem, kui ühtlast võimsust hoides.

Kui palju saab võita, kui trajektoor võimalikult otseseks sõita?

Tegin enne võistlust kindlaks, et asfaldi kõige siledamat osa on palju tee keskel, aga seal ei tohtinud võistluse ajal sõita. Need, kes autoga mu taga sõitsid, ütlesid, et sõitsin kõige eeskujulikumalt, et teised ilgelt lõikasid.

Muidugi saab trajektooriga kõvasti sekundeid võita. Kui sõidad tee võimalikult sirgeks, siis teekond lüheneb. Aga võtsin seda keeldu üsna tõsiselt, et vältida pärast üllatust, kui kohtunik tuleb näitama videot, et näe, siin läksid selgelt üle telgjoone ja nüüd on su medal läinud. Sellega ma riskida ei tahtnud ja sõitsin kogu aeg oma poole peal. Sinna läks kindlasti sekundeid.

Kas sõidad peamiselt vattide järgi või vaatad muid näitajaid ka?

Kuna olen sel aastal teinud 8–9 eraldistarti, tean üsna täpselt – kui mul tõbist tunnet ei ole ja ettevalmistus on olnud hea –, mis võimsust hoida suudan, ja selle järgi ka sõidan. Kui minna sõitma enesetunde järgi, siis see on alguses väga petlik. Siis kärsatad end esimese osaga läbi, sest sul ei ole veel hapnikuvõlga tekkinud ja lihased on valmis rohkem vajutama, kui kogu distantsi arvestades parajasti tohiks. Sa pead täpselt ajastama seda, et kui jõuad trassil sinna kohta, kus peab vajutama, sõitma 500 vatiga – ja kui tead, et 30 kilomeetrist on selliseid lõike kokku kaheksa kilomeetrit –, siis pead kusagil kokku hoidma. Sest kui vatid ära kulutad, siis seal, kus on võidukohad, sul neid vatte enam saada ei ole.

Pulssi ma üldse ei vaata. Vaatan ainult võimsust ja silmanurgast vahel kiirust, kuigi see on ebaoluline, sest kiirus ei määra midagi. Kui mul on rajal mingis kohas kiirus väike, aga võimsus on suur, siis on ka teistel meestel seal kiirus väike. Ei tasu end lasta ära petta sellest, et oi, mul on nüüd ainult 43 km/h sees, siin ma kindlasti kaotan teistele. Ei kaota! Kui mul on 500 vatti ja kiirus 43 km/h, siis Taaramäel on ka umbes samasugune kiirus.

Millal läheb 30 kilomeetri pikkune sõit kuratlikult raskeks?

Mul oli õnn, et võistlus toimus kodule lähedal. Ajasin raja äärde päris palju toetajaid. Hoidsin distantsi esimesel poolel natuke tagasi, samas ei saa väga palju ka tagasi hoida. Siiski ei valinud ma perfektset tempot ja alguses kärsatasin ennast natuke läbi.

Kui läksin stardis minema ja keerasin 20 meetri pärast maanteele, sõitis mulle keegi autoga ette ja jäi tiksuma. Tulin aeropositsioonist välja ja ütlesin, et palun, mine eest ära. Seejärel sõitsin Tilleorgu kiirusega 87 km/h, mis oli teistest 10 km/h kiiremini. Võib-olla mu mass aitas kaasa. (Muigab.)

Enne tagasipöördepunkti oli tee ääres hunnik toetajaid Hauka veloklubist pasunatega raja ääres ja see tekitas niisuguse eufooria – nad tulid minu pärast kohale! –, et unustasin väsimuse ja tuiskasin seda lõiku.

Tagasipöörde järel hakkas tuul puhuma vastu. Nii kui otsa ringi keerasin, hakkas pea ütlema, et ära pulli, anna natuke järele, lase elada, ma ei suuda olla selles faasis. Aga siis mõtlesin, et ei, Taavi, see kestab ainult 15 minutit veel, pärast seda saad lõdvaks lasta.

Ideaalis võiks see punkt tulla võimalikult hilja, kus sa ei suuda enam vastu panna oma peale, mis ütleb, et jää nüüd seisma või lase lõdvemaks. Kuid mul tuli see juba tagasipöörde kohas.

Hiljem vaatasin, et ma ei kaotanud pärast tagasipööret teistele midagi, sain isegi mõned Strava KOMid (King of the Mountain ehk mägede kuningas, st tõusu parim aeg – P. P.) tõusude peal, kus ma ei oleks pidanud neid oma massiga saama. Järelikult oli teistel ka raske. Tundub, et vahe minuga tehti sisse põhiliselt raja esimeses pooles.

Kui tagasi mõtlen, siis sõidu teises pooles olid peas mõtted, et mul on nii halb olla, seda on juba nii pikalt olnud, järelikult olen palju sekundeid kaotanud, ega mul enam poodiumile asja ole. Pea on nii halb kaaslane. Seal tulebki mängu see, kes on vaimselt tugev. Poole otsustab see, mis sul jalgades on, aga teise poole – või isegi rohkem kui poole – see, mis su jalgu juhib.

Pool sõidust möödus silmamunade peal ja viimased 600 meetrit viimasel tõusul hoidsin võimsust 665 vatti. See on väga hea näitaja eraldistardist sõidus, sest sinnamaani oli täistamp, nii palju, nagu torust tuleb; ja siis veel viimast lõiku sellise power'iga panna – sellega jäin väga rahule.

Kas oskad kirjeldada kõige jälgimat tunnet rajal?

Võib-olla see tunne on siis, kui veel väga palju on minna – kui hullus on alles ees. Ja mida rohkem on minna, seda raskem on. Siis mõtled, et pidin ju hoidma jõudu raja lõpuks, kus võidetakse kõige rohkem sekundeid, aga olen juba tühi. Seda tunnet tekitab süsteemne lagunemine, millest tuleb üle olla.

Mida lähemale lõpule saad, seda rohkem annab üks ajupool teisele signaale, et kuule, varsti saab läbi, selle järelejäänud osa ikka pingutad ära.

Lõputõusu kohta teadsin, et seal ma ei jäta midagi sisse. Mõtlesin lausa, et kutsun sinna kellegi, kes mind kinni püüaks, kui olen end kaltsuks sõitnud.

Mida ütlesid need kutselised sõitjad, kes jäid sinust tahapoole? Tegid suured silmad?

[Neljandaks jäänud] Oskar Nisu, kellega olen laagris koos palju trenni teinud, tuli kohe ütlema, et Kannimäe, sa oled hull mees, et ma oma arust tegin kõva sõidu ja sa ikka oled minust 20 sekundit eespool – müstika, kust sul see tuleb. Olen natuke nõus temaga, sest tean, kui kõva ta on. Aga kuidagi suutsin talle ära panna.

Teised on rohkem grupisõidumehed, mina olen keskendunud eraldistardist sõidule ja neist rohkem eraldistardist sõite teinud. See oli minu eelis, kui meie võimsused on suhteliselt ühesugused.

Siit, nagu Eestis spordis öeldakse, on hea edasi minna. Kuhu oleks minek?

Taavi Kannimäe Foto: Erakogu.

Vaatasin just vanu protokolle, kus olin vähe kehvema eraldistardirattaga, millega sõitsin kaks aastat, ja kiirused jäid alla 45 km/h. Ei olnud raha, et osta samasugune tippratas, nagu oli neil meestel, kes lõpetasid minust eespool. Teadsin, et kaotasin neile puhtalt ratta tõttu ja loobusin. Müüsin tolle ratta maha ja mõtlesin, et enne kui ma väga head eraldistardiratast ei saa, ei ole ma nõus rohkem eraldistarte sõitma.

Eelmine aasta sain teha ühe väga hea eraldistardi ühe väga hea rattaga ning olin pärast nii rahulolev ja mõtlesin, et kui mul oleks veel oma ratas – see oleks minu ala! Otsustasin, et vahelduse ja vaimse puhkuse mõttes maastikusõidust teen teist ala, eraldistarti. Nüüd kahetsen, et ma varem tõsisemalt eraldistardi peale ei mõelnud, sest ilmselgelt sobib see mulle tulemuste põhjal paremini kui ükskõik milline teine rattaala.

Kuhu edasi? Ilmselt panen järgmisel aastal eraldistardile rohkem rõhku, elan oma rattaga kokku. Eraldistardi nüansid ongi selles, et oled sama rattaga sama asendit harjutanud. Päris nii ei ole, et on sama kõva mees [nagu mina] ja annad talle samasuguse ratta – ta kindlasti kaotaks mulle päris palju, kui ta ei ole selle rattaga kokku kasvanud.

Plaan oleks soetada veel parem ratas ja ka minu kehatüübile sobilik ehk võimalikult suur kiiver, mis lammutaks õhu ära enne, kui see jõuab mu õlgadeni, et ma paremini õhust läbi lõikaks.

Ja siis Eesti meistrivõistluste kuldmedali poole liikuda.

Ja seejärel MMile?

Kui see võimalus tekib. MMile lähen ainult siis, kui tean, et tehnika taha ei jää mul sekunditki.

Sa ei pea sinna jõudmist ulmeliseks mõtteks?

Enda jaoks pean. (Naerab.) Aga kui suudan järgmisel aastal kõiki võita ja tekib võimalus saata Eestist keegi MMile, ei tohiks probleem olla – sel juhul peaks see mina olema. See on reaalne, kuigi tundub utoopia. Nüüd mõtlen, et kus varem olin.

Tööl olid!

Hakkasin tugevalt treenima alles 24–25-aastaselt pärast magistriõpingute lõpetamist. Selleks ajaks oli ka kõige suurem nooruse hullus üle läinud ja tegin esimese rattalaagri Hispaanias. Pärast seda tuli suur vormi paranemine. Vaatasin, et ei olegi nii, et ainult talent sõidab, vaid töö ka sõidab.

Taavi Kannimäe

Taavi Kannimäe Foto: Erakogu.

Vanus: 33

Pikkus: 186 cm

Kaal: 94 kg

Töö: Toftani Metsade noore metsa kasvataja, varem neli ja pool aastat RMK metsakasvataja

Haridus: magistrikraad metsamajanduse erialal Eesti Maaülikoolis