Kas Tour de France nihutab inimvõimete piire? Jaan Kirsipuu: riskid on piiritud

Kolm nädalat vältav Tour de France on raske. Pildil sloveen Primož Roglič endale vett näole valamas. Foto: Marco Bertorello/AFP/Scanpix

Täna antakse start 111. Tour de France'i velotuurile. Enam kui 3500 km ränkraskeid teid Prantsusmaa mäestikes panevad proovile tippratturite füüsise ja vaimu. Tour de France'i kogemusega Eesti ratturid Rein Taaramäe, Tanel Kangert ja Jaan Kirsipuu selgitasid, mis teeb sellest katsumusest ratturitele ihaldatud mõõduvõtu.

Maailma suurtuuridest kõige vanem Tour de France algas juba 1903. aastal. Selle aja jooksul on pea maailma üheks suurimaks spordivõistluseks tõusnud velotuuri teinud läbi peadpööritavaid muutusi.

Püreneede ja Alpide karmid tõusud võtavad jalgrattureid pehmelt öeldes vanduma ja paneb nende keha sellise koormuse alla, mida on raske taluda. Tänavu ei stardi seal küll ühtegi eestlast, kuid omal nahal mäletab sealseid katsumusi kõige paremini Rein Taaramäe, kes on Tour de France'il startinud kaheksa korda ja tulnud seal 2011. aastal 12. koha ja noorsõitjate arvestuses teiseks.

Maailma tähtsaimale velotuurile tagasi vaadates arvab 37-aastane Taaramäe nüüd, et ega see polegi võrreldes Giro d'Italia ja La Vueltaga eriliselt raskem. «Tour de France on ehk kohati isegi kergem, aga eks igal tuuril on omad iseloomud.

Tuuril raskeim osa on suurem meedia tähelepanu. See tähendab suuremat sponsorite huvi ehk reklaami. Rohkem sponsorite huve tähendab rohkem raha, rohkem raha aga enam pinget ja stressi,» selgitas Taaramäe Postimehele.

Giro ja Vuelta on rahulikumad

Jaan Kirsipuu. Foto: Tairo Lutter

Tour de France'il on vaja kõige rohkem olla pildis, mis tähendab teisisõnu otseülekandes säramist. Igal teisel velotuuril hakkab päris võistlus alles mõni tund pärast starti, sest kuni selle ajani liigutakse lihtsalt «sõbralikus» rivis. Tuuril algab võistlus aga esimesest meetrist, meenutas neli Tour de France'i etapivõitu võtnud Jaan Kirsipuu.

«Tänapäeval sõidetakse kõiki suurtuure, pole enam sellist jokutamist. Vanasti Giro ja Vuelta olid ikka rahulikumad. Tuuril on neid oportuniste ikka palju, kes tahavad jooksikute sekka saada, see on alati nii olnud. Girol ja Vueltal võeti vanasti rahulikumalt ja eks võetakse siiani,» arvas Kirsipuu.

«Põhimõtteliselt on riskid piiritud, lisaks on raja ääres rohkem rahvast ja melu. See kõik kokku tähendab üle võimete pingutusi. Kolme nädala möödudes on iga mees valudes, küpse ja läbi põlenud,» lisas Taaramäe.

Viiel Tour de France'il startinud Tanel Kangert lisab, et sellele võistlusele lihtsalt niisama proovima ei minda, vaid tuleb olla tippvormis. «Näiteks Girol võid seda lubada. Vaatad tiimiga, kuidas läheb, äkki õnnestub etapp võita. Tuuril lasuvad sulle aga suured ootused, meediasurve on korda kümme.»

Võitjaks pakutakse ainult ühte meest

Tadej Pogačar 2023. aastal Tour de France'il. Foto: Daniel Cole/AP/Scanpix

Tänavuse Tour de France'i suurfavoriit on 25-aastane sloveen Tadej Pogačar (UAE Team Emirates), kes on tuuri varem kaks korda võitnud.

Stardirivis on 22 meeskonda ning ka teistest säravatest staaridest puudu ei tule. Pogačar võitis aasta esimese suurtuuri Giro ning Eesti endiste ja praeguste ratturite arvates on talle raske vastast leida.

«Ma arvan, et tänavu on kõigil peapretendentidel peale Pogačari olnud äpardusi. Ta on ikkagi põhifavoriit. Primož Roglič (Red Bull-Bora-Hansgrohe) oli Daupihinel kõva, aga näitas viimasel etapil nõrkuse ilminguid,» lausus Kirsipuu. Tema meelest Pogačari kaasmaalane oma esimest tuuri üldvõitu ei võta.

Taaramäe ja Kangert ennustavad üldvõitjaks samuti Pogačari. «See, mida temalt Girol nägime, see on nii erakordne. See tase, mis tal on neli aastat olnud, on pehmelt öeldes üle keskmise hea. Tema võidus ei tohiks kahtluski olla, juhul kui kõik läheb plaanipärast ja midagi ootamatut ei juhtu,» lausus Kangert.

Kirsipuu lisab, et palju on nõksudega etappe. Näiteks 9. etapil on koguni üheksa kruusalõiku, millede kogupikkus on 32 km. «Puhtalt tehnliste etappide tõttu võib mõnel sõitjal aia taha minna. Need etapid nõuavad tiimidelt väga suurt logistilist võimekust, sest raja äärde on vaja panna rohkelt abimehi. Sellgipoolest võib see etapp seisu tagurpidi keerata,» pakkus Kirsipuu.

Stardis on ka kahe viimase aasta võitja 27-aastane taanlane Jonas Vingegaard (Visma-Lease a Bike). Unustada ei saa ka 24-aastast belglast Remco Evenepoeli (Deceuninck–Quick-Step), kel puudub suurtuuri üldvõit.

Kangert käib võimaliku musta hobusena välja 31-aastase briti Simon Yatesi (Orica–GreenEDGE). «Üks osa minust tahaks, et ta võidaks, kuid ta pole paar viimast aastat enam seda hoogu näidanud. Aga võib-olla mõni noor või just maha kantud vana üllatab. Geraint Thomasit (Ineos Grenadiers) ma ei julge pakkuda,» nimetas Kangert 2018. aasta üldvõitja. 38-aastane waleslane keskendub tänavu Carlos Rodriguezi abistamisele.

21-etapiline võistlus algab täna Itaalias, kui sõidetakse Firenzest Riminisse. Ebatraditsiooniliselt on Tour de France'i finiš hoopis Nice'is, kus viimasel päeval toimub eraldistardist sõit. Pariisist hoitakse tänavu eemale, sest vaid kuus päeva pärast võistluse lõppu algab pealinnas olümpia.

Tõusud on rasked igal pool

Erinevaid artikleid sirvides võib leida, et nii mõnigi sõitja on pärast Tour de France'i füüsiliselt oluliselt kõhnemaks jäänud. Niigi madal rasvaprotsent on kehas veelgi langenud ning koju jõudes on abikaasad ahastuses.

Taaramäe sõnul ei ole see aga läbiv trend. «See on raske võidusõit, aga meie, kes me tuuril stardime, teame seda. Oleme selleks valmis ja vastavalt ette valmistunud. Seega, ega meie kehaga midagi juhtu. See on meie jaoks nagu iga järgnev võidusõit, midagi ulmelist ei ole.»

Tanel Kangertile jättis kustumatu mälestuse 2018. aasta Tour de France. Viimast hooaega Astana meeskonda kuulunud Kangert lõpetas tuuri 16. kohal. Rohkem rõõmu pakkus Vändrast pärit rattaprofile kahe tiimikaaslase etapivõidud. Foto: JEFF PACHOUD/AFP/Scanpix

Kaks aastat tagasi profikarjäärile joone alla tõmmanud 37-aastane Kangert oli endise ametikaaslasega nõus. «Tuur ei ole füüsiliselt teistest raskem. Olgu Hispaanis või Prantsusmaal, vahet pole, 20 km kuueprotsendiline tõus on rakse igal pool.

Aga mägedesse jõudmine on alati põnev. Prantsusmaal läbime Keskmassiivi (prantsuse keeles Massif Central), Püreneed ja Alpid. Võidusõitja saab kohe aru, millises mäestikus ta on. See on ikkagi üldjuhul avastamata kant – metsik loodus ja roheline mets, mis on lihtsalt igal pool,» jutustas Kangert.

Trass on vaheldusrikas

Rein Taaramäe. Foto: Margus Ansu/Tartu Postimees

Erinevalt «mägironijatest» Kangertist ja Taaramäest olid Kirsipuul teised takistused. 54-aastane endine sprinter hoiab enda käes ka üht antirekordit. Nimelt pole ta Tour de France'il kordagi finišisse jõudnud ning on võistluse katkestanud koguni 12 korda.

«Ma ei saanud vist tuuril isegi kahte nädalat kordagi täis. Pärast esimest nädalat läks mägedest taastumine kehvaks. Siis tunnetasid väsimust iga keharakuga. Sprinterina võtab grupis püsimine omajagu energiat. Kestsid, kaua kestsid.

Mägedesse jõudes olid juba tühjapoolne. Tänapäeval on trass läinud vaheldusrikkamaks, aga vanasti oli kui aamen kirikus, et kümme päeva sõideti täiesti siledaid etappe, mis olid pigem sprinterite etapid,» meenutas Kirsipuu.

Belgia profitiimi Intermarché – Wanty ridadesse kuuluv Taaramäe tunnistab, et pärast tuuri on vaimne ja füüsiline läbipõlemine väga suur. «Peale igat suurtuuri vedelen nädal aega kodus diivanil. Telefon on välja lülitatud, pilk seisab, tuju pole, miski ei huvita. Ehk täielik burnout (läbipõlemine – toim),» ütles Taaramäe, lisades, et teda aitab sellisest seisundist välja tulla igapäevane kahe- kuni neljatunnine trenn.

Stardis on samad mehed

Sprinterite jaoks on kõige keerulisem mägistel etappidel ajalimiidi sisse mahtumine, «mägironijad» aga kardavad tehnilisi etappe, sest neil on kukkumishirm palju suurem, kui sprinteritel.

«Girol võetakse mingeid mägesid rahulikumalt, aga tuuril pole isegi seda varianti. Viimasel ajal on hakatud rohkem kalkuleerima. Lastakse nn vatimeetri järgi ja teatakse, mis on optimaalne tempo, millega sõita. Mingites olukordades istuvad sprinterid nüüd raske kohad isegi paremini ära,» selgitas Kirsipuu.

Karjääri jooksul ühe Giro d'Italia etapi võitnud Kangertit Tour de France'il suur edu ei saatnud. «Minu tase oligi, et elasin etapid üle, aga tase polnud piisav, et neid võita. [Augusti lõpus sõidetaval] Vueltal on ka kuumasid päevasid, aga olen tuuril osalenud, kui kümme päeva järjest oli pluss 35 kraadi. Ja sul tuleb sadulas olla sisuliselt täispikk tööpäev. Aga igal päeval on samad mehed stardis ja kellelgi pole mingit eelist,» tõdes Kangert.

Argimured ununevad

Tanel Kangert. Foto: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees

Tour de France'il nädalate kaupa rattasadulas kannatama pidanud Taaramäe ja Kangert lausuvad kui ühest suust, et motivatsiooni leidmisega ei tekkinud neil raskusi ka kõige raskematel hetkedel.

«Sõitsin seda rohkem nooremas eas ja oli väga palju motti. Tour de France oli unistus ja otsustavatele päevadele läksin vastu väga agressiivselt ja suure hurraaga. À la, et lõpuks ometi olen siin, saan täiega panna, võidelda maailma parimatega ja teha seda kuulsatel tõusudel, millest olin lugenud ajakirjadest ja näinud Eurospordist,» meenutas Taaramäe.

«Oli tunne, et aeg justkui seisab. Oled nagu elu tipus, sest kaugemale ja kõrgemale üks noor rattur unistada ei saa. Argielu mured seal peas ei kummita, elad päeva ja etapi korraga. Olenemata seisust on mingi rahu sees, et üldse seal saad olla.»

Meeskond on oluline

Kangertile on enim meelde jäänud 2018. aasta tuur, kui sõitis viimast hooaega Astana meeskonnas. «Pigem jäid meelde aastad, kui tiimil läks hästi. Meil oli toona hästi rahvusvaheline meeskond, saime mitu etapivõitu, neid võinuks veel tulla. Selle pundiga oli väga hea koos sõita,» jutustas Kangert.

Taaramäe meenutab 2011. ja 2013. aasta tuuri. «Kui valge särgi (parima noorratturi tiitli – toim) eest võitlesin, siis see oli närvesööv ja keeruline. Pinge oli kogu aeg peal, sekunditki kuskil kaotada ei tohtinud ja nii kolm nädalat. Olin hiljem täiesti kottis.

2013 olin aga nii kehva, et rippusin igal raskemal päeval koos Mark Cavendishiga (tuuril 34 etapivõitu – toim) grupetto's (suurem grupp peagrupi taga – toim). Pidin ka seal endast iga päev kõik andma, et lõpuni saada. See oli emotsionaalselt raske ja ka füüsiliselt samuti.

Keha ei taha, aga hing katkestada ka ei luba, kuid sisimas tead, et ei taha pelgalt lõpetamise pärast tuuri sõita. Ja nii kolm nädalat. Aga sellist närvide mängu ja eneseületust ei olnud, nagu 2011. Kumb siis raskem oli? Üks tappis ära, teine tekitas pigem alaväärsuskompleksi ja endas kahtlemist.»