Eesti kiireim naine leppis pronksiga: natuke naljakas, aga mul on nii kõva taseme üle hea meel

Õilme Võro embamas konkurente, aga ka häid sõpru. Foto: Tairo Lutter

Õilme Võro on tagasi jooksurajal, kuid isegi Eesti meistritiitli võitmiseks tuleb praegu olla tippvormis.

Eesti 60 meetri jooksu rekordiomanik (7,24) ning 100 meetri distantsil kõigi aegade tabelis teist kohta hoidev (11,42) sprinter on lõviosa hooajast võidelnud vigastusega. Aprillikuises välislaagris vigastas ta reie nelipealihast. Taastumine kujunes oodatust oluliselt pikemaks, põhimõtteliselt kahele kuule.

Tasub meenutada, et talvel oli Võro väga heas vormis. Märtsi alguses sise-MMil nihutas ta 60 meetri jooksus isikliku rekordi 7,24 peale ja jõudis poolfinaali.

Laupäevane Eesti meistrivõistluste start oligi välishooaja esimene. Lühikese ettevalmistuse pealt jäi Võro Ann Marii Kivikase (11,48) ja Miia Oti (11,63) järel kolmandaks.

Sel korral aeg 11,70 ja pronks. Kõike arvesse võttes, kui rahul päevaga olete?

Ma olen väga rahul, et täna siin olen ja võistelda saan. Enne võistlust ma ei osanud midagi oodata, sest mul polnud aimugi, mida ma kahenädalase ettevalmistusega siin välja võluda suudan. Aga eeljooksu [11,65] põhjal tundus, et finaalis oleks võinud natuke aega isegi kärpida. Finaali ajal sain aga aru, et täna mind jagus ikkagi ainult üheks jooksuks.

Ma ise naersin siin ka, et kui kahe nädalaga treeniks end nüüd nii heasse vormi, et joosta seal 11,5 kanti, siis poleks ju üldse mõtet trenni teha. Tänane aeg näitab, et treenitus on ka oluline. Tuleb veel tööd teha.

Tahtsin lihtsalt siin kohal olla ja kogeda võistlustunnet. Seega kokkuvõttes ei saa ma millegi üle nuriseda. Kui mul olnuks pikem ettevalmistusaeg, olnuks see aeg kindlasti suur pettumus. Aga ma näen, et kõik asjad liiguvad õiges suunas ja olen seetõttu rahul.

Kui palju paari nädalaga trenni teha jõudsite?

Erialast trenni jõudsin teha täpselt kolm korda, sest taastumisajad treeningute vahel olid väga pikad. Sprinti ma ikkagi kaheksa nädalat joosta ei saanud. Pärast sprinditenni võttis taastumine aega umbes viis päeva. Keha polnud sellega lihtsalt harjunud.

Ühe korra sain ka pärast Glasgow sise-MMi starte proovida. Seda oli näha ka sellest, et ma täna stardis koperdasin. Mitte kunagi varem ei ole mul seda võistlustel juhtunud. See näitab jälle, et treenimine on väga oluline. Kõik on kokkuvõttes hästi ja sai isegi natuke nalja.

Õilme Võro (paremal) tunnistas sel korral kahe konkurendi paremust. Foto: Tairo Lutter

Vigastuspaus kujunes esialgu oodatust pikemaks. Miks?

Vigastus oli oodatust natuke laiaulatuslikum. See oligi selline ettearvamatu muutuja. Ka gripp, mida ma varakevadel põdesin, jättis ilmselt mulle taastumise mõttes jälje. Justkui olin saanud rohelise tule treenimiseks, aga nii kui ma proovisin, läksin jälle katki. Nii see paus kaheksanädalaseks venis. Tänaseks on vigastus paranenud. Lihtsalt pole saanud normaalselt treenida.

Millised on plaanid suve teiseks pooleks?

Ütlen ausalt, et ma ei tea täpselt. Järgmise nädalavahetuse Balti meistrivõistlustele ma ei lähe, sest olin siin kolmas ega kvalifitseerunud. See on natuke naljakas, aga samas mul on hea meel, et Eesti sprindis ei ole enam nii, et tuled ja teed paar nädalat trenni ja võidad.

Tegelikult on meil väga hea tase ja see mulle meeldib. Ma vahepeal mõtlen viie või kuue aasta tagusele ajale, mil võitsin 12,40ga. Mul on nii hea meel, et see tase on ikkagi kõva. Pead olema heas vormis, et võita.

Aga peamiselt vaatan Soome poole, kus on mõned võistlused veel toimumas. Eestis enam väga võistlusi ees ei ole. Täpselt veel võistlusgraafikut praegu ei tea.