Peep Pahv: rumalad keelud

Peep Pahv Foto: Peeter Langovits

Ühes Eesti väikelinna spordihoones puhkes tüli – kas lapsed tohivad pärast ametliku treeninguaja lõppu jääda saali palli loopima ja mänguga oma oskusi lihvima? Seda mõistagi juhul, kui samal platsil ei järgne kohe mõnda uut treeningut. Selgus, et ei tohi – sest kes vastutab, kui midagi juhtub, kindlasti lõhutakse riietumis- või pesuruumis midagi ära jne.

See näitab kuiva ja ametnikukeskset suhtumist, mis pole omane sugugi vaid ühe linna spordihoonele, vaid saanud valdavaks ilmselt paljudes kohtades. Nii ei teki noori spordimehi, keda võib heatahtlikult röövliteks ristida – neid, kellel pall oleks justkui jala või käe külge liimitud.

Probleem on laiem. Miks on koolivaheaegadel enamik koolide spordisaale suletud? Millega peaksid noored vabadel päevadel tegelema – kas istuma arvutis ja hängima mööda kaubanduskeskusi? Kui koolivaheajal või nädalavahetusel oleks koolivõimlad avatud, võidaks me sellega hoopis tervema ja sporti armastavama noorsoo. Seejuures suuri kulutusi tegemata.

Paljud Eesti parimad treenerid ja alaliitude juhid kurdavad, et koondised saavad täiendust peamiselt maapiirkondadest, linnadest tippsporti murdjaid jääb aina vähemaks. Loomulikult, sest väikses vallakeskuses ongi spordihoone uksed avatud hommikust õhtuni ja keegi ei aja lapsi sealt kaikaga välja – olgu neil treener kaasas või mitte.

Väljaku otsas pallipatsutamine, improvisatsiooni korras maha peetud mäng, vabal hetkel mõni sopsatus korvi või efektne jalkalöök – see kõik aitab noort oma meelisala külge kinnituda. Kui aga kokkupuude spordiga piirdub vaid ametlikuks treeninguks mõeldud ajaga, pole ka suurt tulemust loota.

Miks arvavad igasugused asjamehed ja -naised, et lapsi tuleb pidevalt valvata? Hoidku jumal selle eest, kui mõni neist saab mänguhoos otsaette muhu või kukub põlve marraskile. See võrduks justkui maailmalõpuga. Mõistagi on ka selliseid lapsevanemaid, kes iga väiksema vahejuhtumi pärast spordisaali haldajalt või mõnelt asjamehelt aru pärivad, kuid selliste isekate inimeste pärast ei peaks lapsed kannatama.

Tegelikult ei peaks kartma ka vastutust. Keegi ei vastuta ju selle eest, kui juhtub mõni väiksem õnnetus majadevahelisel palliplatsil, metsas luurekat mängides või rattaga ülepeakaela kukkudes.

Sellistest vahejuhtumitest saadud vopsud ja ihule tekkinud sinikad käivadki noore inimese igapäevase elu juurde. Mängulustis ei panda tavaliselt valu tähelegi, või kui mõni hakkabki selle pärast nutma ja loobub mängimisest, ristitakse ta kohe memmekaks. Seda nime ei taha meist ju keegi.