Eesti jäi esimesel poolajal kaotusseisu ja jõudis teise alguses viigini. Võiduvärava jahtimiseks oli aega 40 minutit ja võimalusi ka tekkis, kuid päris sajaprotsendilist mitte ning päris õiget survet ka ei suudetud vastastele peale panna.
Reedel oli sama vastasega mängitud võõrsil samuti 1:1 viiki, seega oli alust loota kodust enamat. Ent eestlannad näisid veidi krampis, kas võidukohustus kammitses? «Teatud määral küll. Oleme väga vähe saanud olla niisuguses olukorras, kus oleme favoriidid või sellele lähedal ning kus võit tähendab tavalisest rohkemat. Sisu ja tahe on tüdrukutel olemas, kogemustest jääb aga puudu,» ütles Kapper Postimehele.
Kapperi sõnul töötasid teises alagrupi kolmanda liikme Albaaniaga peetud mängus hästi liinide vahele antud söödud ning sama sooviti näha ka nüüd Tartus. «Sel korral tahtsime liiga kiiresti palli ette viia. Oleksime pidanud olema kannatlikumad, vastaste kaitseliini rohkem kõigutama ja siis avanemisi otsida. Lisette Tammik ei saanud palle nendes kohtades, kus soovinuksime.»
Luksemburg suutis üsna tühjast kohast lüüa värava. Kapperi sõnul sooviti seljatagune hoida puhas, kuid rahvusvahelisel tasemel loevad väikesed detailid. Külalised leidsid oma värava löömiseks kvaliteeti, meil seda aga kahe värava tarvis ei jagunud. Ta lisas, et teatud hetkedel pelgasid hoolealused liialt vastaste pressi, palli tulnuks püüda kannatlikumalt hoida.
Kapperi ja teise kaaspeatreeneri Anastassia Morkovkina ametiaeg algas paar aastat tagasi. Selle perioodi jooksul on saadud mitmeid ilusaid võite, löödud ametlikes mängudes neli-viis väravat Kasahstanile ja Armeeniale. Kas nüüdsed vastased Albaania (Eesti kaotas 0:2 ja 1:2) ja Luksemburg olid nondest tugevamad?