6 minutit ja 350 meetrit olümpiatulega: mälestus kogu eluks

Tiia Taim (paremal) on oma vahetuse lõpetanud ja saadab teele järgmise jooksja. Foto: Erakogu

Pariisi olümpiamängude avamiseni jääb vähem kui nädal ning ühtlasi läheneb lõpule olümpiatule enam kui kolm kuud kestev teekond. Seda tuld on tuhandete teiste seas saanud tõrvikuga edasi kanda ka Prantsusmaal elav eestlanna Tiia Taim.

Kuidas on üldse võimalik saada olümpiatuld kandma? On ju selge, et seda sooviks teha miljonid inimesed üle maailma. Tiia Taim on Coca-Colas palgal juba üle kahekümne aasta, praegu elab ta Marseille’s ja töötab selle Prantsusmaa harus. Coca-Cola on aga juba 1928. aastast Rahvusvahelise Olümpiakomitee sponsor ning saab oma inimestele pakkuda võimalust osaleda olümpiatule teatejooksul.

Motivatsioonikiri

Kõik pole mõistagi nii lihtne. Eelmisel suvel toimus Coca-Colas firmasisene konkurss. Tuli kirjutada motivatsioonikiri, mida sport sinu elus üldse tähendab, milline on sinu enda panus sporti, mida olümpiamängud sinu arvates tähendavad – ühesõnaga, tuli panna kirja, miks pead ennast teistest paremaks kandidaadiks olümpiatuld edasi viima.

Seejärel läksid kõik kirjad firmasisele žüriile, kes sai need anonüümsetena ehk ei teadnud, milline töötaja ühe või teise kirja oli koostanud. Ning Taim valiti viie õnneliku hulka. «Ju see lugu sobis neile,» ütleb Taim Postimehega vesteldes.

Teate, et ta osutus valituks, sai Taim jaanuaris. Edasi järgnes detailsema info täpsustamine: mis piirkonnas, kuupäeval ja kellaajal ta tõrvikuga jookseb. «See on korralik logistiline ettevõtmine, sest üle Prantsusmaa kannab 68 päeva jooksul tuld edasi 11 000 inimest, see liigub läbi 400 erinevast linnast. Selgus, et minu kord saabub 10. mail Marseille’ lähedal Touloni linnas.»

Kreekast Prantsusmaale tõi olümpiatule üle Vahemere purjekas Belem, mis oli teel kaksteist päeva. Pildil on Belem Marseille' sadamas. Foto: Caron/zeppelin/sipa/Scanpix

See oli üks esimesi päevi, mil olümpiatuli Prantsusmaa pinnal oli, olles Marseille’sse jõudnud paar päeva varem. 16. aprillil tavakohaselt antiikses Olümpias süüdatud tuli liikus kümme päeva ringi Kreekas. Seejärel pandi see kolmemastilisele purjekale Belem, mis seilas tosin päeva Vahemerel ja jõudis 8. mail Marseille’ sadamasse.

«Selle, mis päeval ja mis kell tuld kannan, määras juba korralduskomitee. Aga sellega arvestati, et saaksin seda teha kodu lähedal ega pea sõitma teisele poole Prantsusmaad,» tutvustab Taim.

«Minu meelest on teatejooksu võlu selles, et see teeb olümpia võimalikult paljudele inimestele lähedaseks. Esiteks muidugi tõrvikukandjatele, aga samuti inimestele, kes olümpiatule teekonnale kaasa tulevad elama. Neid on väga palju, tänavaääred on kõikjal rahvast täis.

Tahetakse näha kuulsaid inimesi, sest tuld kannavad väga paljude elualade esindajad. Näiteks gruppi, kus mina 10. mail olin, kuulus praegu ­Tour de France’il sõitvaid jalgrattureid. Tulekandjate seas on palju sportlasi, sealhulgas parasportlasi, lauljaid ja näitlejaid, spordi- ja ühiskonnategelasi, politseinikke, meditsiinitöötajaid ja nii edasi.»

Korraldajate põhisoovitus oli joosta nii aeglaselt, kui saab, et nautida iga hetke.

Teatejooksul olümpiatuld edasi viinud Tiia Taim

Et võimaldada tuld kanda võimalikult paljudel inimestel, pole vahetused pikad – vaid 350-meetrised. «Korraldajate põhisoovitus oli joosta nii aeglaselt, kui saab, et nautida iga hetke. Õpetati, kuhu peaks vaatama, et pidevalt lehvitada kord ühele ja siis teisele poole. Ma tõesti nautisin. Pere, töökaaslased – kõik elasid tee ääres kaasa. See mälestus jääb kogu eluks meelde,» lausub Taim naeratades.

Emotsioon nagu lapsel

Hästi aeglane jooksmine tähendas seda, et 350 meetri läbimisele kulus kuus minutit. Kauem poleks tohtinudki, sest umbes nii kauaks jätkubki tõrvikus tule tarvis gaasi. Vahetuse lõpus läidetakse järgmise jooksja tõrvik.

«Tõrvik pole eriti raske, 1,6 kilogrammi. Küll kippus see palavaga käest libisema, aga niisuguse distantsi peale hoiab ära,» lisab Taim.

Ta võtab unikaalse kogemuse kokku: «Ma ei osanud niisuguse võimaluse tekkimisest isegi unistada! Tunne oli nagu väikesel lapsel, emotsioon oli nii laes.»

Lapsepõlves suusatamisega tegelnud ning praegu oma laste eeskujul kergejõustikku harrastav Taim, kes viibib neil päevil kodumaal, ostis suure Eesti lipu ja läheb Pariisi sportlasi toetama: «Lähen vaatama ikka kergejõustikku, mis on kõige südamelähedasem ala.»