Laskejooksust rullsuusatamiseni ehk viis fakti suvebiatlonist

Viimati toimusid IBU suvebiatloni maailmameistrivõistlused Otepääl 2016. aastal. Foto: Hendrik Osula

Laskesuusatamise põhiprintsiip, et tuleb lasta täpselt ning liikuda kiiresti, kehtib nii talvel kui suvel. Kuidas on aga suvine laskesuusatamine ehk suvebiatlon ajas arenenud?

Esimesed rahvusvahelise laskesuusaliidu IBU suvebiatloni maailmameistrivõistlused peeti 1996. aastal Austrias Hochfilzenis, kus võisteldi laskejooksus, mis tähendas, et sportlased jooksid rajal ilma relvata. Relvad olid asetatud lasketiirus asuvatele püramiididele. Tiiru saabudes võtsid sportlased relva, sooritasid lasud ning asetasid hiljem relva püramiidile tagasi.

Toona maailmameistriks kroonitud Aleksei Kobelev on hiljem meenutanud, et Hochfilzeni võistlus toimus väga rasketes tingimustes. Nimelt oli võistluse ajal ja sellele eelnenud päevadel nõnda palju vihma sadanud, et rada oli meeletult mudane. Üks tema konkurent kaotas finišieelsel tõusul oma jalanõu pori sisse ära ning pidi ilma selleta finišijoone ületama.

Esimesed suvebiatloni maailmameistrivõistlused toimusid väga mudastes oludes. Foto: IBU

Jooksust rullisuusatamiseni

Suur muudatus suvebiatlonis toimus 2006. aastal, kui laskejooksu kõrvale lisandus rullsuusatamine, mis võimaldas sportlastel saavutada suurem kiirus ja ka võistlusformaate hakati järjest enam kohandama just rullidel võistlemist silmas pidades. Alates 2009. aastast toimuvad suvebiatloni maailmameistrivõistlused ainult rullsuuskadel.

Superstaaride kasvulava

Soome laskesuusatamise täht Kaisa Mäkäräinen võitis oma esimese suurvõistluse tiitli suvebiatlonis just 2007. aastal Otepääl. Kui ta tuli 2016. aasta suvel uuesti Otepääle võistlema, oli soomlanna auhinnakapp saanud olulist täiendust. Ta võitis üheksa aasta jooksul kaks korda IBU maailmakarikasarja üldarvestuse, tõustes laskesuusatamise üheks suurimaks staariks. Ka 2016. aasta Otepää suvebiatloni maailmameistrivõistlustelt läks Mäkäräinen koju kahe kuldmedaliga.

Kaisa Mäkäräinen viis 2016. aastal Otepäält koju nii jälitussõidu kui segateatesõidu kuldmedali. Foto: Hendrik Osula

2008. aastal Prantsusmaal Haute Mauriennes peetud suvistel maailmameistrivõistlustel tõusis esimest korda tiitlivõistluste poodiumile Martin Fourcade, kes võitis toona juunioride sprindidistantsi.

Supersprindi maailmameister selgub ainult suvel

Supersprint on suvebiatloni maailmameistrivõistluste kavas 2019. aastast. Sel suvel Tehvandi spordikeskuses koosneb supersprint eelsõitudest ja finaalvõistlusest, mis toimuvad samal päeval. Eelsõidus läbivad nii mehed kui ka naised 4,5 km ning finaalis 7,5 km. Talvel leiab supersprindi formaadi nii IBU karikasarja kui ka IBU juunioride karikasarjast, kuid mitte maailmameistrivõistlustelt.

Eelmisel aastal võitis Brezno-Osrblie suvebiatloni maailmameistrivõistlustel supersprindis Tuuli Tomingas hõbemedali. Ka Susan Külm jõudis 5. kohaga lilletseremooniale.

Tuuli Tomingas sai 2023. aasta suvebiatloni maailmameistrivõistlustel supersprindis 2. ja Susan Külm 5. koha. Foto: Nordic Focus

Suvel ei minda määrdega alt

Kui talvel peavad määrdemeeskonna liikmed alustama oma päeva väga vara, et sportlasele ideaalsed suusad ette valmistada, siis suvel võivad nad rahulikult hiljem ärgata. Nimelt on kõigil võistlejatel võrdsed tingimused, sest rullsuusad, millega starti asutakse, on identsed.

Kui talvel toimub fluorikontroll ning sportlased saavad oma suusad kätte stardikoridoris, siis suvel antakse neile spetsiaalsed rullsuusad enne relva pealelaskmist. Nii jääb igal sportlasel aega ka rulliga kohanemiseks. Rullsuusad on murdmaasuuskadest raskemad ning nõuavad biatleetidelt suuremat pingutust, ent veerevad alati edasi. Küll aga ohustab suvist võistlust vihm, mis võib muuta raja väga libedaks.

IBU suvebiatloni maailmameistrivõistlused toimuvad 22.–25. augustini Otepääl, kus tuleb starti ligi 300 laskesuusatajat 30 riigist. Pileteid saab soetada lasketiirutribüünile. Lisaks spordielamustele pakuvad meelelahutust Põhja-Tallinn, nublu ja Curly Strings. Kogu programmiga saab tutvuda SIIN.