PM PARIISIS ⟩ Eesti telemaffia viib olümpia kiireimad sportlased sadade miljonite inimesteni

Marek Miil, Juhan Kilumets ja veel mitmete eestlaste koostöös sündis muu hulgas ka otsus, keda, millal ja kui palju näidata Pariisi olümpia meeste 100 m finaali teleülekandes. Foto: CHINE NOUVELLE/SIPA/Scanpix

Uskuge või mitte, aga olümpiamängude ühe olulisema, kergejõustikuprogrammi maailma eri nurkadesse jõudmise ees vastutab Pariisis seltskond eestlasi.

Spordipeo ajal on Stade de France’il ja selle perimeetril igapäevaselt ametis rohkem inimesi kui kuulub meie olümpiakoondisesse, nii 30 nägu, kelle vastutusalasse jäävad kõik jooksud. Ehk spordialade kuninganna sisese kuninga teleülekannetesse jõudva üle otsustavad ja hoolitsevad eestlased.

Võistkonna n-ö peatreener on režissöör Marek Miil. Esimene olümpiakogemus saadi kolm suve tagasi Tokyos, aga siis oli vastutus väiksem: horisontaalhüpped (kaugus- ja kolmikhüpe). Ent nagu kõik spordisõbrad teavad, on kergejõustiku crème de la crème’iks just jooksualad, mis saavad ka kõige rohkem kajapinda.

See tähendab, et Miil suutis koos oma tiimiga end ühe olümpiaga tõestada. Kogu ülekannete kompoti eest vastutavad soomlased, kes meie mehe nüüd Pariisiks vastava valdkonna etteotsa usaldasid.

Täiesti uus kogemus

Postimees võttis tihedate tööpäevade vahel nööbist kinni hästi toimiva masinavärgi ühel tähtsamal mutril, Juhan Kilumetsal. Üldsus näeb teda peamiselt hommikuti «Terevisioonis», spordisõbrad kuulevad reeglina tema häält kergejõustiku tiitlivõistluste ajal. Pariisis on endine mitmevõistleja täiesti uues ametis: head spotter’i ehk peahoiatajana.

«Mina pean režissöörile märku andma kõigest, mis on jooksu eel tähtis, kes on favoriidid, kus on keegi jooksu ajal ja kõik muu säärane. Pean märkama alaspetsiifilisi asju, mida saab näiteks kordustest näidata ja keda peaks kaameramehed finišis võtma,» avas Kilumets tausta.

«Ma ei pea vajutama ühtegi nuppu. Istun stardinimekirjad käes, vaatan kaamerapilte, mida meil jookseb äkki nii 40 tükki, ja leidma sealt üles olulisi asju. Eks seda spottimist tehakse ka väiksematel üritustel ja väiksemas mahus, aga siin on see muidugi kolossaalne.»

Juhan Kilumets on kogenud kommentaator, aga peahoiataja ametis alles roheline. Foto: Mihkel Maripuu

Millegi sarnasega polnud ta varem kokku puutunud. Esialgu suhtus Kilumets poolteist-kaks aastat tagasi tulnud Miili pakkumisse teatava aukartusega, kuid meie teenekaim spordirežissöör rõhutas, et ses ametis on tähtis just ala nüansside tundmine, mitte varem kogemus. Teineteist õpiti tundma, tekkis hea ja klapp ja nii haaraski Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik võimalusest kinni.

«Ütlesin «jah» ja tulingi hingevärinal siia,» meenutas Kilumets, kelle valikuid näevad maakera eri nurkades sajad tuhanded vaatajad. Sõimerühmast pensionärideni välja.

«Mõtlen: «Kurat, Juhan, kui siin käkid, siis on nii, et...» Mõtled küll, et no mis siis ikka on, kui läheb valesti. Ja mingeid vigu ikka tuleb. Aga üritad vältida isegi kõige väiksemaid vigu.»

Vähemalt 7. augusti pärastlõunase seisuga polnud suurt praaki sisse lastud. Omakeskis leitakse ikka puudujääke, aga televaatajatele jäävad säärased detailid pigem märkamata.

Elu võimalus tuleb realiseerida puhkuse arvelt

Igapäevaselt Eesti Rahvusringhäälingus (ERR) ajakirjanikuna leiba teeniv Juhan Kilumets pidi Pariisi olümpiaks puhkuse võtma. Puhkamisest on asi muidugi kaugel…

«Olen au mees: see töö pole seotud ERRiga. Olen praegu ametlikult puhkusel. Marek [Miili] järel pean tänulik olema vanavanematele ja nende ees oma naisele. Praegu on suvi. Võiks ju perega midagi teha. Aga keegi ei ütle, et ära mine. Olen neile väga tänulik,» sõnas kahe lapse isa, kes tunneb väikeseid süümepiinu ka kolleegide ees.

«Loomulikult on mul lubatud puhkust võtta. Aga eks natuke ikka mõtled, et praegu on olümpia. Isegi, kui Pariisi ei lubata, on vaja teha kõiki olümpiateemalisi asju. Aga teadsin varakult, et see on võib-olla elus ühekordne võimalus.»

Ehk praegu vajab maailm Kilumetsa rohkem kui ERR? «Võin nii mõelda!» naeratas ta.

Tegemist on Kilumetsa teise olümpiaga. 2016. aastal Rio de Janeiros sai ta kogu tunde kätte ajakirjanikuna. Aga kas endisel, omal ajal kümnevõistluses 7405 punkti kogunud atleedil tiksus kunagi mõte ka ise suurimal spordipeol esineda?

«Ma pole mitte kunagi mõelnud. Teadsin, et mul ei ole olümpiapotentsiaali. Eks vaatan ikka neid eeljooksugi pidama jäänud sportlasi. Nad teevad selle ära. Aplodeerin neile. Aga ma ei oska isegi nii suurel skaalal mõelda,» vastas 34-aastane Kilumets.

Juhan Kilumets suhtub oma töösse kirega. Foto: Tairo Lutter

Kokku on sarnaseid telepunte neli. Eraldi vastutatakse jooksu- ja heitealade ning horisontaal- ja vertikaalhüpete eest. Nii saab kokku üldpilt, mida haldab pearežissöör. Kindlate valdkondade tegijad töötavad omas mullis ega saa otseselt suunata, mida vaataja telerist näeb. Kokku tegeleb ülekandega umbes 200 inimest. Kui eestlased on ajalooliselt olnud pigem väljakualade usku, siis lõviosa maailmast tahab näha kiireid inimesi.

«See pole meie asi võidelda. Aga üldiselt pearežissöör, soomlased on väga väljakualade usku. Nii palju kui mina silmanurgast üldpilti näen, siis teeb ta väljakualadele au. Ei jääda liiga pikalt jooksudele kinni. Meie näitame kõik kordused ära, kõik aegluubid ka, aga suur telepilt läheb juba edasi kettaheitele või kuhugi mujale,» lööb ta letti oma arvamuse, kuid möönab, et paratamatult on asi siiski veidi jooksualade poole kaldu.

«Võidakse ju rääkida, et me mõõdame sekundi täpsusega ja anname kõigile võrdselt teleaega, siis tegelikult teame, kuidas asjad käivad. Olen ka ise suure kümnevõistluse armastajana mõelnud, et näidake rohkem väljaku alasid, aga nüüd, kui olen teiselpool rindejoont ja tegelen jooksudega, siis… see on see, mis tegelikult maailma huvitab,» mõtiskles Kilumets.

Nõnda vaatab ka tema ise näiteks 10 000 m jooksu hoopis teise pilguga. «Pole see midagi suvaline pool tundi kestev tiksumine, isegi kui tegelikult sportlikus mõttes seda on. Üldiselt nad kuivavadki seal niisama. Jooksevad aeglaselt, midagi ei toimu 25 minutit, kuniks lõpuks pannakse gaas põhja. Nüüd ma aga näen, et see on peaaegu nagu actionfilm. Kogu aeg peab olema valmis.»

Õnnetu kontrollstart

Tõsi, elamuse saab kätte omamoodi. Kilumets on justkui staadionil kohal, aga ta istub koos kolleegidega Stade France’i keldris juhtpuldi ees! Vaat et erakordset olümpiamelu kuuldakse vaid läbi kõrvaklappide, kuid minimaalselt, sest esmatähtis on kätte saada kaamerameeste ja teiste asjaosaliselt vajalik info. Võistluste ajal käib intensiivne vestlus kümnete inimeste vahel.

«Staadionil on mul kaks abilist. Info nagu näiteks: «Jooksjad on jõudnud väravasse, olge valmis,» tuleb neilt. Üks istub finišisirgel ja näeb oma silmaga, kes juhib või kellest mööda läheb. Kaameranurk võib vahelt petta. Nemad edastavad info mulle ja mina selle ülejäänutele,» avas Kilumets veel töö spetsiifikat.

Tiimi esimesed liikmed jõudsid Pariisi juba varakult, peahoiataja veidi hiljem. Natukene enne kergejõustikuprogrammi algust ehk juuli viimastel päevadel.

Võistlusele eelnesid erinevad testid ja katsetused. Nõnda sai Stade France’i rada proovida ka Kilumets. 100 m jooksu imiteerimine võiks ju lihtsalt käia, aga…

«See oli päris traumeeriv, sest tõmbasin soojendusel pakkudelt startides reie lähendajalihase raginaga ära. Ma ei saanud ju enam öelda, et võtke keegi teine. Siis lonkisin selle 100 m läbi. Piinlik,» pajatas Kilumets tujurikkujaliku loo.

«Aga asja mõte polnudki sport, vaid see, kuidas kaamerad liiguvad jne. Aga olen selletõttu terve olümpia longanud, et tegin eelpäeval endale haiget.»

Tervikuna on ta vastutusrikast tööd täiega nautinud. Võrreldes kommentaatoriametiga on otsest eeltööd vähem. Aga nagu Kilumets ise ütles on ta selleks sisuliselt kogu senise elu valmistunud.

«Tean, millised võistlussituatsioonid võivad tekkida. Olen selle oma sporditeel kaasa saanud. Tänu kommenteerimisele tean sportlastest rohkem kui tavaline televaataja. Need asjad on pähe kulunud,» arutles ta.

«Üks mind juhendanud Soome kolleeg näitas, et tal on iga sportlase kohta excel’i tabel, kus on kirjas kõik vaheajad-asjad. Helar Osila stiilis. Sellised asjad, mida mul pole kunagi olnud. Olen rohkem fiilingu mees.»

Kogemustepagas tuleb igal juhul kasuks. «Marek ütleb, et me jutustame lugusid, mitte lihtsalt ei peksa pilti eetrisse,» selgitas Kilumets.

«Pean mõtlema ka kommentaatori rollile. Tahaks uskuda, et see on minu üks trumpe. Tean ju, mida kommentaator võiks tahta. Näha seda, mis annaks võimaluse vaatajatele pildiga lugu jutustada. Sel korral ma ei saa neid lugusid sõnadega jutustada, küll aga pildiga.»

Marek Miil teab, kuidas hea ülekanne peab toimima. Foto: Konstantin Sednev

Alguses olid õlul mõistagi pinged. Avapäevaga sai need aga suuresti maha. Loksus paika, kas ja kui palju infot tuleks näiteks kaamerameestele jagada. Selgus, et pigem rohkem. Lõpusirgel tunneb Kilumets end juba kalana vees.

«See oli sümboolne, et alustasime kümnevõistluse 100 m jooksuga. Esimeses jooksus oli kohe kaks eestlast. Endal sees helises. Oma poisid on stardis. Ja sinust sõltub, kas neid pildis näeb või mitte,» kirjelda ta ehedaid emotsioone, mis panevad unustama isegi olematu ööune.

«Meil on nagu tore lastelaager: bussid, hotellid, söögid. Aga kui buss läheb – nagu esimestel päevadel – kell 6 või 6.30 hotellist välja, töötad järjest terve päeva intensiivselt 15-16 tundi, jõuad kell 23.30-00 hotelli, saad viis tundi saad magada, siis väsivad inimesed ära. Lõunapausil on tõesti tunne, nagu kukuks jala pealt. Aga nüüd ei tohi hakata vigu tegema.»

Kuid kui ekraanil hakkab alla kerima ülekandeni jäänud sekundite loendur siis… «Sel hetkel mõtlen: «Kurat, tegelikult teemegi «seda!»» See on nii äge! See on kord elu võimalus. Olümpial. Pariisis. Publiku melu me otseselt tunda ei saa, aga see on teistmoodi vägev.»

Kuna kõik tiimiliikmed on teletööga seotud, omatakse varasemat sidet. Mõned on tuttavamad, teised vähem. Aga sisetülisid pole olnud ning paari nädalaga võib tekkida tugev kambavaim.

«Igas kollektiivis muutuvad naljad ühel hetkel selliseks, et mõtled: see on küll kvaliteethuumor,» muigas Kilumets.

«Aga meil pole olnud omavahelisi hõõrumisi. Keegi ei karju kellegi peale. Emotsionaalseid hetki on ikka, aga ma pole näinud ühtegi ussitamist ega mõttetu konflikti. Tundub, et Marek on tiimi hästi valinud.»