:format(webp)/nginx/o/2023/10/13/15653325t1h5bba.jpg)
Kevadel Leedu korvpalli kõrgliigaklubiga Kėdainiai Nevėžis lepingupikenduse sõlminud Eesti koondislane Carlos Jürgens on alates sellest kuust tööta. 25-aastast tagamängijat piinab mõnda aega müstiline jalavigastus, kuid ta loodab sellest lähikuudel jagu saada ja karjääri piiri taga jätkata.
Mullu Eesti koondise ridades esimesed mängud pidanud viskav tagamängija Jürgens liitus möödunud hooajaks tugeva Leedu liiga keskmiku Nevėžisega. Ta suutis seal kanda kinnitada ning pärast viite aastat USA üliõpilasliigas Euroopa korvpalliga kohaneda.
Hooaja lõpp läks aga konarlikult. Viimase ametliku mängu pidas Jürgens märtsis, kuna teda hakkas segama kummaline jalavigastus. Erinevad arstid uurisid ja puurisid Eesti korvpallurit, kuid kindlat diagnoosi ei suutnud keegi määrata.
«Suve jooksul olen vähemalt kolm korda käinud MRTs, uuriti hüppeliigest ja puusa. Igapäevaelu vigastus väga palju ei seganud, tegin jõutrenne, natuke ka pallisaalis. Aga asjad ei läinud mitme kuu jooksul paremaks,» rääkis Jürgens Postimehele.
Juulis jõudis ta viimaks ühe Leedu jalakirurgi vastuvõtule, kes analüüsis erinevaid uuringuid ning andis diagnoosi. «Ta arvas, et tegemist võib olla parema jalalaba algelise väsimusmurruga. Ehk et väsimusmurdu pole, kuid ta nägi selle alget,» selgitas Jürgens, kes läheb sel kuul veel kompuutertomograafiaasse, et saada veelgi rohkem vastuseid tervisemure kohta.
Mängumehe sõnul on tegemist n-ö lolli vigastusega, millest taastumine võib võtta üks kuni viis kuud. Kuigi Jürgens oli aprillis sõlminud Nevėžisega uue üheaastase lepingu, siis otsustati juuli lõpus see poolte kokkuleppel katkestada.
Tartust pärit Jürgensi sõnul on ta küll natuke klubis pettunud, samas mõistab ta ka nende olukorda, sest uuele hooajale tahetakse minna vastu täiesti terve rivistusega. «Tulime lõpuks põranda keskele kokku. Eks ma mõistan neid ka, kõik see on lõpuks äri. Seekord läks niipidi, kuid olen ise optimistlik, et tulevik on helge.»
/nginx/o/2023/06/30/15424544t1h64f3.jpg)
Väsimusmurru puhul ei ole Jürgensil selget raviplaani. Esmatähtis on anda jalale rahu ja puhkust. Nii on korvpallur viinud oma igapäevased kõndimised sisuliselt miinimumini. «Esimene kuu on nüüd sellest diagnoosist möödas. Annan jalgadele rahu. Trenni teen ikka, aga jalal on kontakt maapinnaga minimaalne. Kasutan jalaortoosi, et koormus oleks väiksem,» rääkis Jürgens.
Tegemist on noore korvpalluri karjääri pikima mängupausiga. Seni on tal olnud mure vaid hüppeliigesega, kuid ka sellest kunagi hooaja alguses toimunud murest paranes ta ruttu. «Nüüdne asi tuli lihtsalt pikapeale välja. Kuna see on teistmoodi vigastus, siis ongi sellega natuke raskem. Et otsest kokkupõrget või intsidenti polnud, kus ma oleksin vigastada saanud.»
Jürgens, kes kuni 2023. aastani kuulus Oklahoma Oral Robertsi ülikooli hingekirja, on raskustega harjunud. Kõike arvestades pole tema vigastus raske ning kui kõik läheb hästi, siis saab ta mõne kuu pärast jälle täiel koormusel trenni teha.
Leedu kõrgliiga kogemusega jäi ta väga rahule ja usub, et suutis oma aktsiaid tõsta, sest Nevėžiselt sai uus leping välja teenitud. «Sain selle ühe aastaga hea kooli kätte. Kahe aastaga oleks muidugi rohkem saanud.
Kindlasti kahju, et ei saanud seal jätkata, aga ma ei olnud ka sellises olukorras, et ma jumala eest ja iga hinnaga tahan Leedus jätkata. Ju siis elul on mulle mõni muu väljakutse plaanis. Algus oli tegelikult ikka raskem, nüüd hakkan selgemat pilti ette saama. Huviga ootan, mis võimalused veel ees ootavad,» arutles Jürgens.
Kuna taastumine veel käib, ei oska Jürgens prognoosida, millal ta jälle platsile pääseb. Ja kui ta selleks rohelise tule saab, siis kus ta oma karjääri jätkab. «Otsustasime mänedžeriga, et ei hakka mind praegu kuhugi pooltervena pakkuma. Praegu panen palju rõhku aeroobsele treeningule, ujumine ja rattasõit. Kõndimist proovin vältida, puhkus ennekõike.
Kindlasti vaatan piiri taha, aga midagi ei saa välistada. Tervenemise ajaraami suhtes valitseb üsna palju teadmatust. Läbi aastate on aga minu mentaliteet olnud, et minna välismaale. Kunagi tuleb ikka koju tagasi tulla, aga kuni on võimalus välja saada, siis tuleb minna,» tõdes Jürgens.
Carlos Jürgens alustas korvpallurikarjääri sünnilinnas Tartus ja on Erkmaa korvpallikooli kasvandik. 2018. aastal liitus ta USAs Oklahomas asuva Oral Robertsi ülikooliga. Nende korvpallimeeskonna Golden Eagles’i aitas ta kaks korda Märtsihullusele ehk USA üliõpilaskorvpalli finaalturniirile.
Oral Robertsis sai Jürgens väga heaks sõbraks lätlase Francis Lācisega, kellega jagati aastate jooksul ühiselamutuba. Tänavu kuulus Lācis Läti 3x3 korvpallikoondisesse ja osales Pariisi olümpial.
Sõbrale käis Prantsusmaal kaasas elamas ka Jürgens. «Algus oli neil lihtsalt nii hea. Nad ju tegelikult võitsid kõik mängud kuni poolfinaalini. Ikka väga kahju oli neist, jäid esimesena medalita. Lõpp läks ikka jamasti, aga algus ehk oligi liiga perfektne,» analüüsis Jürgens neljandaks jäänud Läti esitust.
Ta ise pole 3x3 korvpalli eriti proovinud, kuid arvab, et kui seda teeks, siis kiire mängutempo võiks talle sobida. «Kui Francist seal mängimas nägin, siis mõtlesin, et täitsa võiks proovida. Ise arvan, et võiksin sellises kiire tempoga mängus päris hea olla. Niisama tänavakorvpalli olen muidugi varem mänginud, aga mitte õigete 3x3 reeglitega. Aga kui sinna olukorda astuda, siis võiks hakkama saada,» pakkus Jürgens.
/nginx/o/2018/05/11/7839157t1h9405.jpg)