Kuna taastumine veel käib, ei oska Jürgens prognoosida, millal ta jälle platsile pääseb. Ja kui ta selleks rohelise tule saab, siis kus ta oma karjääri jätkab. «Otsustasime mänedžeriga, et ei hakka mind praegu kuhugi pooltervena pakkuma. Praegu panen palju rõhku aeroobsele treeningule, ujumine ja rattasõit. Kõndimist proovin vältida, puhkus ennekõike.
Kindlasti vaatan piiri taha, aga midagi ei saa välistada. Tervenemise ajaraami suhtes valitseb üsna palju teadmatust. Läbi aastate on aga minu mentaliteet olnud, et minna välismaale. Kunagi tuleb ikka koju tagasi tulla, aga kuni on võimalus välja saada, siis tuleb minna,» tõdes Jürgens.
Toakaaslane jäi olümpial esimesena medalita
Carlos Jürgens alustas korvpallurikarjääri sünnilinnas Tartus ja on Erkmaa korvpallikooli kasvandik. 2018. aastal liitus ta USAs Oklahomas asuva Oral Robertsi ülikooliga. Nende korvpallimeeskonna Golden Eagles’i aitas ta kaks korda Märtsihullusele ehk USA üliõpilaskorvpalli finaalturniirile.
Oral Robertsis sai Jürgens väga heaks sõbraks lätlase Francis Lācisega, kellega jagati aastate jooksul ühiselamutuba. Tänavu kuulus Lācis Läti 3x3 korvpallikoondisesse ja osales Pariisi olümpial.
Sõbrale käis Prantsusmaal kaasas elamas ka Jürgens. «Algus oli neil lihtsalt nii hea. Nad ju tegelikult võitsid kõik mängud kuni poolfinaalini. Ikka väga kahju oli neist, jäid esimesena medalita. Lõpp läks ikka jamasti, aga algus ehk oligi liiga perfektne,» analüüsis Jürgens neljandaks jäänud Läti esitust.
Ta ise pole 3x3 korvpalli eriti proovinud, kuid arvab, et kui seda teeks, siis kiire mängutempo võiks talle sobida. «Kui Francist seal mängimas nägin, siis mõtlesin, et täitsa võiks proovida. Ise arvan, et võiksin sellises kiire tempoga mängus päris hea olla. Niisama tänavakorvpalli olen muidugi varem mänginud, aga mitte õigete 3x3 reeglitega. Aga kui sinna olukorda astuda, siis võiks hakkama saada,» pakkus Jürgens.