Okkaline teekond, mis teinud sprinditalendist tõelise kuninga

Noah Lyles olümpial. Foto: Ulrik Pedersen/ZUMAPRESS.com/Scanpix

Kuigi USA kergejõustikutäht Noah Lyles jookseb siledat, mitte tõkkesprinti, on elu tema sportlasteele visanud omajagu takistusi, mida tulnud ületada.

Hiljuti lõppenud Pariisi olümpiamängudel oli selleks näiteks koroonaviirus, mille kiuste 27-aastane Lyles siiski 200 meetris pronksmedali teenis. Ent nagu suur osa avalikkusest mõned päevad varem teada oli saanud, oli COVID ainult viimane tõke ameeriklase elu- ja sportlasteel. 

«Mul on astma, allergiad, düsleksia, ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire - E.S.), ärevus ja depressioon. Aga ma ütlen teile, need probleemid, mis sul on, ei määra, kelleks sa võid saada!» säutsus Lyles vahetult pärast seda, kui oli 100 meetri jooksus kroonitud olümpiavõitjaks.

I have Asthma, allergies, dyslexia, ADD, anxiety, and Depression.
But I will tell you that what you have does not define what you can become.
Why Not You!

— Noah Lyles, OLY (@LylesNoah) August 4, 2024

Floridas sündinud, kuid Virginia osariigis Alexandrias üles kasvanud Lylesi esimene takistus oli astma, mis diagnoositi tal juba väikse lapsena. 

«Ma ei saanud spordiga enne tegeleda, kui sain seitsme-kaheksa aastaseks. Ma ei mäleta, et mul oleks olnud elus periood, kus astma ei oleks olnud probleem,» avalikustas Lyles Netflixi dokumentaalsarja «Sprint» esimeses osas, kus rääkis ka paljudest lapsena haiglas veedetud öödest.

Ema süda valutas

Lylesi ema Keisha Caine Bishop meenutas ESPNile antud usutluses, et on veetnud tunde kodu tolmuvabaks muutes, kuid vahepeal tundus talle, et ka sellest ei piisa. Nebulisaatoriravi – mask, mille abil astmaatikud aerosoole sisse hingavad – saanud poisi elamine lihtsalt ei kippunud paremaks minema. 

Nõnda eemaldati Lylesilt lapsena hingamise hõlbustamiseks ka adenoidid ja mandlid ning alles siis, kui tõsisemad vaegused olid tagaplaanile vajunud, sai ta sõrme anda jooksmisele. Lyles oli siis 12. 

Ka düsleksia ja ATH diagnoositi tal nooruspõlves, täpsemalt keskkooli ajal, mis muutis koolis käimise raskeks. «Mina teadsin lihtsalt, et sel lapsel on palju energiat,» on Lylesi ema meenutanud ning lisanud, et sport oli Lylesi jaoks lihtsalt väljund. Eriti jooksmine.

Diagnoosidest teada saanuna hakkas ema abi otsima ning pöördus spordipsühholoog Diana McNabi poole: sest mõistes, et tema poeg on füüsiliselt andekas, soovis ema olla kindel, et ta oleks ka vaimselt ette valmistatud.

Kaotas pärast Tokyo sära

Kui Lyles tegi 2019. aasta Doha MMil kuldse duubli, võites nii 100 kui ka 200 m jooksu, arvati, et sprindimaailmas algabki nüüd tema valitsusaeg. Ent läks teisiti: 2021. aasta Tokyo olümpial riputati ameeriklasele kaela vaid üksainus pronksmedal, seda 200 m distantsil. 

Lylesi kauase terapeudi Cheryl Tardosky-Andersoni sõnul oli see tingitud COVID-19 pandeemiast ja sellega kaasnenud isolatsioonist, mistõttu kaotas sprindiäss oma sära. «Noah läks Tokyosse masenduses,» avaldas ta NBC4 Washingtonile antud usutluses tagantjärele.

Veelgi sügavamasse depressiooni langes ta 2020. aasta maikuus, kui USA politseinikud kägistasid tänaval surnuks George Floydi. Pärast seda alustas Lyles ka ravimite võtmist, kuid otsustas pool aastat hiljem, kui edasilükatud Tokyo mängud päriselt uksele hakkasid koputama, antidepressantidest loobuda.

Ühest küljest see lüke töötas, sest 200 meetris tuli ta koondisekaaslase Kenny Bednareki ja kanadalase Andre de Grasse'i järel kolmandaks, kuid teisalt... avalikkus ootas ikkagi kulda. Õigemini, kahte kulda.

Kaasteelistele tehtud sütitav kõne

Lylesi aga see ei huvitanud, sest ta teadis, millised takistusi oli ületanud, et ainuüksi see olümpiapronks kaela saada. Nõnda astuski ta pärast Tokyo mänge telekaamerate ette pisarais, rääkides just vaimse tervise probleemidest. 

«Keegi küsis minult, miks ütlesin Twitteris, et kasutan antidepressante... Tean, et seal on palju minusuguseid inimesi, kes kardavad midagi öelda või seda teekonda alustada,» sõnas ta.

«Tahtsin, et need inimesed teaksid, et see on okei, kui sa ei tunne ennast hästi. Sa pead kellelegi enda muredest rääkima. See on tõsine probleem! Sa ei taha ühel päeval üles ärgata ja mõelda, et ma ei taha enam siin olla.

Tean, et on keegi, kes võitleb tõenäoliselt samade probleemidega, nagu mina, ja ma tahan, et nad teaksid, et on olemas viise, kuidas end paremini tunda. Nad ei pea end niimoodi tundma

Mul on väga vedanud, et mul on ema, kes on käinud suurema osa oma elust teraapias, ja et ta ka minu varakult sinna suunas. Mul on kaks terapeuti, üks isiklikuks ja teine ​​spordieluks,» lausus Lyles.

Distantseeris end vaimse tervise nimel

Sprindikuningas on hiljem tunnistanud, et just Tokyos sai ta viimaks ometi aru miks ja kuidas kõik temaga toimub ning pärast seda on ta omale piire tõmmanud nii isiklikus kui ka professionaalses elus. Ta distantseeris end sponsoritest ja sotsiaalmeediast, mille tulemusena oli tal võimalik rohkem endale keskenduda.

Praeguseks on Lyles koos oma spordipsühholoogi(de) abiga välja töötanud spetsiaalse võistluseelse rutiini või psühholoogilise mänguplaani, nagu nad ise seda naljatamisi kutsuvad, milles on paika pandud iga viimne kui detail. Millele peab Lyles mõtlema ärgates, süües, soojendust tehes, rajale jõudes jne.

Säärase salarelva retsepti nad mõistagi ei avalda, kuid selle efektiivsust sai näha Pariisi olümpia 100 meetri finaalis, kus ameeriklane edestas fotofinišis jamaicallast Kishane Thompsonit.

Kõikidest muudest (vaimse tervise) probleemidest ja nendega võitlemisest räägib Lyles aga avameelselt, paotades nõnda ust maailma, mida ei tuleks häbeneda.