Pisarsilmis kodupublikuga hüvasti jätnud Kiviloo: arvan, et jõuan selle üle veel mitu korda kurvastada

Liis Kiviloo. Foto: Mihkel Maripuu

Täna pidas kodupubliku Eesti viimase koondisemängu Eesti võrkpallinaiskonna kapten, sinist särki enam kui 140 korda kandnud temporündaja Liis Kiviloo. 

Kuigi Kiviloo kodune lahkumismäng ei osutunud edukaks - Eesti kaotas Iisraelile 1:3 - tegi 33-aastane keskblokeerija enda ülesanded korralikult ära. Selle tõestuseks ka 12 punkti ja naiskonna parim efektiivsusnäitaja +12. 

Liis, juba kohtumise eel väljakule astudes tundusid sa emotsionaalne. Kas pisarad tahtsid juba siis sinust välja tulla?

Eks see ongi nii, et kui viimast korda publiku ees väljakule tuled ja mõtled kõikide nende aastate peale tagasi… täna, iga asi, mis ma tegin, oligi ju mõnes mõttes viimast korda. Vähemalt kodus, mis on erilisem, kui minna nüüd Sloveeniasse [viimast mängu] mängima. Tegelikult olen ma terve nädala juba emotsionaalne olnud ehk selles mõttes polnud see midagi uut.

Millal sa otsustasid, et nüüd on koondisega kõik?

Põhimõtteliselt eelmisel suvel juba rääkisin tüdrukutele, et pärast EMi ma enam ei mängi. Kevadel käisin ka operatsioonil, pärast mida mõtlesin veel, et mul pole mõtet koondisesse ronida. Ma polnud ju vormis ja meil olid Käts (Kätriin Põld - K.J.) ja Liisbet [Pill], kes on väga tublid ja samamoodi pikalt koondises.

Aga kui nemad mõlemad viga said, siis rääkisime Atsiga (Andres Toobal – K.J.) ja leidsime, et mind on ikkagi vaja. Siis mõtlesin, et okei, tulen täiskohaga töö kõrvalt viimast korda, sest see pole jätkusuutlik.

Kas suutsid mängu ajal emotsioone kontrollida või lõid need mingil hetkel ikkagi välja?

Pigem isegi aitasid need mind. Kui midagi välja ei tulnud või oli raske hetk, et tiim justkui ei näidanud emotsiooni või motivatsiooni hästi mängida, siis tundsin, et saan neid ikkagi kaasa tõmmata ja ise hästi teha. Ma tahtsin väga kodupubliku ees hästi mängida.

Ma tõesti arvan, et oleme parem kui Iisrael, aga kui kinkida neile palju lihtsaid vigu, siis on nende vastu, kellest peaksid justkui üle olema, raske. Sellest on kahju, sest tegelikult võinuks ka rõõmsamalt platsilt lahkuda. Kuigi mina oleks ikka nutnud.

Kui aga vaadata kui tumedates toonides see nädal möödus, siis võib vast olla rahul sellega, mis seisu naiskond jõudis?

Jaa, seda küll. Teisipäeva õhtul, kui tõesti tundus, et mitte midagi välja ei tule, siis treenerid ja mina mõtlesime, et kuidas me küll sellest august välja tuleme. Olime pidanud tolleks hetkeks kaks kriisikoosolekut, üksteisega rääkinud nii kenasti lähenedes kui ka kurjalt ja karjudes. Proovinud kõike, mis küll töötaks?

Aga õnneks pärast kolmapäevast vaba päeva tulid inimesed tagasi natukese suhtumisega. Aga reaalsus on see, et me ei saagi väga suurt hüpet teha võrreldes sellega, mis meil nädala alguses oli: mingid asjad, mis kimbutasid meid siis, kimbutasid meid ka täna, mis maksidki võib-olla selle tasavägise mängu puhul kätte.

Sinu koondisekarjääri viimane mäng toimub siis võõrsil Sloveenia vastu, kus mingit võidukohustust ega meeletut kodupublikut pole. Võiks selle võrra lihtsam olla?

No… seal on Alessandro (Sloveenia koondise peatreener on endine Eesti koondise loots Alessandro Orefice – K.J.), kellega ma olen nii koondises- kui ka klubitasandil neli aastat koos mänginud, seega võib-olla on isegi sümboolne seal lõpetada.

Äkki jõuab siis ka midagi muud kohale, et ma tõesti seda särki enam selga ei tõmba. Võib-olla selle arvelt oli täna kergem. Arvan, et see, et ma sinimustvalge publiku ees enam ei mängi, jõuab mulle kohale hiljem ja jõuan selle üle veel mitu korda kurvastada. Järgmised nädalad kindlasti lihtsad pole.

Lõpetuseks, mida tahaksid koondisekaaslastele ja fännidele öelda. Või oled juba öelnud?

Ma olen õnnelik, et koondis on andnud mulle nii palju häid kogemusi ja et oleme aastatega kogu aeg ülespoole liikunud. Jah, praegu on väike mõõn, aga usun, et tuleme sellest välja, kui need väga andekad noored natukene kogemusi saavad ja välismaale kipuvad. Arvan, et siit tuleb veel päris head materjali!

Olen tänulik, et olen olnud osa sellest protsessist. Mul on läbi aastate olnud väga-väga lahedaid tiimikaaslasi, kelles osa on juba lõpetanud, osa veel mängivad. Sellest on kõige rohkem kahju, et ei saa nendega enam iga suve koos veeta, aga küll me ikka näeme. Lähen kas või hotelli neile külla (naerab – K.J.).

Publikule tahan aga öelda: tore et te pärast seda esimest EM-tsüklit 2019. aastal meiega kaasa tulite nii südamest kaasa elasite. Ka tänavu, kui me nii suure ülekaaluga aasta võistkonna tiitli võitsime. Meie oleme alati südamega mänginud ja loodan, et see tiim leiab selle südame uuesti üles. Praegu oleme selle võib-olla küll natukene kaotanud, aga ega see kuskile peitu saa jääda.

Vaata ka Liis Kiviloo ja Nora Lemberi ühisintervjuud volley.ee-le: