Peatreener Toobal: tahaks näha veel neid vihaseid noori, kes on valmis võrkpalli nimel elama

Naiskonna peatreener Andres Toobal. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti naiste võrkpallikoondis alustas 2026. aasta EM-valiksarja kaotusega, kui jäi koduses Kalevi Spordihallis 1:3 (23:25, 18:25, 25:18, 21:25) alla Iisraelile.

Samas on kaotusel ja kaotusel vahe ning arvestades, millises mustas augus meie naiskond pärast eelmisel nädalavahetusel Soomega peetud kontrollmänge oli, võis nähtuga isegi teatud määral rahule jääda. Teatud määral. 

«Olen rahul sellega, et tegime sammu edasi. Olime võitluslikud ja võitlesime platsil nii palju kui... kas just sees oli, aga arvan, et enesekindlusega saime hakkama,» alustas peatreener Andres Toobal pärast kohtumist positiivsest, enne kui valusaks saanud nüansside juurde edasi liikus.

«Jäime täna hätta nendel kohtadel, kus on vaja rahulikuks jääda: lihtsad pallid, kõrged tõsted, kui on vaja kellelgi teisele tõsta või kui tuli hanitus… Rünnakul on endiselt probleem sellega, et isegi kui serv on käes, ei suuda me häid lahendusi leida. Tihtipeale pole ründajal kõige mugavam, mistõttu peame seal hoo maha võtma,» jätkas ta, liikudes n-ö burgeri meetodil seejärel taas positiivse juurde.

«Olen rahul, et naised tulid platsile võitma, aga... see kõik lihtsalt sööb nii ära. Me võitleme-võitleme, teeme tohutu töö ära ja kui on vaja see üks lihtne pall üles tõsta, siis tõstame selle nii, et ei saa rünnata. Sellest on lihtsalt kahju, aga see on järgmisteks aastateks kõva töö. See ei tule niisama tagasi.»

Kätte saadud geim aitas

Iisraeli vastu üks kätte saadud geim on juhendaja sõnul siiski suureks abiks, et naiskonna positiivsust üleval hoida. «Selles mõttes on see võib-olla kergendustunne, et näitab: tegelikult on võimalik ja asjad pole nii nii kättesaamatud. Arvan endiselt, et kui me oleks teinud korrektuurid ja lihtsaid palle rahulikumalt tõstnud, olnuks vastane võidetav. Praegu andsime neile lihtsates olukordades eelise minna väga lihtsalt lööma.»

Statistika toetas siinkohal juhendajat: mõlema võistkonna vastuvõtuprotsent oli 51, rünnak 31 ja ka blokist teeniti võrdselt 17 punkti. Ainult, et omavigade osakonnas «võidutses» Eesti 29 vs. 20. «Nii ongi. Iga geimi peale kolm tükki ja sellest piisab,» haaras Toobal statistikal sõnasabast.

Vana murelaps: välismaa

Seejärel võttis ta pihtide vahele aga naiskonna üldisema seisu. «Ühtepidi jah, oleme rahul, et tegime sammu [edasi] ja järgmisesse kahte nädalasse on parem minna, aga teisalt läks üks hea võimalus sel perioodil käest. Loomulikult mõtlen treenerina esiteks tulemusele, aga samas peame mõtlema ka üleüldise arengu peale.

See, et Liis [Kiviloo] meid [see suvi] aitas, on väga-väga hea. Meil oleks see aasta muidugi väga raske olnud. Ma tahaks tõesti veel näha neid vihaseid noori, kes võitlevad platsil ja on valmis võrkpalli nimel elama. Täna tulid noored ägedalt platsile. Ma südames tõesti loodan, et nad jätkavad samasugust võitlust terve klubihooaja, et uuel kevadel ei peaks taas [nullist] ehitama hakkama.

Et nad teeksid ka trenni, mitte ainult ei mängiks. Praegune graafik on selline, et nad kahjuks ainult mängivad. Siin tulevad tehnilised kohad, mida saab paremaks timmida, aga seda saab teha trennis mitte mängus,» jätkas Toobal jõudes otsapidi nõnda juba tuttava murekohani: kuidas saada noored ikkagi välismaale?

«Võime ju rääkida, et Eestis on tore - ja tegelikult ongi tore: treenerid teevad korralikku tööd -, aga edasiviivat konkurentsi meil ei ole. Need, kes on juba head, on platsil ja üldjoontes sinna ka jäävad. Meil väga palju sellist konkurentsi pole, et kui keegi juba enam-vähem on hea, siis tema kohta enam ei ohustata.

Aga meil on väga palju noori tüdrukuid trennides. Loodetavasti leiame need õiged üles, kes tahavad võrkpalli kõrgemale tõsta. Teame, et see aasta on olnud raske. Seda on treenerina raske tunnistada, aga mingi hetk tuleb maha istuda ja mõelda: saame ise palju paremini teha,» sõnas juhendaja lõpetuseks.

Vaata ka peatreener Andres Toobali videointervjuud volley.ee-le: