:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/17/16296674t1h4477.jpg)
Kaheksandat korda EMile pürgiv Eesti meeste võrkpallikoondis alustas 2026. aasta valiksarja võidukalt, kui alistas Kalevi Spordihallis 3:1 (26:24, 25:22, 19:25, 25:18) Iisraeli.
Peatreener Rikberg: võit tuli, aga kangutades ja pingutades. Tahaks voolavust
Kohtumine Euroopa edetabelis meist 11 kohta tagapool asuvate juutidega oli aga kõike muud kui lihtne. Avageim oli tõsine punkt-punkti heitlus, kus Iisraelil oli kasutada tegelikult esimene geimpall. Meie õnneks nad seda realiseerida ei suutnud ning Märt Tammearu head servid võimaldasid seejärel hoopis Robert Tähel ja Andri Aganitsal võrgu pealt geimi meile kallutada.
Ka teine geim kulges analoogselt, kuniks 23:22 seisul oli nurgast täpne Tammearu. Geimpalli vormistas seejärel meie eest ära auti rünnanud Ilija Goldrin. Kolmandas geimis hakkasid Iisraeli mäng veel paremini sujuma: nad said kärmelt paari-kolmepunktilise edu sisse ning purjetasid selle pealt lõpuni.
Ent neljandas geimis lükkasid oma viienda käigu sisse sinisärgid, kes kärmelt 12:6 juhtima läksid. Seejärel tabas meie mehi küll kerge mõõn ja Iisrael sai punkti kaugusele (12:13), kuid siis vajutati taas gaas põhja. Otsustav geim meile 25:18.
«Iisrael mängis väga head võrkpalli. Meie olime esimesed kaks geimi väga okeil tasemel: tegime vähe vigu rünnakul, vähe vigu servil, aga nad pidasid sellele kvaliteedile vastu. Alles geimi lõppudes suutsime nad ära murda,» tunnustas Eesti parimana lõpuks 15 punkti toonud Täht vastaseid.
Tuleb nõuga, mitte jõuga
Seda, mis kolmandas geimis juhtus, ta vahetult pärast kohtumist öelda ei osanudki. «Mingi nõks seal käis, mistõttu said nad paremini minema, aga neljandas olime taas, kohe esimesest punktist valmis võitlema. Saime sealt 3:0 algedu ja hoidsime seda lõpuni!»
Peatreener Alar Rikbergil oli mõistagi vastus varrukast võtta, miks asjalood kolmandas geimis just nõnda läksid. «Ma ei tea, palju seda mängu ajal kuulda oli, aga kui palju tuli mul time-out’ide ajal enda servist rääkida! Iisrael on meeskond, kes oskab väga hästi tugevaid serve vastu võtt, kuid on hädas varieeruvaga, kus iga mees pallingul üllatab. Lühikesed, piiriservid – need kõik täna toimisid,» selgitas ta ning lisas, et ainsana sai täna servijoone taga oma ülesandega hakkama Tammearu.
/nginx/o/2024/08/17/16296663t1h0a91.jpg)
«Väga palju mehi, kellel on arsenalis mitmekülgsus ja oskused, kasutasid ainult jõudu. Aga sellest kõik algaski,» osutas ta tõsiasjale, et heast vastuvõtust oli Iisraeli sidemängijal võimalik mängu kiireks ajada ja seeläbi meie leeris pahandust külvata.
«Nende tempod on väga võimsad ja pipe (tagantliini rünnak nr 6 tsoonist – K.J.) ... kui täna meile esimene maha löödi, siis ma ei saanud esiti arugi, kas pipe’imees lõi kogemata tempomehe tõste, sest nad ongi korraga peale lendamas. Sellist asja näeb haruharva: sellise kiirusega pipe’i mängib veel ainult USA, teised olümpial nõnda ei mänginud,» selgitas Rikberg.
Ärakukkumine, millele leidus lappija
Neljandas geimis õnnestus meil vastaseid taas paremini serviga survestada, tänu millele sai seal ka väheke lustida. Kuniks aga taas, otsekui eikusagilt juhtuma hakkas. «Alex Saaremaa tegi suurepärased kolm geimi, kuid neljandas see ebastandardsete tõstete lahendamine... vahe võinuks olla meie kasuks kuus-seitse punkti ja kogu asi tehtud, aga lasime Iisraeli ühe punkti kaugusele,» raputas Rikberg hoolealustele kergelt tuhka pähe.
Ent juhendaja õnneks olid tal pingilt võtta väärt asendajad, kes kastanid tulest välja tõid. «See, miks ma Tähe välja võtsin [ja Valentin Kordasele asemele panin] oli tingitud puhtalt ühest asetusest – side-1 – ja sealsest asetusest. Kuna vastaste sidemängija on nii hea serviga ja oskab igale poole lüüa, saatsin Kordase väljakule lihtsa sõnumiga: sa lähed ja võtad selle ette tuleva servi näppudega ära.
/nginx/o/2024/08/17/16296669t1h2f6d.jpg)
See oli see, millega me olime hädas. Ja Kordas võttiski. Ja siis virutas veel serviseeria otsa, hakkaski üldisemalt õnnestuma. Ega oli ka näha, et isegi pingile võetud Robert suhtus sellesse, et teine mees lihtsalt tuli ja mängiski põhimõtteliselt ilmeksimatult lõpuni, kaasaelavalt. See on see tugevus, mis mulle meeldib, ent mis teeb ka minu elu raskeks: kes on need mehed, kes otsustavad mängu?»
Tõe huvides sai ka Tähelt küsitud, kui kaasaelavalt ta tegelikult Kordase tegutsemist vaatas. Nurgamees muigas: «Eks muidugi tahtnuks ise väljakul olla, aga sain aru, et tol hetkel oli vaja seda vahetust asetusest tulenevalt vaja teha. Kordas tuli sisse, lahendas kõik ära, võttis servid vastu ja virutas servid üle. Mina olin kogu aeg valmis tagasi minema, aga elasin talle ka tohutult kaasa.»
Parandamisruumi jagub, aga küsimus oli pinges
Muidugi, mis seda neljanda geimi ärakukkumist puudutab, kui 12:6 eduseis puterdati 13:12 peale, siis selle kohta ütles Rikberg konkreetselt, et järgmise alagrupivastase Horvaatia vastu midagi sellist nad endale lubada ei saa.
Mida või kui palju oleks aga üldse järgmiseks laupäevaks vaja parandada, et horvaatidele vastu saada, sest juunikuises Kuldliiga poolfinaalis jäime neile mäletatavasti 2:3 alla? «Meil on igal pool juurde panna: servil, tõstel, kaitses, ebastandardsete olukordade lahendamisel... ega täna tuli kõik läbi kangutamise ja võitluse,» alustas Rikberg vastamisega, misjärel optimisminäidikut siiski ülespoole kruttis.
/nginx/o/2024/08/17/16296661t1h871f.jpg)
«Vormi mõttes pole meil tegelikult vaja paremaks saada, sest see, kuidas me trennis mängime – ausalt, vahel tahaks lasta publiku nendele pallivahetustele juurde. Tõesti on nauditav vaadata! Lihtsalt küsimus on selles, et ükskõik, mida sa ka trennis ei tee, sul pole võimalik saavutada seda olukorda, mida inimene mängu ajal enda sees tunneb või kuidas ta käsi mingil hetkel väriseb.
Ka kapten Andri Aganits alustas täna mängu sellega, et servis alla trossi – ka sellise kogemusega mehel oli ikkagi mingi eriline tunne sees! Tänase mängu kõige olulisem osa oligi: see võttis maha pinge. Tahes-tahtmata on vastik mängida, kui – isegi kui meie ise sellest ei räägi – kõik ootavad sult võitu. Ja sealjuures veel 3:0 või 3:1 võitu.
Me võime siin ju arvutada ja nuputada, aga [täna 1:3 kaotanud] Eesti naiskonnal väga suure tõenäosusega EM-finaalturniirile enam asja pole. Selleks tuleb neil hakata imesid korda saatma,» viitas Rikberg tõsiasjale, et seitsme kolmeliikmelise alagrupi peale pääsevad EMile iga grupi võitjad ja seejärel veel ka viis paremat teise koha võistkonda. Mis tähendab, et iga geim loeb!
«Sellest tulenevalt oli ka meil vaja võita, sest kui seda poleks tulnud, siis tulnuks meil hakata päästeoperatsioone korraldama. See võit oli vaja ära võtta ja nüüd loodan, et Horvaatia vastu saime pingetest maha ning läheme vabalt mängima. Oluline on enda mäng voolavamaks saada,» lõpetas Rikberg sõnavõtu.
:format(webp)/nginx/o/2024/08/17/16296670t1h96ed.jpg)
Liblikad kõhus ja nuga näpus
Eesti meeskonna resultatiivseimad Iisraeli vastu olid nurgaründajad Märt Tammearu ja Robert Täht, kes tõid mõlemad 15 punkti. Kui Tammearu puhul on Eesti võrkpallisõbrad viimase paari aasta jooksul sääraste etteastetega juba harjunud, siis Tähe viimased koondisesärgis tehtud säramised jäävad olude sunnil hea mitme aasta taha...
«On tõesti tükk aega vahele jäänud. Eelmine aasta üks sõprusmäng küll oli, aga see polnud see,» sõnas Täht, kui talt sai küsitud, millal ta viimati ametlikus koondisemängus nõnda hullata sai.
«Siia on jäänud, jah, aastaid vahele, aga ütlen ausalt, ma pole enne võrkpallimängu ammu ka nii palju liblikaid tundnud. Koduklubide juures on küll vägev, aga see on ikkagi teistmoodi kui Eesti koondise särgis ja publiku ees.»
/nginx/o/2024/08/17/16296671t1h0383.jpg)
Ka peatreener Rikberg jäi Tähe panusega laias laastus rahule. «Väga korralik mäng Robilt, eelkõige rünnakul,» tunnustas ta nurgaründajat, kuid lisas siiski seejärel, et servijoone taga jättis Tähe tegutsemine soovida. «Seal pole ta juba mõnda aega leidnud päris õiget rütmi, alates sellest, kui see loll vigastus juhtus ja ta näppu lõikas.»
Kuna see kõlas huvitavalt, sai ka Tähelt endalt «lolli vigastuse» kohta uuritud. «Jaaah, sellega on natukene piinlik,» alustas ta vastamisega.
«Sõime kodus vaakumpakendis maisi ja mõtlesin, et lõikan tükid väiksemaks. Teritasin siis noa ilusti ära ja, nagu ikka, viimase tükiga viskas noa kuidagi viltu ja tõmbas sõrme. See verejooks ei jäänud kuidagi kinni ka, kuid tõmbasime teibid-žgutid kuidagi peale, et saaks öö ikkagi ära magada.
Esiti mõtlesin, et savi, hommikul lähen trenni, tõmban teibi peale ja läheb edasi, aga hommikul teipe ära võttes purskas samamoodi verd edasi. Nõnda ma siis EMOsse läksingi ja kolm õmblust sisse saingi.»
/nginx/o/2024/08/17/16296662t1h1bd0.jpg)