:format(webp)/nginx/o/2020/01/06/12853267t1h10eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/20/16302354t1hfa83.jpg)
Eesti korvpalli üldine tervis pole kindlasti ideaalne, aga meie teise rahvusala, nurisemise taustal tasub aeg-ajalt rääkida ka positiivsest.
«Kuldsete põlvkondade» intervallid vähenevad – Eesti (noorte)korvpalli edu retsept muutub aina tummisemaks
Käimasoleva suve parima emotsiooni pakkusid U16 noormehed. Peatreeneri Brett Nõmme ja tema abilise Mario Paiste tüürimisel võideti Põhja-Makedoonias peetud EMi B-divisjoni turniir. Varem on sellega hakkama saanud vaid – tagantjärele põhjendatult – «kuldseks põlvkonnaks» ristitud 1999. aastakäik, kuhu teiste seas kuulusid praegused koondise põhitegijad Kristian Kullamäe, Sander Raieste, Kaspar Treier, Matthias Tass ja Märt Rosenthal.
Uus, aga toimiv kooslus
«Sats. Polnud ühe mehe sõu, nagu näiteks Rumeenial või Belgial. Meid ongi raske takistada. Kunagi ei tea, kas tuleb siit või sealt,» kirjeldas Nõmm Postimehele esmaspäeva õhtul, pärast ootamatult keeruliseks kujunenud tagasiteed (vt lisalugu) edu võtit Tallinna lennujaamas.
Kodumaale naasmine kujunes ootamatult raskeks
«Terve suvi oli tore, aga viimased kaks päeva olid väsitavad. Tahaks koju küll,» ütles Eesti U16 noormeeste koondise peatreener Brett Nõmm esmaspäeva õhtul kuldmedaliga Tallinna saabudes.
Tegelikult pidanuksid nad koju jõudma juba palju varem. Võidukas finaal Rumeenia vastu lõppes laupäeva viimasel tunnil. Esialgne plaan nägi ette järgmisel päeval Skopjest lendu Frankfurti ja sealt ööl vastu esmaspäeva kell 1 maanduvat raudlindu Tallinnas. Ent sekkus ilmataat.
«Olime Skopjes lennukis ja korraks saime ka rajale. Kokku veetsime lennukis neli tundi, kuni öeldi, et neil saab tööpäev läbi – meiega ei saa enam täna lennata,» kirjeldas Nõmm äikesetormi tõttu tekkinud segadust.
«Läksime tagasi hotelli, saime õhtusöögi. Nelja-viie tunni pärast läksime tagasi lennujaama. Jõudsime Frankfurti, aga ei teadnud, mis kell saame täpselt tulema.»
Õnneks leidus kokku 16-pealisele seltskonnale koht pärastlõunasel, mitte hilisõhtusel lennul. Abiks ikka! Tõsi, seitse pagasit esmaspäeva õhtul veel Tallinna ei jõudnud.
Seitsmest mängust võideti kuus. Ainus libastumine tuli sisse alagrupifaasi viimases, neljandas voorus. Rootsile kaotati punktiga. Aga kuna päev varem murti võõrustajad maha 19 silmaga, oli esimesena edasipääs põhimõtteliselt kindel.
«Õigel ajal võitsime õiged mängud. Saime Rootsi käest küll peksa, aga samas hoidis see mingis mõttes meid ka ärksana,» mõtiskles Nõmm.
Vastaste elu tehti kibedaks eelkõige kaitsega. Näiteks poolfinaalis hoiti mitme väga andeka mängijaga Belgia vaid 46 punkti peal. Läbi turniiri lasti endale keskmiselt visata 60 silma.
«Mida rohkem poisse tundma õppisin, seda rohkem julgesin videot ka ette sööta. Oma mängu vähem. EMil eriti ei jõua. Aga tegime päris korraliku vastaste skautingu. Poolfinaal Belgia vastu tõestas, et nad võtavad infot väga hästi vastu. Teatud mängijad saavad ikka väga hästi aru, mis toimub,» tõi Nõmm välja veel ühe olulise nüansi.
/nginx/o/2024/08/20/16302357t1h8b60.jpg)
Paika loksusid kõik pusletükid. Tõsi, suve eel tekitas andekate poistega tegelev seltskond ehk teatavat skeptilisust. 30-aastane Nõmm ehitab oma karjääri üles, Paistel puudub suuremas korvpallis treeneritöö praktika ning füsioterapeut Viktoria Kisseljova ja ÜKE-treener Kalev Elken pole samuti laiemale üldsusele veel teada-tuntud tegelased.
Aga alates ajast, kui juuni teises pooles koguneti, toimetati EMi silmas pidades. End ei lastud heidutada ka Balti matši ebaedust. Kaotati kõik kolm mängu. Siis, juuli keskel olidki koormused kõrged.
«Kooslus oli hea. Minult küsiti näiteks suvel Paiste kohta umbes, et millised on ta kogemused jne. Aga Brett ütles, et see on õige asi ja läheme seda teed. Kui võidad, polegi midagi viriseda,» tunnustas Eesti korvpalliliidu spordidirektor Raido Roos.
«Brettil on olemas see X-faktor, millest räägitakse. Kui keegi küsib, mis see on, siis... Suhtlus mängijatega. See on teistsugune. Natuke eristub. Seda on tunda.»
Tuleb valida õige teeots
Kuid suurema töö teevad platsil mõistagi ära pallurid. Nõmm rõhutas vestluse jooksul tiimi olulisust, aga terviku moodustavad persoonid. Kogu turniiri kõige väärtuslikumaks mängijaks valiti Eesti koondise tsenter Roman Avdejev, kes viskas keskmiselt 12,7 punkti ja hankis 10,4 lauapalli.
Huvitavaid kujusid leidub veel hulgi. Meie resultatiivseim oli keskmiselt 13,3 silmaga Sten Adamson. Kahekohalisest keskmisest punktisaagist ei jäänud kaugele ka Hendrik Pertel (9,9) ega kaksikvennad Vuksid: Kaspar ja Rasmus (mõlemad 8,9).
Noormehi ootab ees väga tähtis aeg. Roosi sõnul ihusid juba EMi eel nii mõnelegi hammast välismaa tiimid. Nüüd peaks võimaluste ring olema veelgi laiem. Varem oli sellest pundist piiri taha siirdunud Pertel (United Eagles Basketball, Itaalia) ja Silver Esnar (Jena Science City, Saksamaa).
«Suhteliselt keeruline öelda, mis on õige tee. Eks igaüks peab ise tunnetama. Välismaa võib olla tore, aga tausta uurides võib ka selguda, et tegelikult on klubil mängijast suhteliselt ükskõik,» analüüsis Nõmm.
«Lõpuks on vaja tööd teha. Leida endale sobiv koht. Kas Eestis või välismaal – mina pole õige ütleja. Võin kindlasti aidata suunata, aga lõpuks peab iga mängija ise otsustama.»
Roosi sõnul liituvad mõned poisid Audentese spordigümnaasiumiga. Aga leidub ka lahtisi otsi. Alaliit üritab kõiki aidata nii palju kui võimalik.
Õnneks oleme jõudnud olukorda, kus (väga) varakult välismaale minek pole edukaks karjääriks tingimata kohustuslik. Jah, mõne riigi n-ö korvpallipassi hankimiseks on see möödapääsmatu, ent tugevaks tegijaks võib sirguda ka kodus. Edukate noortesüsteemide kaart laieneb, koondise moodustavad paljude erinevate klubide kasvandikud.
«Meil tuleb peale uusi treenereid ja heas mõttes vihaseid klubisid. Võib-olla sellele eriti ei mõelda, aga oleme alaliidus jaganud koondislaste lugusid. Kes on nende esimesed treenerid jms. See tegelikult annab klubidele ja treeneritele tagasi. Me kindlasti ei unusta neid treenereid. Me pole nii rumalad, et arvaks, et koondis tuleb kokku ja teeme ära suure ime,» arutles Roos.
Piiratud vahenditega majandamine
Arvestades eelarvet, tuleb sageli kivist vett välja pigistada. Eesti meeste koondise endine pealik, aga ka laiemalt meie korvpalli arendanud Jukka Toijala tunnistas ametist lahkumise järel, et kõige rohkem jäigi hinge kriipima noortekoondisi puudutav. Samas sai üht-teist ka ära tehtud.
«Nemad on esimesed, kellega alustasime U14 regionaalseid kogunemisi. Kaotasime selle vanuseklassi koondise,» viitas Roos äsja Põhja-Makedoonias edukalt esinenud poistele.
«Kui koondise puhul näeme umbes 30 mängijat, siis uue programmi abil 100–120. Võib-olla tuntakse end siis ka rohkem kaasatuna. Lisaks pole lõpus enam 12 mängija väljavalimist. Nii noores eas on ebareaalne öelda, kas ühest tuleb mängija või teisest ei tule.»
/nginx/o/2024/08/20/16302359t1ha867.jpg)
Suurt rahalaeva paraku ei paista. Esiti proovitakse inflatsiooniga tempos püsida. Roos ei salga, et U15–U18 vanuseklassides kuluks lisaks üks suvine treeningnädal ära. Aga panustada tuleb kõigil pooltel. Ainult koondises imet korda ei saada, vundamendi valavad klubid.
Ent lisades eelnevale detailsed muudatused piiratud ajaraami tegevuses, ülesehituses ning teatava üldise korvpallibuumi, liiguvad asjad pigem ülesmäge. B-divisjoni võiduga tagasid U16 noormehed järgmiseks aastaks koha aste kõrgemal, vähemalt teoorias Euroopa 16 parema seas. Aga tulenevalt süsteemist ei saa nad seal ise mängida.
«Järgmised kolm vanuseklassi… Ei tohi öelda, et perspektiivikad, aga neil on kõik võimalused, et hoida kohta. Seal on ainest küll,» oli Roos mõõdukalt optimistlik. «Alates 2007. aasta poistest näeme, et mingi muutus on olemas.»
Toijala tulekuga hõigati välja eesmärk, et kõik noormeeste koondised peaks jõudma A-divisjoni. Asjaolusid arvestades tundub see ehk liialt ambitsioonikas. Aga näiteks tuleval suvel pole sugugi võimatu ka U18 edu. Tänavu lõpetati 17. kohal, ent lõviosa tegijatest mängis aasta vanemate vastu.
/nginx/o/2021/01/13/13574731t1hf752.jpg)
«Kõige rohkem murramegi pead, kuidas U18 ja U20 oleksid järjepidevamad. Siin tuleb mängu palju aspekte,» tõi Roos välja erinevaid tegureid, alustades puhtalt aastakäikude sündimusest ning lõpetades välismaal mängivate pallurite kiuslike agentidega.
Aga kõige aluseks on… «Loodan väga, et oleme asja nii hästi ajanud, et mõistetakse: koondise esindamine on auasi. Me ei tee koondist ju alaliidu, vaid noorte pärast. Nende areng on kõige olulisem,» sedastas Roos.
«Ja teades, kuidas korvpalliturg maailmas töötab, siis eestikatel 30 punkti visates ei lähe kõigil silm märjaks. Vaadatakse EMi, Põhjamaade meistrivõistlusi, Balti matši, Balti mere turniiri. Seal saad end võrrelda oma vanuseklassi parimatega.»
Teadlikkuse tõstmisega nähakse ka vaeva. Korvpalliliidu programmis (National Team Legacy) käivad endised ja praegused mängijad noortele rääkimas, mida koondise esindamine endas kätkeb. Iga võimaliku nurga alt.
«Tobe oleks kogu aeg vinguda. Aga minu positsioonil peab mõtlema kriitiliselt. Üliloll oleks mõelda, et kõik on hästi. Tegelikult on palju juurde panna. Leidub väikeseid riike, kes suudavad teha tunduvalt paremini kui meie,» resümeeris ambitsioonikas Roos.