OMi pronksinaiste treeneri Rivo Vesiku edu valem: kuula sportlast, ükskõik mis päev ja kell on!

Pariisi olümpiamängudel Šveitsi naiskonna rannavõrkpallis pronksmedalile tüürinud Rivo Vesik on Eesti ilmselt alahinnatuim treener. Tema erinevad hoolealused on viimase kaheksa aasta jooksul võitnud ridamisi tiitlivõistluste medaleid, aga Vesik pole isegi Eesti aasta treeneri nimetuse lähedale jõudnud.

Omadele päris võõras ta kindlasti pole, sest ajab südamega ka Eesti rannavõrkpalli asja nii palju, kui võimalik. Pole tema süü, et suuremat nime on ta endale teinud laias maailmas. Postimees uuris, kuidas on Vesik kerkinud nõnda edukaks juhendajaks. Pariisis pidi ta kaotatud poolfinaali järel ju sisuliselt kehastuma psühholoogiks ja sai sellega edukalt hakkama.

Tema hoolealused on kolmedel viimastel olümpiamängudel jõudnud nelja parema hulka: Venemaa meespaar Rios 4. ja Tokyos 2. ning Šveitsi naised Pariisis 3. kohale. Lisaks tulid 2019. aastal Vjatšeslav Krassilnikov ja Oleg Stojanovski maailma- ning mullu Tanja Hüberli ja Nina Brunner Euroopa meistriks, erinevate Venemaa meestega tuli veel üks MM-pronks ja kaks EM-hõbedat ning üks U22-vanuseklassi EM-tiitel.

Vjatšeslav Krassilnikov (paremal) ja Oleg Stojanovski tulid 2019. aastal maailmameistriks ja võitsid 2021. aastal OM-hõbeda. Foto: Martin Steinthaler / Beach Volleyball Major Series / Red Bull Content Pool

Kui poleks Taisse puhkama läinud...

Vesik sattus eelmise kümnendi alguses treeneritöö juurde pooleldi juhuslikult. Võimalik, et kogu edasine ajalugu jäänuks olemata, kui ta poleks pärast 2008. aasta Pekingi olümpial mängimist läinud suurvõistluse järel Taisse akusid laadima.

«Olümpia läks, vähemalt minu enda jaoks, suhteliselt aia taha. Tõmbasin juhtme välja, põrutasin Taisse. Seal sain tuttavaks rannavõrkpalli huvilistega erinevatest riikidest – oli ameeriklasi, sakslasi, venelasi. Seal oli ka Oleg Stojanovski isa. Ühel hetkel ta küsis: mul on poiss, äkki tahad teda treenida?

Majanduslikult ja ajalises mõttes see sobis. Mõtlesin: miks mitte. Et kui ei tule välja, siis ei tule. Läks vastupidi, tuli hoopis midagi head! Oleg koos Artjom Jarzutkiniga tuli 2017. aastal U22-vanuseklassi Euroopa meistriks,» alustab Vesik oma teekonna meenutamist.

Selleks ajaks töötas ta juba ka Venemaa koondise juures. 2018. aastal pandi Stojanovski paari Rio olümpial koos Konstantin Semjonoviga poolfinaali jõudnud Krassilnikoviga ning edasine on ajalugu. 2019-ndast võideti igal aastal mõni tiitlivõistluste medal, 2022 kevadel aga lahkus Vesik pärast sõja algust Venemaalt.

Ei Venemaal ega Šveitsis ole treeneripaberit küsitud

Treeneriks õppinud ta pole. «Ainus ametlik õppimise moment oli siis, kui pidin 3. kategooria ära tegema. Ülejäänu on tulnud ise õppides,» ütleb Vesik.

Rivo Vesik Pariisi olümpiakülas. Foto: Tairo Lutter

«Olen hästi palju õppinud mind juhendanud treeneritelt. Kui Kristjaniga [Kais] mängisime, jälgisin erinevate välismaa treenerite tegemisi. Milline on nende filosoofia, arusaamad, mida nad rääkisid. Panin neid asju kirja. Mitte selle pärast, et tahtsin treeneriks õppida, vaid toona mõttega, et neid enda mängimise ajal kasutada.»

2009. aastal lõppes pikka aega kestnud edukas koostöö Kaisiga. 2011. aastal tegi Vesik esimesed trennid toona 15-aastase Stojanovskiga ning veidi hiljem hakkas juhendama toda ja Jarzutkinit.

«Algus oli enda jaoks kompamine. Vaatasin karjääri jooksul tehtud märkmed üle. Tasapisi tekkis arusaamine, mida teen. Kuivõrd töö esimese paariga õnnestus, innustas see mind teisigi väljakutseid julgemalt vastu võtma.»

Treeneripaberit pole Vesikult küsitud ei Venemaal ega Šveitsis. Nüüd, mil tema hoolealused on ligi kümnendi järjest teinud tipptulemusi, ei tao ta sugugi rusikatega rinnale.

«Nimetan end õppivaks ja arenemisjärgus olevaks treeneriks. Ma pole inimene, kes ütleb, et olen kõige targem ja oskan kõige rohkem. Olen veendunud, et treener ei saa oma arengus kunagi seisma jääda. Sa pead olema pidevalt kursis kõigega, mis sinu alal toimub.

Nüüd olümpial taas õppisin juurde – sain teada mõne detaili, mis teatud olukorras mängijatele mõjub. Tegemist oli pika, stressirohke turniiriga. Küsimus oli selles, kui palju trennides mängjaid nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnata-kulutada. Teiste sõnadega – kui suurt füüsilist koormust anda, kui detailidesse teatud tehniliste elementide rõhutamisel minna. Sain uue nägemuse.

Treeninguperioodiga võrreldes tuleb niisugusel võistlusel teinekord astuda samm tagasi. Just vaimses mõttes, et sportlase aju mitte üleliigselt koormata. Suur töö on juba tehtud. Pead vaatama, kas iga detailikest on mõtet välja tuua. Vaadata tuleb suurt pilti – et kuhu pall jõuab, millisena see pallivahetus lõpuks välja kukub. Kui suures plaanis läheb kõik õiget rada, on parem sel hetkel mõne väikese detaili osas mitte hakata nokkima.»

Ühe hetkega purunes unistus olümpiafinaalist

Vesiku hoolealuste Hüberli ja Brunneri olümpiaturniir kulges poolfinaali teise geimini edukalt, ei kaotatud ühtegi geimi, ka mitte valitsevate maailmameistrite vastu. Poolfinaali esimeses geimis oldi kanadalannadest Melissa Humana-Paredesist ja Brandie Wilkersonist üle 21:14 ja teises juhiti 20:19. Ent matšpalli kätte ei saadud, kaotati teine geim ja takkapihta ka kolmas.

Unistus olümpiafinaalist purunes, juba ööpäev hiljem ootas ees pronksimäng. See oli koht, kus Vesikul tuli kõik psühholoogivõimed mängu panna.

Tanja Hüberli (paremal) ja Nina Brunner jäid napilt olümpiafinaali ukse taha. Foto: Robert F. Bukaty/Scanpix

«Pakun, et viimane jutuajamine lõppes öösel kell pool või kolmveerand kolm ühe tütarlapsega, kes umbes pool üks küsis telefonis: kas sa magad? Ta ütles, et ta ei saa olla, igalt poolt valutab ja on muidu raske olla. Rääkisime paar tundi.

Seejärel ta magas natuke, hommikul saime kokku ja rääkisime uuesti. Rääkimist ja jutuajamist oli mõlema mängijaga palju. Aga mängule tulles olid nad valmis, seda oli näha. Täna mingil hetkel üks mängijatest ütles, et tal pole vahet, mis värvi see medal on, ta tahab medalit saada!» kirjeldas Vesik Pariisis, pronksimängu järel kahe kohtumise vahele jäänut.

Mis tõi hoolealuse august kiiresti välja?

«Ma ei ütle, et olen spordipsühholoog,» lausub ta nüüd. «Kasutan mingeid tarkusi enda mängijakarjääri ajast: kuidas mängijat rahustada, millisel hetkel mingit tagasisidet anda. Võib-olla oskan mängijatele sõnades viia asju, mis nendele kõige paremini mõjuvad.

Poolfinaali järel tuli leida õiged sõnad õigele mängijale. Teine paariline oli paremas seisus, tal polnud ka süütunnet, et tema käki tõttu see mäng ära läks. Toda tuli lihtsalt julgustada. Räägitakse küll, et võistkond on üks ja nii edasi, aga igal mängijal on psühholoogiliselt kergem, kui tema käkki kokku ei keera.

Otsustaval hetkel eksinud mängijat tuli aga aidata. Rääkisin, et ta pole halb mängija, pole midagi halvasti teinud. See on tippsport, eksimusi ikka juhtub. Sama hästi võinuks vastane midagi ära käkkida. Rõhutasin: keegi ei süüdista sind, mäng ja tulemus on kinni väikestes asjades.

Üritasin tema mõtted viia sellele, mis on selles elus tähtis. Kui ta jääb medalita, aga pere võtab ta koju jõudes rõõmsalt vastu, on see tähtsam.

Kolmandaks rääkisin, et endiselt on alles võimalus võita medal. Et unustame selle, mis juhtus poolfinaalis, ja keskendume eesootavale. Tema paariline ütles seejärel hommikul hea lause, et pole vahet, mis värvi medal tuleb.

Rõhutasin sedagi, et väljastpoolt tulevaid arvamusi ei tohi enda sisse lasta.»

Ning Hüberli ja Brunner mängisid õhtul hiilgavalt, pronksimängus ei jäetud austraallannadele Mariafe Artacho del Solarile ja Taliqua Clancyle mingit võimalust – 21:17, 21:15.

Tanja Hüberli (taga) ja Nina Brunneri rõõm pärast pronksimängu võitmist. Foto: Panoramic/SIPA/Scanpix

Sportlane pöördus Vesiku, mitte psühholoogi poole

Tähelepanuväärne on asjaolu, et keset ööd ei küsinud Vesiku hoolealune abi spordipsühholoogilt – kellega samuti koostööd tehakse –, vaid treenerilt. Seejuures Vesik igati toetab seda, kui sportlased soovivad tuge ka psühholoogilt.

«See on hoopis teine maailm,» ütleb ta.

Aga tema enda näitel peaks treener samuti suutma olla psühholoogi eest? «Olen nõus. Spordipsühholoogiga on nad nädalas koos ehk tunni. Võistlustel on psühholoog väga harva kaasas. Treener on sportlastega aga kogu aeg koos. Me teame ka neid muresid, mida psühholoog ei pruugi teada.

Rivo Vesik Pariisi olümpiamängudel. Foto: Tairo Lutter

Minu sõnum on lihtne: kuula mängijaid! Olen ise kohtunud nii spordi- kui paaril korral ka tavapsühholoogiga. Õppisin neist kohtumistest ühe selge asja: oluline on kuulata. Kuulata ära mängija, tema mure. Seejärel käi välja oma mõte ning edasi tuleb teha koostööd.

Treeneril võib mingites asjades olla oma nägemus, aga see ei pruugi konkreetse sportlasega läbi minna, kui see sportlasele ei sobi.»

Isegi venelased hakkasid psühholoogiga koostööd tegema

Venemaal on teatavasti suhtumine, et inimene, seda enam tippsportlane, ei tohi olla nõrk. Ent lõpuks kasutasid sealsedki mängijad spordipsühholoogi abi.

«Suutsin neile selgeks teha mõtteviisi, et psühholoogi kasutamine ei tähenda mitte seda, et sa oled nõrk, vaid et tahad saada veelgi paremaks. Miks käiakse jõusaalis? Mitte sellepärast, et sa oled füüsiliselt nõrk, vaid et sa tahad saada paremaks! Sama on ka psühholoogiga.

Poistel tekkis raske hetk, kui olümpia aasta võrra edasi lükati. Ütlesin, et võtame inimese, kellega saate rääkida. Päeva lõpuks see meeldis, sobis neile. Psühholoog oli hea, sobiv inimene,» selgitab Vesik.

Ta lisab: «Kui saad ise hakkama, on see loomulikult väga hea! Aga kui tekib muresid, peab saama rääkida, abi küsida. Šveitsiski ütlesin: ükskõik mis abi on vaja, ükskõik mis päev, mis kell on – küsige! Olen teie jaoks olemas ja küsige, räägime. Võib-olla ta muidu polekski mulle öösel kell pool üks kirjutanud...

Suhtlema peab. Kõige hullem on variant, kui treener ütleb, et ta ei oska, ei saa sportlast aidata. Ning teiseks see, kui mängija jätab asjad enda sisse, kannatab hambad ristis ja püüab ise hakkama saada.»

Värske positiivne näide kodumaalt

Vesik toob värske näite Eestist. Nädalavahetusel Pärnus peetud kodustel meistrivõistlustel üllatasid esikohaga Eva Liisa Kuivonen ja Liisa-Lotta Jürgenson, kes ametlikus mängus esmakordselt said jagu kauaaegsest esipaarist Heleene Hollas – Liisa Remmelg.

«Kuivonen ütles esimese mängu järel, et teda segas liiga suur võidutahe. Rääkisin talle, et kõik võidud tulevad omal ajal. Me ei tea, kas see tuleb täna või homme. Meie asi on tööd teha ja võit tuleb siis, kui mängija/võistkond on selleks valmis.

Oluline on usaldada oma tiimist saadavat tagasisidet, mitte mõelda tiimist väljaspool olevatele arvajatele. Kui tiimis on omavaheline usaldus, on kõik hästi. Järgmisel päeval võit tuligi. Ja Eva oli hoopis teine mängija kui päev varem.

See pole mingi hirmus psühholoogiline asi. Lihtsad sõnad, lihtne jutt. Temale mõjuvad ühed sõnad, teisele mängijale teised. Kõige raskem ongi leida igaühele need õiged sõnad. Selleks peab sportlast hästi tundma.»

Mis toob enesekindluse?

Käesoleva nädala alguses sõitis Vesik juba Hamburgi, kus toimuval MK-etapil juhendab ta taas šveitslannasid ja viis jutu enesekindluse teemale.

«Nad on kahe koos töötatud aasta jooksul saanud hästi palju juurde enesekindlust. Nad usuvad, et suudavadki kogu aeg kõiki võita. Seda nägin siin tehtud trenniski. Mõlemas geimis jäime Saksamaa paari vastu paari punktiga taha, aga lõpuks võitsime mõlemad geimid.

Nina Brunner (vasakul) ja Tanja Hüberli Pariisi olümpiamängude pronksmedalitega. Foto: JEFF PACHOUD/AFP/Scanpix

Mängijad ütlesid pärast, et vastased mängisid teatud hetkedel väga hästi ja said seetõttu punkte. Aga meie ei lasknud end sellest häirida ning kui vastase tase veidi langes, läksime ise ette. Meie mängisime kogu aeg oma mängu edasi.

Meie koostöö esimesel poolel aastal tuli väga palju ärakukkumisi pärast seda, kui vastased õnnestusid. Nüüd enam ei tule. See on mängijatel ülihea arusaam, et kui vastane tegutseb väga hästi, siis seda tuleb võtta rahulikult. Tuleb nende hetkedega leppida ja oma edasi teha. Ning võtta maksimum siis, kui vastased nii hästi ei mängi.»

«Kui jääksin ainult koju, teeksin poolikut tööd, ja seda ma ei taha.»

Rivo Vesik ütles Pariisi olümpial, et ta tahaks koju tagasi tulla ja Eestis vinge asja püsti lüüa, aga selleks on vaja süsteemi. Ning üksi ei jaksa ta seda ehitada. Milline peaks tema nägemuses süsteem olema?

«Teatud süsteem on meil olemas. Meil on olemas väga noored, keskmiselt noored ja juba kogenud mängijad. Vajame olukorda, et kui vanemad eest ära lähevad, tulevad nooremad alt peale. Vaatama peab mitte neli, vaid kaheksa aastat ette.

Mul on väga hea meel Eesti meistrvõistluste tulemuste üle. Esimese koha said 21-, teise 26-, kolmanda 19-aastased mängijad. Tublilt mängis üks 16-aastaste paar,» lausub Vesik.

Aga. Jah, edasi tulevad «aga»-d. Treener ei saa välisvõistlustel kaasas käia. Alaliidu poolne toetus mängijatele sisaldab praegu teatud osas treeneri palka, kinni makstakse vaid tiitlivõistlustele sõitmine. Füüsilise ettevalmistuse treeneri, statistiku, füsioterapeudi teenust ei pakuta.

«Olen öelnud alaliidule: kujutage ette olukorda, et meeste koondis läheb mõnele turniirile, aga ükski taustajõud ei lähe kaasa. Juhendavad video vahendusel, teevad statistikat eemalt. Nad ütlevad, et nii ei saa. Aga miks meie peame niimoodi saama ja nemad mitte?» küsib Vesik.

Ta arvutab, et nelja paariga naiste koondise koos treeneriga töös hoidmiseks oleks alaliidult vaja jämedalt 100 000 eurot. Sest toetust tuleb rahvusvaheliselt alaliidult (FIVB), mõni paar on EOK C-kategooria toetuse peal ning paaridel on ka oma toetajaid.

«Ma ei virise. Võrkpalliliit tasapisi proovib asju teha. Kui mind poleks võetud, siis suure tõenäosusega neid kahte naiste tippvõistkonda meil poleks. Ent nüüd on vaja astuda järgmine samm.

Üheaastastel projektidel ei ole mõtet. Tahaksin, et alaliit ei suhtuks rannavõrkpalli nii, et see on lihtsalt olemas, vaid tahetaks teha tulemuse peale sporti. Kui jääksin ainult koju, siis teeksin poolikut tööd ja seda ma ei taha,» selgitab Vesik, miks soovib töötada ka välismaal.

Liisa Remmelg ja Heleene Hollas on mänginud võrdselt Pariisi olümpiale jõudnud paaridega. Foto: volley.ee

Ta märgib, et Heleene Hollas ja Liisa Remmelg on treeningutel võrdselt mänginud olümpiale jõudnud Leedu paariga. MK-etapil mängiti võrdselt Pariisis väljakule astunud sakslannadega. Challengeridel pääsetakse põhiturniirile, Future-turniiridel vähemalt veerandfinaali, mõnel korral on jõutud ka kaugemale.

«See näitab stabiilsust, mis minu jaoks ongi näitaja,» rõhutab Vesik.

«Minult on küsitud suurimat saavutust mängijana. Loomulikult olid tähtsad pääs Pekingi olümpiale, MK-etapivõit. Kuid minu jaoks suurim on see, et püsisime kolm-neli aastat stabiilselt maailma esikümnes. See on kordades raskem, kui võita üks MK-etapp.»

Rivo Vesik (esiplaanil) ja Kristjan Kais 2008. aastal Pekingi olümpiamängudel. Foto: Raigo Pajula.

Ta lisab, et Eva Liisa Kuivonen ja Liisa-Lotta Jürgenson on kõigil oma vanuseklassi tiitlivõistlustel jõudnud vähemalt veerandfinaali – samuti näitaja.

Šveitsis töötades saab Vesik hoolealustega kõigile turniiridele ja laagritesse kaasa minna. Koostööd tehakse riigi teise tipp-paariga, mida juhendab Christoph Dieckmann.

«Alaliit toetab mängijaid treeneri palgaga ja katab treeneri reisikulud aastas – kõik võistlused ja laagrid – 15 000 Šveitsi frangi ulatuses. Lisaks on olemas teatud varu, kui see piir lõhki läheb. Eelmisel aastal tulime selle summaga välja, tänavu saime veidi raha juurde.

Alaliidult on mängijatele kogu tugi olemas. Võistlustele saadetakse füsioterapeut ja füüsilise ettevalmistuse treener. Treeningubaas on tasuta, suurvõistlustele sõitmine makstakse kinni. Vaid MK-etappide sõidud katavad mängijate endi toetajad,» loetleb Vesik.