Kuueaastane Napoli poiss Fabrizio Petrillo vaatas 1980. aastal telerist, kuidas Pietro Mennea tõi riigile Moskva olümpiamängudel 200 meetri jooksus kuldmedali. (Faktiliselt täpne olles võistlesid itaallased pehme protestina – enamik lääneriike boikoteeris mänge – NSV Liidu poliitika vastu olümpialipu all.)
Ta innustus sellest ja teatas, et tahab saada sama heaks jooksjaks nagu Mennea: «Unistasin kord Itaalia koondise sinise särgi kandmisest, tahtsin jõuda olümpiamängudele. Aga – ja see oli aga – tahtsin seda teha naisena, sest ma ei tundnud end mehena.»