:format(webp)/nginx/o/2024/09/09/16347189t1hfef9.jpg)
Eesti seiklussportlane ja ultrajooksja Joel Juht läbis koos Šveitsi tiimikaaslase Victor Hugoga äsja ühe Euroopa raskeima ultraspordivõistluse Petite Trotte à Léon, kus Mont Blanci radadel tuli kuue päeva jooksul selja taha jätta 300 kilomeetrit ja 25 000 tõusumeetrit. Seda kõike nii, et õnnestuks püsida korraldajate kehtestatud ajalimiitides.
Joeli tiimikaaslane Victor Hugo sõnas, et on inimesi, kelle suhtumine, distsipliin ja saavutused inspireerivad ja näitavad meile, et kõik on võimalik. «Üks neist inimestest on minu Põhjast pärit väikevend Joel Juht, kelle vastu mul on lõputu usaldus. Oleme juba koos osalenud mitmel võistlusel ning kui palusin tal minuga selles hulluses ühineda, võttis ta väljakutse kõhklemata vastu,» rääkis Victor pressiteate vahendusel.
«Kogu seikluse vältel olin veendunud, et meie sportlik ja vaimne side oli tugev. Joel oma alati omapärase huumoriga ütles teistele võistlejatele, et mina olen «kohalik jooksja» ja tema on «turist» Eestist, tasasest riigist, kus treenimiseks on vaid üks 300-meetrine tipp. Päevadel, mil oli üle 20 tunni liikumist ja meeletud kõrguse tõusud, pidas Joel kindlalt kinni oma unistusest võistlust lõpetada,» lisas Victor.
Eelmisel nädalal jõudis Joel Juht Eestisse tagasi ning on nüüd saanud analüüsida, millega koos tiimikaaslasega hakkama sai. Juht tunnistas tagantjärgi, et talle jõudis alles võistluspaika saabumisel kohale, millisele katsumusele ta tegelikult ennast kirja pani.
/nginx/o/2024/09/09/16347194t1h257e.jpg)
«Registreerisime võistlusele, millest varem ma ei teadnud eriti midagi. Alguses vaatasin üldse, et olen võetud Prantsusmaa tiimi ning jälgisin Youtube'ist võistluse lühemat versiooni 170-kilomeetrisel distantsil. Siis aga sain teada, et meie teekond on oluliselt pikem ja katsumus kümme korda hullem ning see ei jõudnud mulle kohe kohale. Eestis olles ei saagi sellisest asjast aru, alles kohapeal treeninglaagris hakkad midagi aimama. See oli üks ilus ja õudne asi korraga,» selgitas Juht.
Mullu esimese eestlasena Islandi kuuepäevase vulkaanimaratoni Fire and Ice Ultra võitnud Joel Juht osales sportlikul väljakutsel esimest korda paarilisega, kelleks oli varasema mägironimise kogemusega 52-aastane Šveitsi kirglik maastikujooksja Victor Hugo. Tema ka eestlasele selle võistluse idee välja pakkus ja kaheliikmelise tiimi ära registreeris.
Joel Juht kohtus oma tiimikaaslasega enne võistlust treeninglaagris ning enesetunne oli enne starti väga hea. Enne võistlust läksid nad koos trenni tegema ning Juht sai proovida, mida tähendab joosta 1000 meetrit sõna otseses mõttes otse taevasse. «Sealkandis on hästi populaarne vertikaalne ultrajooksude sari ehk tõusust otse üles minemine. Eestis selliseid kohti treenimiseks polegi,» ütles Juht.
/nginx/o/2024/09/09/16347195t1h9fb0.jpg)
Ta läbis enne võistlust ühel sealsel järsul tõusul 1000 meetrit ning selle läbimiseks läks aega 1 tund ja 10 minutit. «Põhimõtteliselt lähed nagu otse taevasse ja uskumatu on mõelda, et Eestis ma pidin nende tõusumeetrite kirja saamiseks jooksma neli tundi Nõmme suusahüppetornist üles ja alla. Pärast seal tolle ühe kilomeetri läbimist olin korraks isegi šokis, sest sain aru, et see on väga raske katsumus, mille me ette võtame. Ometi mingi asi minu sees andis kogu aeg jõudu edasi minna ja ilmselt mängisid rolli ka kõik varasemad jooksuvõistlused, mida aasta jooksul olin teinud,» kirjeldas Juht.
Võistluskohta jõudsid Juht ja Hugo umbes nädal varem ja siis nägi eestlane oma silmaga neid mägesid, mis ees ootavad. «Mäletan, et mõtlesin, kuidas ma küll ennast nendest üles vean, sest see tundus nii ebareaalne. Kui käisin enne starti ära 3900 meetri kõrgusel, siis juba pea valutas ja mõtlesin, kas kõrguste vahe mängib nii palju rolli või mis veel edasi juhtuma hakkab. Aga iga päevaga läks paremaks ja lõpuks kadus hirm ära ning otsustasin, et tagasiteed enam pole ning tuleb see asi ära teha,» meenutas Juht.
Petite Trotte à Léoni võistlus inspireeris mehi osalema just rohkete tõusumeetrite poolest. Enne starti ütles eestlase tiimikaaslane Hugo, et selline võistlus vajab väga head füüsilist ettevalmistust ja suurepärast koostööd paariliste vahel.
Start anti 25. augusti hommikul ja kohe ootas ees 3800 tõusumeetrit. «Saime sellega hakkama ja enesetunne oli normaalne. Seal mägistel radadel olles sain aru, kuidas tuleb iga samm läbi mõelda ja igal meetril ettevaatlik olla, sest muidu võid teise ilma sattuda. Ega ma ei tundnud ennast seal väga turvaliselt ja meil tuli kukkumisi ette mitu korda,» rääkis Juht.
/nginx/o/2024/09/09/16347197t1hfef5.jpg)
Kolmandaks võistluspäevaks oli aga Juhi nägu selline, mis reetis, kui palju on tulnud läbi teha. Jalad valutasid ning enesetunne polnud kiita. «Ma ütlesin Hugole, kui pidime 3000 meetri kõrguselt alla laskuma, et lähme rahulikult, aga lõpuks ikkagi jooksime alla. Ja selle tõttu jalad olid täiesti küpsed ja nutumaik suus. Enesetunne oli hull ja pidime jõudma järgmisesse kontrollpunkti kindlaks ajaks, aga tundus, et ei jõuagi sinna kohale,» kirjeldas Juht. Seda rääkides võtavad keerulised emotsioonid siiani silmad märjaks.
«Kui me ühel hetkel jõudsime mäe tippu ja küsisin kontrollpunktis, kui kaua on veel aega järgmisesse kohta jõudmiseks, siis sain teada, et ainult viis tundi. Mul tekkis tunne, et see lihtsalt ei ole nii kiiresti võimalik. Palusin endale valuvaigisteid ning järgmised kuus tundi möödusid räige valuga joostes. Ma lihtsalt otsustasin oma peas, et ma ei anna alla ja pean hakkama saama ning innustasin ka Hugot, et tema alla ei annaks. Ma ei tea, kust see jõud lõpuks tuli, aga valu kadus ühel hetkel ära ja me jõudsime õigeks ajaks kohale,» meenutas Juht üht kõige raskemat võistluspäeva.
Kui lõpuks meestel natuke õnnestus magada, ootas ees järgmine võistluspäev ning tõusumeetreid oli jälle 3000 kanti. «Meie saime isegi rohkem magada, suur osa inimestest isegi ei teinud seda ja pigem kõndisid, et kohale jõuda. Kui seal maastikul jooksed, siis iga päevaga muutub see väljakutsuvamaks, sest ees ootavad jäised väljad, kivikillustik ning selline kaldenurk, et võid ühe hetkega kuristikku kukkuda. Hugol ja minul käisid jalad vähemalt kümme korda alt ära ning matkakepid murdusid pooleks. Nii me seal triivisime ja traavisime ning püüdsime olla niivõrd ettevaatlikud kui võimalik,» sõnas Juht.
Petite Trotte à Léoni (PTL) võistlus eristub oma ainulaadse kontseptsiooni poolest, sest sealsetes kõrgustes tuleb läbida ilma teemärgistuseta radu ning orienteeruda keerulistes ilmaoludes, mis võivad vahelduda päikese, vihma või lumega. Nagu sellest veel ei piisanud, et maastik oli raske, keha ning jalad juba üsna läbi ja tõusumeetrid väljakutsuvad – siis õnnestus Juhil saada ka toidumürgitus, mille vastu võitlemisega tuli tegeleda une arvelt.
«Me jõudsime kontrollpunkti ja seal oli loota puhkust. Kohe, kui ma sõin, siis sain aru, et midagi on valesti ja selgus, et sain toidumürgituse. Ligi poolteist tundi jooksin ma vetsu vahet ja magada väga ei saanudki. Õnneks olid mul rohud, mis selle vastu aitasid ja sain lõpuks asja kontrolli alla. Ees ootas viimane jupp ning ütlen ausalt, et selleks me ei olnud tõesti kuidagi valmis, mis edasi juhtuma hakkas,» selgitas Juht.
Nimelt liikusid Victor ja Joel viimasest kontrollpunktist finiši poole ning ühel hetkel avastasid, et nende GPS-signaalid on erinevad – ühel näitab ühes suunas liikumist, teisel aga vastupidises suunas minekut. Kumbki ei saanud aru põhjusest, aga neil polnud ka ööpimeduses kellegagi rääkida ning mägedes puudus levi, et dispetšeriga suhelda.
«Kui olime läinud kolm või neli tundi juba mäest alla, siis ma järsku vaatasin kaardilt, et liigume ikkagi järjest kaugemale ning oleme rajalt juba viie kilomeetri ulatuses kõrvale läinud. Sealsetes olukordades on viis kilomeetrit väga palju, eriti, kui tuleb jõuda kindlas ajavahemikus kohale ja iga sekund on arvel. Mulle tundus, et nüüd ongi kõik ja me ei jõua elu sees kohale, sest öösel ei saa keegi meid aidata ega juhendada ning me pidime hakkama uuesti üles ronima sealt, kust just olime alla tulnud,» kirjeldas Juht kõige raskemaid momente kogu võistluse jooksul.
Nad hakkasid rada otsima ning leidsid teekonnal ühe prantslasest jooksja, kes seda võistlust juba mitu korda on teinud. Kuna aga kumbki neist ei rääkinud prantsuse keelt, siis oli keeruline tema juttu mõista. Nii palju sai selgeks, et korraldajad olid vahepeal kaarti muutnud, aga see info ei olnud jõudnud Hugo ja Juhini. Kõik kirjeldused olid aga prantsuse keeles.
Lõpuks õnnestus meestel leida mägede vahel rada, mis viis alla linna ja seal asus üks kontrollpunkt. See oli nende saabumisel ammu kinni pandud. Teadmatuses, mis edasi saab, otsisid mõlemad kohta, kust õnnestuks leida söögipoolist või saaks korraks puhata. «Me nägime kohalikku hamburgeriputkat, kus inimesed ööelu elasid. Lõpuks sain selle sama putka teisel korrusel diivanil ühe tunni magada ning meil õnnestus dispetšeriga suhelda ning selgitada, et signaalid ei tulnud läbi ja info meieni ei jõudnud,» nentis Juht.
Tänu ühenduse saamisele õnnestus lõpuks jõuda finišisse ning võistlus läbida. Juht aga ei oska sõnadesse panna kõike seda, mida selle jaoks tuli kogeda, eriti viimastel tundidel ja minutitel.
«Ma olin ikkagi tol hetkel seal hamburgeriputkas šokis ja mõtlesin, kas tõesti pärast seda tohutut pingutust me kaotame kõik ja ei lõpetagi. Olin lihtsalt vaimselt katki ning punnitasin kõvasti, et mitte alla anda. Aga me leidsime lõpuks lahenduse ja meie jalad ja käed olid finišis terved. Inimesed ei mõista, et see polnud lihtsalt üks jooks, vaid võitlus elu ja surma nimel,» meenutas Juht.
Ta nägi võistluse teekonnal ka teiste osalejate raskeid momente. Näiteks ühel tõusul oli tema ees inimene, kes sõna otseses mõttes värises ja kartis kõrgemale minna ning tekkis oht, et ta võib eestlasele selga kukkuda. Samamoodi sai üks teine naine ootamatult kopsupõletiku ja võistlus tuligi katkestada. Kui kaks inimest liiguvad koos, siis sõltuvad nad üksteisest palju ning kui üks katkestab, siis jääbki teekond pooleli.
/nginx/o/2024/09/09/16347198t1h4381.jpg)
«Nii palju oli neid asju, milleks ma ei olnud valmistunud. Näiteks ma ei teadnud, et kivid võivad seal niimoodi jalge alt libiseda, et kukud. Nii palju on väikseid detaile, mille pärast kõik võib ühe hetkega pooleli jääda. See raskusaste on uskumatu ning nägime tänavatel inimesi osalejate suunas palvetamas või aplodeerimas,» rääkis Juht.
Ta on väga rahul oma partneri Hugoga, kellega koos nad plaanivad veel nii mõndagi ette võtta. Lisaks tunnistas Juht, et sealne toetajaskond on hoopis erinev eestlastest. «Ma ei oska sõnadesse panna seda, kuidas sellel väljakutsel osalenud inimesi tunnustatakse. Meid valati finišis šampusega üle ja kohal oli näiteks üks mees, kes on selle võistluse kümnel korral edukalt lõpetanud. Kuidagi rohkem usku ja toetust on välismaal ning inimesed tunnevad ennast hoituna ja erilisena. Isegi see, kes jõuab kohale kõige viimasena või hoopis katkestab,» nentis Juht, kes tähistas maratoni läbimist finišijoonel tantsuga.
Tänasel päeval tunneb Juht end hästi. Tõsi, jalad annavad märku, et midagi suurt on ära tehtud ning trepist üles tuleb minna veel teosammul.
Eestist on varem sellel väljakutsel üheksa aastat tagasi osalenud Heiti Hallikma Soome tiimi koosseisus. Juht ütles, et nüüdseks on rada juba muutunud. «Mõned inimesed ootavad aastaid järjekorras, et sinna üldse pääseda. Võistluse rada muutub igal aastal,» lisas ta.
Eelmisel aastal võitis Joel Juht maailma ühe kõige raskema ja ekstreemsema maratoni Fire and Ice Ultra, mis toimub igal aastal Islandil ning kestab kuus päeva. Selle vältel läbitakse 250 kilomeetrit asustamata ja metsikut vulkaanilist maastikku. 28. augustist 2. septembrini 2023 kestnud ultrajooksul edestas Joel Juht teisi võitlejaid rohkem kui kahe tunniga. Võistluse raja läbimiseks kulus tal kokku 34 tundi ja 29 minutit.
Sel kevadel maailma kõrgeima mäetipu Mount Everesti vallutanud ekstreemsportlane Kaspar Eevald oli üks neist, kes Juhi ja Hugo teekonda huviga jälgis. Ta tõdes, et muretses enne katsumust veidi sellepärast, kuidas õnnestub meestel kõrgustega toime tulla.
«Kuigi tegemist pole otseselt mägironimisega, vaid mägisel maapinnal jooksmisega, siis kõrgustega kohanemine pole lihtne ning keha võib anda sellest kiiresti märku. Ka vaim peab olema väga tugev, eriti, kui selja taga on juba pikem jooksudistants. See kõik kurnab ja ma natuke kartsin, kas Joel on sellega arvestanud. Aga tema saavutus tõestab, et ta suutis raskustega toime tulla ja on sellisteks asjadeks võimeline,» rääkis Eevald.
Ta tõdes, et liiga tihti keskenduvad inimesed, kes sellistel võistlustel ise ei osale, sellele, kas inimene midagi ka võitis. «Iga sportlane teab ise, miks ta kuhugi osalema läheb. See võib olla eesmärgiks võit või siis selline asi lihtsalt ära teha. Meie eestlastena ei ela igapäevaselt kõrgustes ja selline katsumus on meile hoopis suurem väljakutse kui prantslastele või itaallastele, kellele see on tuttav keskkond. Igaüks, kes midagi sellise saavutuse kohta ütleb, siis enne tasuks mõelda, kas ise suudaksid üldse sellise jooksu läbi teha. Kõik, kes seal käinud pole, ei ole ka adekvaatsed hinnanguid andma. Tean seda enda kogemuse põhjal ning olen tuttav olukordadega, kus inimesed kommenteerisid ka Mount Everesti vallutamise nüansse. Tegelikult võib selline tagasiside mõnikord mõjuda pidurdavalt. Pigem oleks mõistlik kõiki sarnaseid inimesi rohkem tunnustada. Müts maha Joeli ja Hugo ees!» lisas ta.
Eevald tõdes, et sai juba esimestel päevadel aru, kui jõhkra katsumusega on tegemist. «Muidugi ma ei näe ju sel hetkel Joeli sisse sajaprotsendiliselt ning inimene ise teab kõige paremini oma vaimu ja keha jõudu, aga ma nägin raja profiili ja sain aru, et see ei ole mitte midagi lihtsat. Seda enam, et ta pole 25-aastane. Olles ise mägedes käinud, siis tean, kuidas kõrgused võivad kirve selga tõmmata ja neist ei õnnestu ära taastuda. Isegi sellisel maastikul kõndida on raske, jooksmisest rääkimata. Minge ja pange näiteks seljakott toitu täis ja tehke selline distants kasvõi ainult Eesti maapinnal ära ning juba tekib asju, mis hakkavad mõjutama. Aga ma tean, milline inimene Joel on ja milleks ta võimeline on, ta on kindlasti vääriline nii suuri asju tegema. Ja seda enam, et ta tegi seda enda jaoks ning üsna tagasihoidlikult. Mõnikord on nii, et keegi suure suuga lubab ja räägib, aga siis ei suuda asja ära teha. Joeli puhul on olukord hoopis teine. Rohkem tasuks meil eestlastena näidata selliste kaasmaalaste vastu usaldust ja lugupidamist,» kinnitas Eevald.
Paarilisega niisuguse võistluse läbimisel on tema sõnul nii plusse kui miinuseid – suures pildis on koos aga parem. «Sinu partner võib moraali tõsta või ka vastupidi. Kindlasti üksinda on vaimselt palju raskem sellist teekonda läbida. Paarilised saavad üksteist toetada, kui ühel on kehvem hetk ning ühiselt magushapust tundest üle saada,» ütles Eevald.
/nginx/o/2020/02/04/12914431t1hec0d.png)